Sage - The girl who started the Apocalypse (15)

„Sage, keegi soovib sinuga kohtuda,“ lausus vanem valvur tõsiselt ja valmistus avama mu kongiust. Mehe ilmest oli raske midagi välja lugeda, kuid siiski suutsin ma aru saada mehe Ilmest, et ta kardab. Tõenäoliselt oleks ta praegu soovinud öelda, et inimene, kes soovib minuga kohtuda on hull.
„Kes see inimene on?“ uurisin tasasel toonil ja kössitasin edasi pimedas nurgas, nii nagu olin teinud seda juba aastaid. „Ja millest selline meelemeetus? Te pole mul lubanud, kellegagi kohtuda aastakümneid.“
„Täna me teeme erandi sulle,“ pomises valvur oma habemesse ja avas mu kongi ukse, mis kriuksus vastikult, „nii-et tõuse püsti ja tule siia. Mul ei ole tervet igaviku nagu mõnedel.“
Katsin kätega enda kõrvad, et ei kuuleks vastikut kriuksumist, mis mu meeli nüristas. Lihased mu kehas tõmbusid pingesse ja väljusid minu kontrolli alt. Ma ei tea kaua ma kössitasin nurgas, kattes kätega kõrvu ja taludes pinget lihastes. Lõpuks, kui pinge mu lihastest kadus, tõusin vappudes püsti. Imelik tunne oli jälle seista pimedas kongis.
Silmitsesin valvurit ja tegin tema poole paar nõrka sammu. Põrand põletas mu taldu igal sammul ning tuletas mulle meelde, et mul ei olnud võimalik põgeneda. Valvurini jõudes mu jalad tegid mulle põrgu valu, kuid kandsid mind ikka.
„Sa võid sellele inimesele öelda, et ta võib ennast ära uputada ja oodata sajandeid, aga mina enda kongist ei välja,“ sisistasin tusaselt ja hingasin raskelt. „Kelleks see inimene ennast üldse peab, et tulla siia ning loota, et te lasete tal minuga rääkida? Mis ta nimi üldse on?“
„Sage, käed,“ käsutas valvur mind ja pani mu käed raudu.
Käeraudadest tulenev järjekordne põletus tunne võttis mu hingetuks. „Kurat,“ vandusin, „millest need veel tehtud on?“
„Rauast, põletatud pühas tules ja pühitsetud vaimulike poolt. Minu arust üsnagi nutikas vanglaülema poolt sulle, seesugused käerauad meisterdada,“ tähendas valvur veidi lõbusamalt. „Sa tead, et ma ei saa sulle tema nime öelda, kuna vaid kurat teab, mida sa oskaksid siis teha. Tule.“
Astusin kongist välja ning mu kongi uks sulgus. Ma vihkasin seda vanglat, kus ma olin. Rauast seinad ja põrandad, mis tekitasid valu neid puudutades ning liiga erevalgus. Vangla oli mõeldud minusugustele, kes ei suutnud taluda liigset valgust ja rauda.
Järgnesin valvurile, kes kõndis kiirel sammul mööda eredaid koridore. Käänulised koridorid ja eredalt valgustatud koridorid terroriseerisid mu pead. Surusid pahuralt hambad kokku ja sammusin edasi. Ma ei mäleta enam, kui kaua aega oli möödunud ajast, kui ma viimati käisin nendes koridorides.
Valvur peatus suure ukse ees ja sisestas koodi, et pääseda edasi järgmisesse vanglatiiba. Ta mõõtis mind oma range pilguga ja andis mulle märku, et ma läheksin uksest sisse. Vanglatiib kuhu sisenesin oli moodsam, kui tiib kus asus minu kong. Mu ees laiusid kitsamad koridorid , mis olid võõbatud kahvatu halli, sinise ja valge segu.
„Me oleme kohe kohal, Sage, pea ennast korralikult üleval,“ sõnas valvur ja hakkas kõndima mööda üht kitsast koridori.
„Ma pean ennast hästi üleval, härra valvur,“ teatasin ükskõikselt ja laksatasin keelt, „ma ei virise valguse üle ega raua üle, mis mu käsi põletab. Ma saaksin aru, et sa paluksid mul ennast korralikult üleval pidada, siis kui ma vingun või üritan mõnda teist vangi fileerida.“ Mu suu oli väändunud kavalaks irveks ja mu silmad olid terav.
