Legends of the land: 6.osa (7)

Õpipoiss

Kui ma poleks idi.oot siis oleksin ma ka tõenäoliselt jõudnu alkeemia kursusele ja õhtusesse vahetusse haiglasse. Aga loomulikult ma istusin õhtu Kuradi kõrts-i külaliste toas ja mõtlesin miks aadlikud suhtuvad meisse kui nuhtlustesse. Lõpuks oli mul sellest arutelust läinud süda pahaks ja otsustasin lahkuda kõrtsist, mul oli vaja minna kuskile eraldatud paika kus sain ennast tunda kindlalt.
Praegu sammusin paljaste jalgadega ja sidemes käega areeni poole. Ma olin oodanud ööni, et siia tulla, sest viimane kong kõlas paar tundi tagasi ja nüüdseks eeldasin, et kõik on oma ruumides ja magavad või arutavad uusi kõlakaid. Peatusin areeni suure värava ees mida hoidis lukkus üks tühine lukk. Kobasin taskust kahe traadi järgi ja kummardusin luku kohale. Lukk avanes kiire muukimise peale üsnagi lihtsalt, aga värava lahti lükkamine nõudis minult tohutut jõudu. Suure jõupingutusega avanes lõpuks ka värav. Värav avanes palju häälekamalt kui ma oleksin soovinud. Krigin, mis saatis väravat häiris mind kohutavalt.
Lipsasin kiirelt sisse värava kitsa vahe seest ja tänasin oma peenikest kehaehitust. Sulgesin värava suure kriuksumise saatel, kuid jätsin selle teadlikult tagasi kinni muukimast.
Mu jalad olid areeni sooja liiva sees, mis oli aeglaselt hakanud jahtuma. Silmitsesin areeni. Otsisin eelkõige kohta kus võiksid relvad asuda. Käisin mööda areeni ringi nagu varas. Vaatasin hoolega kohti kuhu oleksin mina relvad peitnud, aga nendes kohtades ei olnud midagi. Ma pidin mõtlema teistmoodi, ma pidin mõtlema nagu sõjanduse meister. Mõtlemine viis mind kivist tribüünide juurde, mille esimesed istmed algasid alles kahe meetri kõrguselt. Surusin enda vasakuküljega üht kiviploki mis paistis teiste sealt välja nagu päike öös. Peale pikka kiviukse surumist polnud uks ikka avanenud. Masseerisin enda meelekohti ja üritasin mõelda lihtsamate alkeemia võtete peale, millest võiks abi olla. Mul oli valida kahe variandi vahel. Otsida kuskilt latrokeemia aineid ja korraldada uksega kerge plahvatus, millega loomulikult laseksin head ja väärtuslikud kuulujutud lahti või hoopis looksin ukse ja enda vahel piisavalt tugeva sideme vere abil, mis samas mind ära ei kurnaks. Otsustasin viimase varjani kasuks.
Otsisin areenilt teravat asja mida polnud võimalik leida, kuna kõik teravad asjad olid just kivist ukse taga. Äkitselt tuli mulle meelde, et mu taskutes on kaks raudtraati. Hakkasin naerma oma ja kirusin enda hajameelsust. Lonkisin tagasi kivist ukse juurde ja otsisin taskust traati. Tõmbasin taskust välja keerdus traadi ja muigasin.
Tegin traadiga enda sõrmeotsa väikse sisse lõike ja hammustasin huulde üritades eirata valu mis mu sõrme tüütas. Tegin sõrmega uksele üksiku merkuuri märgi ja mõne liitmis sümboli. Taganesin sammu võrra uksest ja sulgesin silmad. Sirutasin enda meeled ukse poole ja kujutlesin end seda lükkamas. Tajusin kerget jahedust enda kehas, aga keskendusin endiselt uksele. Kuulsin ukse juurest rasket ning vaevalist liikumis häält.
Avasin silmad ja nägin enda ees meeldivat vaatepilti. Uks oli liikunud täiesti lahti ning võimaldas mul vabalt siseneda relvalattu. Relvaladu, mis mu ees kõegus oli imeline ja seda igas mõttes. Soovisin võtta hetkel kõik väärtuslikud relvad, llasta ülikoolist jalga ja elada järgmised aastad nagu kuningas.
Raputasin pead ning pühkisin peast mõtted varastamise kohta. Ei, ma ei olnud selline inimene. Võisin olla küll varas, aga ma ei olnud selline varas, kes varastaks relvi, et elada oma elu nagu kuningakass.
Võtsin seina äärest ühe vibu koos nooltega ja asetasin need kiviukse kõrvale liiva peale. Lisaks tirisin areenile veel ühe posti koos paberiga. Võtsin liivalt vibu ja ühe noole. Kõndisin postist 25 meetri kaugusele ja tõmbasin vibu pingule. Mõõtsin silmaga minu ja posti vahemaad, ning lasin noole lendu. Nool tabas paberi musta väikest ringi ehk lihtsamalt öeldes paberi keskpunkti. Haarasin maast uue noole ja kõndisin tagasi endisele kohale. Sulgesin ühe silma ja tirisin vibu looka.
