Sage - The girl who started the Apocalypse 21. osa (2)

Lühikeste pruunide juustega ohkas raskelt ja pööritas oma rohelisi silmi. „Kuule, ma ei küsi sinult, millest on tehtud põrgu, eks. ma tahan kõigest teada, kes seda mässu juhib,“ sõnas naine ükskõikselt ja tõmbas noaseljaga üle langenud ingli näo, kes oli tugevalt seotud taaveti tähele, mis seisis keset kõledat ruumi.
Ingel, või õigemini endine ingel, sülitas verd ning pomises midagi vihaselt. „Sa olid mulle nagu sõber, aga sa tead, et kui ma ta reedan, siis olen ma surnumaist surnum ingel!“ nähvas mees pahaselt ja silmitses oma peaaegu mustade silmadega naist. „Ja sa tead, et sa ei kahjusta minu hinge, vaid lihakeha, mida ma kannan? Sa vigastad inimest. Kuhu on kadunud sinu arm ja hoolivus? Kas mulle tundub või ongi nii, et inglid on hullemad kui langenud?“ Mees vilistas vaikselt
Naine keeras nuga ja tõmbas kiirelt ning rohmakalt üle mehe põse. „Miks ma peaksin su hinge vigastama, kui mul on su lihakeha, mida ma saan piinata nii kaua, kui sa anud minu ees armu.“ Naine naeratas kurvalt ja asetas oma peopesa mehe tervele põsele. „Sa meeldisid mulle. Kohe väga, aga langemine oli vale.“
„Sulle ei meeli keegi peale Luciferi, oleme ausad, eks. Sa armastad teda kohe niiväga, et oleksid nõus langema temaga koos,“ teatas mees vihaselt ja surus valust hambad kokku. „Ükski surelikke nuga ei sa mind vigastada. Mis nuga see on?“
Naine vaatas maha, piinlikkusest või valust, aga ta ei soovinud mehele silma vaadata. „Hirmust, verst, luust, hingedest, asjadest, mis vigastavad hinge, olgu ta kas surelik, ingel või siis sinusugune langenud,“ lausus naine ja vaatas lõpuks mehele silma. „Mul on kahju sinust. Sa tegid vale valiku.“
Mees sülitas raevunult maha ja tõstis enda longus pead veidikene. „Hale,“ pomises mees vaikselt, „sul on minust lihtsalt hale. Ja kas su kallid peainglid teavad millega sa vabal ajal tegeled? Kas su armsad inglid teavad, et sa piinad oma kunagisi vendi ja mõrvad neid noaga, mis on pärit põrgust?“
„Nad on teistsugused, kui mina. Nad tegutsevad Isa huvides, kuid mina tegelen Luciferi kaitsmisega, keda mu vend püüab õõnestada. Luciferile ei pruugi küll meeldida Issi uued lelud, kuid see ei tähenda, et Michael peaks teda päevast päeva mõnitama!“
„Tead, mis,“ sõnas langenud ingel aeglaselt ning vaatas naise kuldsetesse silmadesse, „ma arvan, et sa oled juba oma hingega ammu langenud, kuid ei taha endale seda tunnistada. Sa üritad ikka veel mängida süütut inglit, kes sa kunagi olid.“ Mehe näole ilmus vastik irve.
Naine surus huuled kokku ja vangutas pead. Ta surus vihasena noa vastu mehe rannet ning lõikas ta randme otsast. Karjatus, mis ta kõrvu kostis oli tõeline ning pani ta hetkeks mõtlema, kuid ta raputas koheselt pead.
„Jah, mul on sinust hale,“ vastas naine ning läks mehele lähedale. Ta riivas huultega õrnalt mehe kõrva ja sosistas: „Sa ei ole enam Samael, sa…“

Azazel pani mulle noa õigesti kätte ning muigas kergelt. Tema puudutused tõid endaga kaasa külmavärinad ning kananaha. Silmitsesin nuga enda käes ja naeratasin kergelt. See sobis mulle. Oli üks osa minust.
„See sobib sulle,“ sõnas Azazel nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. Ta võttis kotist paar kommi ning pakkus ka mulle, kuid loobusin kindlalt. Deemon kehitas ükskõikselt õlgu ning pistis maiustused suhu.
„Ma tunnen ennast koos noaga tervikuna,“ laususin vaikselt ja hammustasin huulde. „Kust sa selle ingli õnnistusega tüübi üles korjasid?“ Vaatasin Azazeli tumedatesse silmadesse ja tajusin, kuidas mu haare noa ümber lõdvenes.
„Ma omastasin psühholoogi keha ning see tõi mõningad ebameeldivad tagajärjed,“ ütles Azazel aeglaselt ning näris komme. „Tahestahtmata pean ma ka läbi viima teraapiaid ka oma patsientidega. Ühel päeval, teraapia ajal, tundsin, kuidas see väike väärakas kiirgas inglite energiast. Loomulikult lõin ma teda koheselt. Ma ei mõelnud isegi, vaid lõin ta lihtsalt oimetuks.“
„Hmm,“ mõmisesin vastuseks ning tugevdasin haaret. Heitsin pilgu mehele, kes oli verine ning lamas laual. Ta hakkas vaikselt silmi avama, kuid ta pilk oli udune ega seletanud midagi.