Valvur saatis mürgise pilgu minu poole ja raputas pead. „Ma ei uskunud, et sa kongist väljudes muutud nii jutukaks.“
„Ma oleksin veel jutukam, siis kui saaksin ühe paari kingi ja natuke viskit,“ nurrusin kavalalt ja hoidsin irvet oma suul edasi. Aastatega olin unustanud, millist lõbu võib pakkuda valvurite tüütamine või manipuleerimine. Paljude vangide arust oli kõige magusam hetk see, kui valvurid murdusid ja kaotasid vaimse tasakaalu.
Lõpp kitsastel koridoridel. Me olime jõudnud lõpp-punkti ehk suuremat sorti tuppa. Tuba oli valgustatud eredamalt, kui koridorid ning mu silmad tõmbusid iseenesest kissi. Läbi ereda valguse suutsin näha laudu, toole ja valgust kiirgavaid lampe, mis surisesid häirivalt. Lauad olid nelinurksed ja kõik olid paigutatud iidse malelaua tehnika järgi. Keskmises lauas istus kahekümnendates naiste rahvas, kelle välimus oli hoo#!?!#etud ja elegantne.
„Istu naise juurde, kes on seal lauas,“ sõnas valvur rahutult ja osutas käega naise suunas, „aga pea meeles, et sa oled vanglas, mis on mõeldud sinusugustele värdjatele. Sa ei saa siit põgeneda ning mina hoo#!?!#en selle eest.“
„Kas lõpetasid? Tore,“ pomisesin pahuralt ja hakkasin minema naise poole, kes ruumi keskmises lauas istus. Mu sisetunne ütles mulle, et ma ei tohiks enam ühtegi sammu, selle naise poole teha, kuid uudishimu trumpas sisetunde üle.
Vajusin naise vastas olevale toolile istuma ja piidlesin naist. Naine ei olnud vanem, kui kakskümmend viis, kuid riietus end elegantselt ja daamilikult. Tema kallist kangast kleit ning jakk olid helerohelist värvi ja need sobitusid hämmastavalt hästi naise oranži tooni juustega. Helehallid silmad uurisid mu nägu ning suu oli vormitud leebeks muigeks. Naisest kiirgas soojust ja tarkust, nagu lamp kiirgab valgust.
„Ja sina oledki Sage. Sage Foster,“ lausus naine aupaklikult ja kallutas pead, „ma ootasin ausalt öeldes midagi suurejoonelisemat.“
„Tuleb leppida sellega, mida on hetkel pakkuda,“ sõnasin enda üllatuseks äärmiselt rahulikult. Naises oli midagi tuttavat, mis kiirgas temast välja. „ja kuidas ma võin sind kutsuda.“
„Cassiel,“ mainis naine vaikselt „Cassiel on minu nimi. Pärisnimi.“
„Sa pead olema peast põrunud, kui ütled mulle oma pärisnime,“ teatasin külmalt ja panin oma raudus käed lauale. „Cassiel, ütle mulle, kes kurat sa oled ning mis põhjusel sa mind näha tahtsid.“
Cassiel ohkas sügavalt ja pani enda käed kokku. „Kas siis põhjus pole ilmselge. Mul on uudiseid sulle,“ ütles Cassiel süütult ja vaatas oma tarkade silmadega mulle otsa. „Ma olen juhataja sõjaväeosas, mis püüab sinusarnaseid olendeid. See sõjaväeosa asub Tres Regiones. Ma käisin sinu pärast pika tee maha.“
„Tres Regiones?“ küsisin üllatunult. „Ma arvasin, et teie tegevus on ammu kolm väikest Balti riiki minema pühkinud. Muide, Cassiel, ma ei küsinud, sinu positsiooni ühiskonnas, vaid seda kes sa oled. Ühiskonnapositsioonil ja mingiks isikuks olemisel on suur vahe.“ Mu hääl kõlas sama kalgilt nagu ma räägiksin vanglaülemaga.
„Inimesed on aastatega muutunud, Sage, kui sa siin oled konutanud,“ lausus Cassiel teravalt ja ajas oma selja sirgu.
„Auts,“ pomisesin ülbel toonil ja kratsisin kohta, kuhu käerauad olid mu randmele haava põletanud.