"Sa hoiad vibu liiga madalal. Kui hoiaksid vibu kõrgemal saaksid märklauale pihta ka kaugemalt ja kiiremalt."
Ehmatasin. Lasin vibu lendu kivist seina poole ja kuulsin prõksumist mis kajas areenile. Pöörasin ennast kiiruga hääle poole.
Neelatasin.
Mu ees seisis täis pikkuses sõjanduse Meister Mars isiklikult. Ma vaatasin meistrit ja seisin paigal nagu oleksin äsja puuga pähe saanud.
Mars vaatas lahti muugitud väravat ja see järel kivist ust. Ta toetas ennast vastu kivi seina ja naeratas. "Ma näen, et sa oled suutnud lahti muukida värava ja oled suutnud ka alkeemia abil lahti saada isegi raskelt lukustatud ukse, isegi Meistrite jaoks." Noogutasin Meistrile usaldamata oma häält. Mars ohkas ja hõõrus oma rüü servaga ära mu verega maalituid sümboleid.
"Sa oled andekas õpilane esimese aasta õpilase kohta ja kui sa kasutaksid oma andeid heade asjade peal oleksid sa..." Mars jäi mõttesse, "au sees õpilane. Ma olen sinu kohta kuulnud ka täna kaht juttu, üks hea ja teine kummaline." Meister kadus hetkeks relvalattu ja naasis sealt kahe mõõgaga.
"Püüa," Ta viskas mulle mõõga. Püüdsin mõõga kinni ja vaatasin algul mõõka ning siis Marsi. Meister kehitas õlgu ja võttis enda tumeda rüü seljast. Ta viskas selle tribüünile ja lausus: "Kahevõitlus kuluks sulle ära ja mõnes mõttes ka mulle." Ta kummardas mulle ja ma vastasin talle vastu. Kahevõitluse üks eeskirju. Meie kahevõitlus sujus hästi. ma kaotasin palju ega võitnud ühtegi võitlust.
Tundsin Meistri mõõka enda kõhul.
"Päris sõjas sa sureksid praegu kui laseksin mõõgal elada oma elu, aga areenil nii see ei ole." lausus Mars. Naeratasin talle vastu.
"Sinu kaenla all on üks veen mis läbib otse südame. Kui ma selle läbi lõikaksin ei jõuaks sa isegi oma nime karjuda." Nägin Meistri näos kohkumust ja ta ajas ennast sirgu.
"Viik?" küsis ta enda paremat kätt minu poole sirutades. Noogutasin Marsile vastuseks ja surusin ta kätt.
"Viik."
Meister võttis mu mõõga ja viis need tagasi relvalattu. Tagasi tulles ta pani enda rüü selga ja vaatas mind.
"Sa võitleb päris hästi, aga su tehnikat on vaja lihvida. Oled sa kuskil õppinud kahevõitlust?" Ta silmitses märklauda ning lisas: "Ja äkki ka vibu laskmist?"
Raputasin Meistrile vastuseks. "Ma ei mäleta isegi kuidas ma ülikooli sain ja veel vähem ma mäletan kuidas ma vibu ja mõõga võitlust õppisin." Naeratasin leebelt ja seadsin sammud värava poole. "Head öö jätku Meister Mars."
"Oota Thea." Mars jooksis mulle järele. "Ma teen sulle ühe pakkumise. Kas sa sooviksid hakata minu õpipoisiks?" päris Mars minult. Ta tumedad silmad vaatasid mind. Vaatasin väravat, kuid aegamisi keerasin ennast Meistri poole. Sain aru et ulatusin talle vaevu õlgadeni.
Minusse kogunes ärevust ja üllatust. "Ma hakkaksin meeleldi teie õpitüdrukuks kui õpipoisiks." laususin Meistrit vaadates. Mars kallutas vasakule küljele ja muigas.
"Iidse keele õpetaja kurdab sama asja ja Odin vastas talle lausega: "Ma hakkan rääkima õpilastest kelle õpetaja on valinud endale õpilaseks alles siis õpitüdrukutest, kui enamus õpilased on õpetajatel tüdrukud"." sõnas Mars Odinit järele tehes koomiliselt hästi. Hakkasin itsitama.
"Igatahes ole täpselt nädala pärast ja samal kelleajal siin areenil. Siis toimub sinu esimene eratund."
Noogutasin innukalt. "Head ööd Meister Mars." laususin ja kõndisin värava poole.
"Head ööd Thea!" hõikas Mars mulle järgi.
Naeratasin, ma olin just saanu õpipoisiks ja sellel alal, kus ma seda kõige vähem ootasin. Mu teekond tagasi Kuradi kõrts-i oli vaikne. Kõrtsi ülemisse külalistetuppa kus ajutiselt peatusin ronisin akna kaudu. Käisin kiirelt pesemast läbi ja vajusin kiirelt enda pehmesse voodisse. Uinusin koheselt, aga mu mõtetes keerlesid ikka veel mälestused sellest hetkest kui sain õpipoisiks.

Kommenteerige, hinnake, soovitusi kriitikat. Palju sai kirjutatud :D