„Ta hakkab ärkama,“ lausus Azazel ning neelas kommid alla. „Hea küll kiire õppetund. Ära näita välja kaastunnet või haletsust. Ole julm ja külma südamega. Selle noaga ei pea lõikama sügavale, et tekitada põrgupiinu. Kui soovid vastuseid ära lõika kohe alguses veene läbi. Üks asi veel, enne, kui ma luban sul noaga toimetama hakata tahaksin ma paar küsimust küsida, nagu haritud inimestel tavaks.“
Pööritasin silmi. „Okei,“ vastasin lühidalt. Miski minus kiheles vere ja valu järele. Reeturlik ja tume Sage soovis seda näha. Ma tean, et kõik see piinamine ja tapmine on vale, kuid need on asjad, mis tunduvad nii tuttavad ja sobilikud minule. „Miks sa koguaeg neid komme sööd? See, et sa kogu aeg neid paberitest lahti harutad, hakkab juba vaikselt ajudele käima.“
Azazel põrnitses mind altkulmu ning kallutas pead. „Kuule pole minu süü, et keegi äratas iidsed ratsa#!?!#d ning nüüd on siin lähedal nälg ning tekitab isu asjade järgi, mida sa vajad,“ sõnas deemon teravalt.
„Nii, et see järsk isu vere ja piinamise järele on tingitud ratsa#!?!#st, kes kutsub ennast Näljaks?“ uurisin ning silmitsesin sümboleid noal. „See on naljakas, et sinusugusel suurel ja kurjal deemonil on isu roosade kommide järele.“ Tõstsin pilgu noalt ning muigasin lõbusalt.
Azazel kissitas silmi. „Sage, kumb on hullem, kas isu kommide järele või vere järele? Ma arvan, et kommid ei tee, kellelegi halba,“ tähendas Azazel rahulikult. „Lõpetame selle teema. Ta hakkab ärkama. Pea meeles, enne küsimused, siis võid temaga teha, mis tahad.“
Turtsatasin kergelt ja kõndisin toolini, mis oli pandud nurka. Istusin toolile. Ristitasin jalad ning silmitsesin deemonid ja läbi pekstud meest. Azazel ei lubanud mul unustada, et olen verd joov väärakas, aga ometi oli ta nõus laskma mul piinata üpriski süütut meest. Mulle ei jõudnud kohale, kas ta on hea või halb.
„Blondi, ma tean, et sa oled üleval,“ ümises Azazel viisiga ning tegi nipsu mehe kõrva juures. Tema näole ilmus see külm irvitus, mida ma olin näinud päevadel, mil ta mind siin toas piinas.
Külmavärinad täitsid mu keha ning hetkeks kodus kogu see tumedus minust. Mul hakkas mehest kahju ning mu silme ette hakkasid jooksma pildid, mis võtsid mu hingetuks. Azazeli küsimused, millele pole vastuseid olemas, Mina ulatamas Azazelile nuga. Veri, mis purskab välja mehe silmast. Verine nuga minu käes ning hingetud silmad. Nuga mehe südames ning minu käed noal.
Pildid kadusid. Suutsin taas hingata, kuid vaevaliselt. Hingamise rütm oli ebaühtlane ning katkendlik. Pöörasin enda hirmunud pilgu põrandalt ära ja vaatasin korraks Azazeli, kes mind kahtlusega silmitses.
„Minuga on kõik korras,“ kähisesin rutakalt ning tõusin kohmakalt püsti. Pilk kiskus mustaks ning toetasin end seina vastu. Mu pea oli paks ning ma ei suutnud mõelda. Tõukasin end seinast eemale ja kõndisin võimalikult kiirelt ukseni ning avasin selle. Astusin uksest välja ning lõin selle pauguga kinni.
Varisesin trepile istuma ning tõmbasin põlved krõnksu. Pisarad täitsid mu silmad ning hetke pärast ma lihtsalt nutsin. Ma olin tapnud selle mehe või tapan. Vahet eriti ei ole. Võib-olla ma peaksin ära jooksma, et muuta seda kõike?
Sa ei saa muuta saatust, aga tulevikku isegi võib-olla saad, pomises hääl mu peas vaikselt. „Kurat, ole vait,“ sisistasin vihaselt ning pühkisin käeseljaga oma punetavad silmad pisaratest puhtaks. Ma ei mõista, mis minust oli saanud. Ma olin tüdruk, kes oli optimistlik ega teadnud sellisest persse keeratud maailmast midagi, kuid juhtus midagi, mis pani ta mõistma asju, mis ta ümber olid.
Ukse tagant kostus vihane pomin ning järsk karjatus. Surusin huuled kokku ning üritasin mehe karjatust unustada. Ma ei suutnud. Ei, valetan. Ma ei tahtnud seda unustada, kuna see tuletas mulle meelde nägemust ning pani mind sitalt tundma teo pärast, mida ma pole veel sooritanud.