„Ma olen Belance lapselaps,“ teatas Cassiel ja irvitas kavalalt. „Ma ei arvanud, et nimi Belance sulle midagi ütleb, aga paistab, et ma eksisin. Sa vist ikkagi mäletad teda. Sage, jahmunud ilme sobib sulle, usu mind.“
Jahmatus asendus raevuga minust. Mind ei huvitanud, et Cassiel võis olla Belance lapselaps, kuid praegu ma tahan, selle elegantse mõrra tükkideks rebida, vaid Belance nime mainimise eest. Hingasin sügavalt sisse ja surusin oma käed rusikasse.
„Kas see ongi sul uudis minule, et oled tema lapselaps? Kui jah siis sinu asemel kaoksin siit vanglast koheselt,“ sisistasin vihaselt ja vaatasin Cassieli. Kagu see ärkav raev ja mälestused minus tegid rohkem haiget, kui spetsiaalselt minule tehtud käerauad ja ere valgus.
„See ei ole uudis,“ kostis Cassiel, üritades rahu säilitada, „uudis on see, et Belance suri eelmisel nädalal. Ma mõtlesin, et oleks hea, kui sa saaksid sellest teada.“
„Ma sain uudise kätte, sa võid nüüd siit vanglast igaveseks lahkuda või sa ootad, et ma kallistaksin sind ja ütlesin, et mul on kahju, et Belance ära suri? Nutaksin äkki paar minutid koos sinuga ja ulataksin sulle salvrätti?“
„Oled sa alati nii ülbe?“
„Enamus ajast. Valgus ja need käerauad ajavad meelemustaks,“ teatasin pahuralt. „Kui sa tahad veel midagi teada, siis sul tuleb pikk päev minu ja mu ülbuse seltsis.“ Vilistasin lapsikult ja vangutasin pead.
Cassiel pööritas silmi ja ohkas, taibates et minuga vestlemine on nagu rääkimine lapsega, kes ei taha midagi aru saada. Ta andis valvurile märku, et mees siia tuleks.
Valvur tuli kiirel sammul meie poole ja noogutas Cassielile austavalt. „Kas saan teile midagi tuua, preili Simond?“
„Tooge mulle üks kohv, palun,“ sõnas Cassiel elegantselt ja möögis seejärel mind oma pilguga, „talle tooge palun vett.“ Cassiel naeratas valvurile võluvalt.
„Kas midagi veel, preili?“
„Jah,“ lausus Cassiel ja vaatas võluvalt oma suurte hallide silmadega valvurit, „kui kaua läheb aega kohviga ja veega?“
„Mitte üle viie minuti, preili,“ ütles valvur kindlalt ja kummardus. Ta saatis mulle mürgise pilgu ja sammus meist eemale.
„Nii, saime valvurist lahti ja kaamerad ei salvesta. Sage, jah ma ootasin midagi. Ma ootasin, et me jääksime siia kahekesi, sest valvurid kipuvad alati pealt kuulama asju, mis ei ole mõeldud nende kõrvadele,“ tähendas Cassiel salapäraselt ja sulges silmad. „Mul on ka teine põhjus siin olla. Esimene põhjus – uudis – oli mõeldud valvuritele, vaid ettekäändeks. Teine põhjus siin viibimiseks on isekam ja tingitud uudishimust.“
Tõmbasin silmad veel rohkem kissi ja kallutasin pead. „Räägi, ma olen uudishimust lõhkemas,“ sõnasin elavamal toonil, kui tavaliselt. Heitsin pilgu surisevale lambile ja krigistasin hambaid. Valgus pani mu pea valutama ning surin mõjus mu lihastele kummaliselt.
Cassiel muigas lapsikult ja teatas ilmekalt: „Ma tahan kuulda sinu lugu.“
Turtsatasin naerda. „Sa võid võtta lahti suvalise ajaloo raamatu, mille sa leiad ja sa saad sealt lugeda mu lugu,“ mainisin lõbustatult ja panin jalad risti.
Ohe, mis lipsas Cassieli huulte vahelt ei olnud enam lapsik, vaid kuulus tõsisele inimesele. „Sage, ma tahan kuulda tõde, selle kohta mis juhtus. Ajalooraamatud sisaldavad, vaid kuulujutte, legende ja arvamusi,“ sõnas Cassiel kindlameelselt ja sobras oma kotis. Ta tõi nähtavale väikese pudelikese, mis oli täidetud punase vedelikuga.
