Valikud: 9 osa (13)

Noogutasin ja küsisin mõtlematult: <<Kui palju tunnetajaid on maailmas alles?>>
Kate vaatas mulle otsa ja ütles: <<Käputäis, kuskil 1000 kuni 600.>>
Neelatasin ja sain aru kui vähe neid alles on. Mul oli nii palju küsimusi ,aga ma ei teadnud millest alustada.
<<Kas tunnetajad on surematud?>> Kahetsesin seda küsimust niipea kui see mu suust välja tuli.
Tundsin kuidas Kate selle küsimuse peale tühjusesse langes. Ta ohkas raskelt ja ütles: <<Tunnetajad on siis surematud kui ta mõlemad vanemad tapetakse.>>
Vaatasin Kate ja küsisin ette vaatlikult: <<Niiet sina oled surematu...>> Ma ei suutnud enda lauset lõpetada, ma ei suutnud mõelda sellele ,et kui mu ema tapetakse siis ma elan igavesti.
Kate küsis minult: <<Tead miks su ema joob?>> Raputasin pead ning tundsin pisarat enda põsel. Kate jätkas oma jutuga kui oli vastuse saanud: <<Sellepärast ,et sind kaitsta. Piiritus muudab sind värvatud ehk mustadele tunnetajatele kes on tavaliselt jäljekütid nähtamatuks. Su ema ja isa olid võimsad tunnetajad. Su isa suutis ajas rännata ja panna mind selle kaudu mõistma, et elul on ka parem pool. Su ema suutis...>> Ta naeratas ja jätkas: <<Su ema suudab tuld taltsutada, mis on kõige erilisem anne mis ma olen oma elu jooksul näinud.>>
Mõtlesin korraks kui vana Kate olla võis. Vaatasin segase pilguga Kate ja küsisin tahtmatult: <<Kui vana sa oled?>> Ta krimpsutas suud ja ütles tuimalt: <<Sündisin 1798 ja ma olen siiamaani 16, niiet sa võid arvutada.>>
Vaatasin hämmeldunult Kate ja suutsin arvutada tema vanuseks 213 aastat. Küsisin Katelt: <<Sa oled 213 aast...>> Ma ei jõudnud oma lauset lõpetada kui kõlas taimeri lõpu helin.
Nägin ,et oleme jõudnud minu korteri juurde. Tahtsin Kate tänada, kuid ta oli juba kadunud või õigemini õhku haitunud. Ohkasin ja kobasin kotist välisukse võtmete järgi. Võtsin kotist võtmed ja avasin välisukse. läksin trepist ülesse teisele korrusele ja avasin korteri ukse. Läksin korterisse sisse ja võtsin ketsid kiirelt jalast. <<Loodan ,et ema on üleval, sest mina ei kavatse oma normaalsest elust või õigemini oma natuke normaalsest elust loobuda.>> Läksin elutuppa kus oli ema istus kainelt diivanil ja vaatas mind. Tema lühikesed pruunid juuksed mis tavaliselt olid turris olid nüüd ära kammitud. Vaatasin teda ja küsisin vihaselt: <<Sa oled terve elu seda minu eest varjanud?>>
Ema ohkas ja küsis minult: <<Tahad ütlen sulle selle asemel tüüpilise lause: "Tõe mitte teadmine oli sulle parem" ei ma ei ütle seda lauset ja ma ei kahtle, et Kate rääkis sulle isegi palju.>>
Mulle meenus ,et Kate oli mulle öelnud: "Ma olen nõus vastama 20 minuti jooksul sinu kõigile küsimustele."
Muigasin rahulolevalt ja küsin emalt: <<On see tõsi ,et sa suudad tuld taltsutada?>>

Autori kommentaar »