Thirst # 1.osa (7)

Tundsin vase ja raua maitset enda suus. Veremaik. See veremaik polnud tavaline see oli mõrum ,aga samas magusam. Nägin kuidas minu ette istus umbes kahekümne aastane noormees. Ma vahtisin ta kätt millel oli veripunane haav.
Ma neelatasin kui nägin ,et tema haav kasvas kinni. Kas see oli tõsi? Olin ma tõesti komistanud mingi rumala saladuse otsa, mis teeb mulle otsa peale? Ma olen ilgelt rumal tudeng kes midagi sellist mõtleb!
<<Nii kuidas jääb, Kas räägid meile kuidas sa said saladuse teada ja kes kurat sulle seda rääkis? Või su väike armetu elu lõppeb siin samas räpasel toolil ja sa pead selle rumala saladusega elama igavesti.>> Kuulsin ütlemas meest kes mu ees istus.
Puhusin oma väljakasvanud tukka silme eest ja nägin alles nüüd milline oli mees kes oli mind juba 4 tundi piinanud. Ta juuksed olid tumepruunid ja ta rohekad hallid silmad vaatasin vihaselt altkulmu mind.
Ma sain aru ,et olin ta vihale ajanud vastusega: Kogemata! Ohkasin ja üritasin sülitada veremaiku ära ,aga see ei õnnestunud. <<Ma kogemata komistasin, noh.>
Nägin kuidas ta ohkas ja ütles: <<Varsti on saabumas koidik ja ma ei sooviks sinuga olla koidikuni siin ,sest ma ei taha surra päikese surma.>>
Kortsutasin kulmu ja ütlesin: <<Lase mind siis vabaks ja süüdista oma muredes teisi!>>
Ta naeratas mulle. Ma ei saanud aru kas see oli tõeline naeratus või võlts. Pigem kaldusin arvama et see oli võlts. Üritasin ennast liigutada kuid asjatult. Ma teadsin kolme asja kindlalt. Esimeseks ma ei saa ennast liigutada ja ma ei ole nööridega kinni seotud. Mõistatus suur. Teiseks ma olin komistanud mingi kuradi vereimejate saladuse otsa! Kolmandaks ma vihkasin vampiire kogu südamest, kuigi ma olin alati arvanud ,et nad eksisteerivad vaid filmides.
Nägin kuidas vampiir vaatas mulle silma ja ütles: <<Jätkame vajadusel peale päikese loojangut. Unusta meie praegune kokkusaamine.>>
Tundsin kuidas kadus mul kontroll mu enda keha üle ja mu silmad sulgusid. Ma langesin pimedusse.

Autori kommentaar »