„Mis see on?“ uurisin raevukalt. Mu süda kloppis, sest sisimas ma juba teadsin, mida Cassiel oli lauale asetanud. Surusin end tugevamalt vastu tooli ja hammustasin instinktide vaigistamiseks huulde.
„Sa tead mis see on, Sage,“ lausus Cassiel kavalalt ja pööras pudelit nii üht kui ka teist pidi. „See on veri ja sa ihaldad seda.“
Nihelesin ebamugavuses enda toolil. „Ma ei ole vampiir, kes sõltub verest,“ sisistasin vihaselt. „ma saan vereta äärmiselt hästi hakkama.“
Cassieli näol laius irvitus, mida ta ei üritanud varjata. „Kuid verest sõltuvad su võimed või täpsemalt üks osa su võimetest. Arvestades, selle vangla tingimusi pole sa vist saanud verd juba aastakümneid. Muide, kuidas üks osa sinust reageeris, sellele et sa verd ei saanud? Suurem tundlikus raua suhtes ja palju nõrgemad võimed?“
Hingasin sügavalt sisse ja kostsin: „Sa arvad tõsiselt, et suudad mind ära osta, vaid ühe armetu pudelikesega, mis sisaldab verd?“ Silmitsesin raevukalt altkulmu Cassieli, kes oli endaga ilmselgelt väga rahul.
„Ma ei arvestanud, et saan su lugu kuulda, vaid ühe pudelikesega,“ teatas Cassiel rahulikult ja ta silmad lõid kavalalt särama, „sellepärast ongi mul neis pudeleid mitu ja kõige magusam osa on see, et peale oma loo jutustamist, saan ma asjad korraldada nii, et sa lahkud siit vanglast ega näe mind enam kunagi.“
„Sa oled samasugune manipuleeriv mõrd nagu, seda oli Belance,“ sisistasin pahaselt. „Ma olen nõus. Üks lugu vere ja vabaduse vastu.“ Mu suule ilmus mu vanale minale omane irve, mis muutis mu enesetunde hoobilt paremaks.
Cassiel avas vere pudeli ja lükkas, selle minu poole aeglaselt.
„Sa oled üks põrgulik sõjaväe juhataja,“ teatasin ja haarasin valust hoolimata vere pudeli. Kogu me keha janunes vere järgi ja kisendas, et ma seda juba jooks. Hommikul ei suutnud ma isegi unistada, et võin pärastlõunal saada verd ja pakkumise vabadusele.
Kallutasin pudelit ja tundsin vere maiku enda huultel. Jõin ahnelt pudeli tühjaks ja limpsasin enda huuled puhtaks. Panin pudeli tagasi lauale ja sulgesin silmad. Raud, mis oli sepitsetud pühas tules ei põletanud enam mu käsi, vaid lihtsalt oli seal. Venitasin enda lihaseid nagu kass ja muigasin rahulolevalt.
Avasin silmad ja tajusin ruumis enneolematut energialaengut. Lambid lõhkesid üksteise järel, jättes ruumi mõnusalt hämaraks. Mu käerauad avanesid võlujõul ja kukkusid kasututena põrandale.
„Hämmastav, mida üks pudelikene verd võib teha,“ nurrusin kassilikult ja ringutasin end.
„Sa näed parem välja, Sage,“ mainis Cassiel üllatunult, „ja su võimed tugevamad, kui ma oleksin osanud arvata.“
„Ma tunnen ka ennast paremini,“ pomisesin ja vaatasin Cassieli. „Cassiel, see mida ma praegu tegin, ei olnud isegi mu võimete tipp, see oli kõigest nende ärkamine.“ Muigasin kavalalt ja seatsin ennast mugavalt toolile istuma.
Sulgesin silmad ja panin enda sõrmed kokku. „Hea küll, alustame minu osaga tehingust,“ sõnasin aeglaselt. „Ma olen minevik, olevik ja isegi tulevik. Ma sündisin korra, kuid olen surnud olnud mitmeid kordi. Mul oli valida hea ja halva vahel, aga ma ei valinud kumbagi. Ma kasvasin üles hullumaja rangetes tingimustes ja käivitasin endalegi teadmata apokalüpsise. Tere, minu nimi on Sage Foster ja ma olen tüdruk, kes alustas apokalüpsise.“