Uks avanes ning sealt väljus Azazel, kellel oli käes pudel ja näol tõsine ilme. Ta virutas ukse pahaselt kinni ning küsis: „Miks sa minema jooksid?“ ta kortsutas kulmu ning ulatas mulle läbi paistva pudeli, mille sees loksus punane vedelik. Veri.
Võtsin pudeli vastu, kuid ei hakanud kohe jooma, vaid silmitsesin punast vedelikku. „Ei näinud mind või? Ma olin omadega väheke persses! Silme eest läks mustaks ning ma ei suutnud enam mõelda,“ nähvasin raevunult ja kuulsin käsipuu raksumist. Surusin huuled kokku ja üritasin rahuneda.
„Enne seda juhtus veel midagi. Näiteks siis, kui sa istusid toolil ja nägid välja nagu inimene, kes on just surnuist tagasi toodud. Ma küsin veel kord: „Mis juhtus, Sage?“.“ Ta istus mu kõrvale ning tõmbas mu hellalt enda embusesse.
Panin pudeli maha ning surusin end Azazeli vastu. Sulgesin silmad ja jäin mehe hingamist kuulama. See rahustas mind. Lõpuks olid meie hingamisrütmid samad ning mu mõistus eemaldus minust. Tundsin, kuidas mu mõistus viibis kusagil hallis kohas, kus ta on uinunud ega sega mind enam.
„Ma nägin midagi,“ sõnasin aeglaselt ning hingasin sügavalt sisse, „see viiski mu rivist välja.“ Azazel oli soe ning see üllatas mind. Miski minu ajus ütles, et deemonid on külmad isegi kehatemperatuurilt, kuid ilmselgelt oli mu aju omadega metsa poole.
„Mida sa nägid?“ päris Azazel ning paitas õrnalt mu lahtiseid juukseid.
„Ma ei oska öelda. Kõik oli segane,“ pomisesin kohmakalt ning avasin tasaselt silmad. „Sa küsisid mehelt küsimusi ning ta ei vastanud sulle. Lõpuks tahtsid sa nuga ning ma andsin selle sulle. Sa kookisid ta silma välja. Järgmisel hetkel oli nuga jälle minu käes ning ma lõin selle mehe südamesse.“ Kuulsin, kuidas mu hingamine muutus jälle ebaühtlaseks. Pisarad voolasid taas mööda mu põski ning ma ei saanud midagi teha, et need lõppeksid.
„Tšš,“ sosistas Azazel ning suudles mu otsaesist hellalt. „Nüüd sa tead, mis juhtuma hakkab ning kui sa soovid saad seda ära hoida.“
Ohkasin raskelt. Mul oli raskusi aru saamisega, kes Azazel tegelikult on. Ta oli langenud ingel ning deemon. Rohkem ma temast eriti midagi ei teadnud, aga see eest teadis tema minust vist kõike. „Äkki ma ei taha seda ära hoida,“ sõnasin mõtlematult ning haarasin maast pudeli. Võtsin pudelist lonksu. Hetke pärast tundsin, kuidas magus vedelik mu keelt paitab ning kurku kõditab.
„Sinu valik.“
„Ma tean,“ laususin kindlalt ning jõin pudeli tilgatuks. Vabastasin end deemoni embusest ning tõusin püsti. Ma ei nutnud enam. See oli hea, kuna pilliv noor naine koos noaga, mõjuks kindlasti väga ebameeldivalt. „Tule, meid ootab seal toas väike inglite poolt tehtud sitanikerdis,“ sõnasin ning muigasin napakalt.

„…oled nüüd Azazel.“ Naine ajas selja sirgu ning tegi nipsu.
Kunagine Samael varises põrandale ning sülitas verd põrandale. „Sul pole mingit õigust mu nime ära võtta minult!“
„Mul ei olnud seda õigust sel ajal, kui sul olid veel tiivad,“ nõustu naine ning vangutas pead. „aga langemine oli sinu otsus ning see andis mulle võimaluse võtta ära su nimi.“ Naine surus enda leek punased huuled kriipsuks ning viskas noa Azazeli juurde. „Säästa mind sellest vaevast, et peaksin su surma kinni mätsima.“
„Sa lased mul end mõrvata, kuna ei saanud teada, kes taevas mässu juhib. Kas sa ei arva, et oled väga madalale langenud?“ uuris langenud ning võttis noa enda kätte. „Mõrvad neid, kes vastuseid ei anna?“
„Mida sina ka madalale langemisest tead?“ nähvas naine vihasel ning surus käelaba rusikaks. „Sa hakkasid mässama Jumala ja oma vendade vastu!“
„Valmista end suureks uudiseks ette,“ soovitas langenud ning irvitas vastikult. „Taevas mässu juhib Hommiku täht. Jumala lemmik poeg ning sinu armastatud ingel Lucifer.“ Azazel kallutas pead ning tõusis püsti. Ta kõndis naise juurde ja sõnas: „Tead mis? Mul on sinust lihtsalt hale, Chaos.“ Ta naeratas õelalt ning kadus.