Valikud: 8 osa (10)

Ta ohkas ja ütles: <<Ja ma arvasin ,et su isa rääkis sulle rohkem. Kui palju sa tead ,peale selle ,et sa oled telepaat?>>
Vahtisin juhmi näoga Kate ja ütlesin: <<Mu isa sai nädal enne oma surma teada ,et ma oskan mõtteid lugeda ja ta pidas seda andeks, niiet ma ei sa aru miks sa arvad ,et mu isa teadis asjast rohkem kui mina?>>
Kate vaatas kella ja samal hetkel kõlasid seinakella 2 vanat lööki. Kate muigas ja ütles: <<Meie vahetus on läbi ja ma olen nõus sinu peale raiskama 20 minutit oma kallist aega.>>
Suundusin personali ruumi ja avasin oma kapi. Vahetasin oma tennised ketside vastu ja viskasin põlle ülemisele riiulile. Võtsin kapist oma päevi näinud koti ja lukustasin kapi. Nägin Kate kes uksel seisis ja tagus sõrmedega kannatamatult vastu ust.
Ta avas rahul olevalt kohviku välisukse ja väljus sealt. Vaatasin korra kohvikut ning läksin Kate järel uksest välja tänavale. Ta võttis enda taskust mobiili ja pani taimeri ajaks 20 minutit. Ta vajutas "start" ja ütles: <<Oki ma annan sulle 20 minutit aega esitada selliseid küsimusi nagu soovid ja ma olen nendele nõus vastama.>>
Ohkasin ja küsisin oma esimese küsimuse: <<Kes kurat sa oled? Sa pole inimene, eks?>>
Neelatasin, ma oleksin pidanud küsimuse paremini ümber sõnastama või vähemalt läbilillede seda ütlema.
Kate krimpsutas kulme ja ütles: <<Esimese pool küsimuse vastus on: "Jah ma olen inimene." ,kuid teise poole küsimuse vastus on: <<Ma olen tunnetaja.>> Vahtisin Kate ja ütlesin: <<Sa valetad eks? Need olendid eksisteerivad vaid legendides.>>
Ta vaatas mind arusaamatul pilgul ja küsis tõsiselt: <<Niiet ma olen sinu arust legend.>>
Kõhklesin ja vaatasin teda: <<Sina oled elus ja sa pole legend. Kuid ma ei usu legende ega jutte.>> Tundsin kuidas mu pea algul tuikama hakkas, kuid tuikamise järel hakkas mu pea kohutavalt valutama. Haarasin peast kinni ja hammustasin huulde.
Ta krimpsutas suud ja küsis: <<Ise oled telepaat ja ei suuda uskuda legende ehk endasse.>> Kui Kate seda ütles tundsin kuidas valu mu peast kadus. Suutsin jälle normaalselt hingata. Kogesin ennast ja vastasin Katele: <<Ma usun endasse, kuid ma ei usu legende. Legendid on rumalad ja laste unejutud.>> Tundsin jälle kuidas mu peavalu tugevnes. Üritasin peale valu midagi muud ka mõelda ja lõpuks nähvasin Katele: <<Kas sa lõpetaksid selle?>>
Ta naeratas rahulolevalt ja ütles: <<Sa lõpuks usud siis.>> Mu peavalu kadus ja ohkasin kergelt. Noogutasin Katele.
Ta pani mind tähele ja jätkas oma jutuga: <<Ma jälitasin sind sellel päeval kui sa selle haava said ja aitasin sul põgeneda.>> Vaatasin Kate ja suutsin vaevu öelda: <<Aga sa olid ju kohvikus.>>
Ta kortsutas kulmu ja ütles: <<See oli illusioon. Õige peegeldus, õige valgus ja volaa illusioon on valmis.>> Ta ohkas korraks ja jätkas: <<Ma sain alles sellel õhtul teada ,et sa oled tunnetaja kui sind rünnati.>>
Ma kortsutasin kulmu ja ütlesin: <<Ma olen telepaat.>>
Kate ohkas raskelt ja küsis minult: <<Sa tunnetasid tol õhtul ,et keegi jälitab sind, aga sa ei kuulnud kellegi mõtteid?>>

Autori kommentaar »