Sage - The girl who started the Apocalypse 15. osa (4)

„Istu,“ lausus Eliz ja naeratas rõõmsameelselt. „Tubli töö, Luce.“ Eliz oli muutunud. Paremuse poole. Brady surm oli teda rusunud ägedalt, kuid nüüd hakkas ta vaikselt paranema. Liimib tükid kokku ja mängib sõpradega kaarte šokolaadi peale. Ideaalne paranemine.
Istusin toolile, Thomase ja Luce kõrvale. „Mis mäng ja, mille peale, Eliz?“ pärisin Elizelt ja kallutasin pead. Elize ja Thomase vahel istus Bill. Tema kuldsed silmad olid sünged ja tumedad. Need piidlesid ja uurisid mind altkulmu. Billi tumedad juuksed olid sassis ning suu oli krimpsuks surutud. Ta mäletas meie eelmist vestlust väga hästi, või siis hakkasin mina paranoiliseks muutuma, et Bill sai kuidagi teada, mis juhtus.
„Tavalist, nagu ikka. Sa ei oska ju midagi muud, Sage, kui sa pole mingisuguse võluoskusega omandanud uusi mänguoskusi,“ sõnas Thomas Elize eest ja hakkas kaarte segama. „Võitja saab kaks šokolaadi.“ Ta jagas osavalt igaühele kuus kaarti ning pani trumbi ja kaardipaki laua keskele, šokolaadide juurde.
„Tõsi,“ sõnasin vaikselt ja võtsin aeglaselt kaardid laualt üles, „kahjuks pole ma saanud võluväel mingeid erilisi andeid kaardimängus, aga viimati tegin sulle ikkagi ära, Thomas.“ Muigasin uhkust tundes ja silmitsesin enda kaarte. Kaks ristit, trumbid, ning üks oli imekombel trumpäss isiklikult ja ega ka teised kaardid ei olnud just halvimate killast.
„Ma jään see mäng välja,“ teatas Luce, kaarte silmitsedes ja pani need kaardipakki. Ta krimpsutas nägu ja pani käed risti rinnale.
„Miks?“ päris Bill, kes oli kogu aja vaikides istunud.
„Sitad kaardid,“ vastas Luce lühidalt ja tõusis kohmakalt püsti. „Ma lähen teen piparmündi teed, sinu lemmikut, Sage. Soovid ka äkki?“ Ta teadis, et ma soovin seda teed, kuid ometi küsis ta üle minult igal päeval, mis olid olnud kolmes nädalas.
Neelatasin. Näksisin närviliselt huult ja pigistasin kaarte enda käes. Üks lepingu punkte oli olnud see, et ma loobun Luce teest. Raske ja pingeid tekitav, punkt minu jaoks. Iga närv ja verelibleke minus käskis vastata jaatavalt, kuid mind peatasid mälestused valust ja haavadest, mida Azazel võid mulle teha lihtsalt vabaaja veetmiseks.
„Jah… see tähendab ei. Vabandust,“ pomisesin ning hingasin sügavalt sisse, „ära mulle teed vala.“ Tee maitse muutis mind kohmakaks. Hetkeks võisin vanduda, et tundsin tee maitset enda huultel. Azazel oli nõudnud minult korraliku ja tavalist käitumist, kuid ometi tahtsin ma praegu toast välja joosta. Haletseda ennast.
Luce kergitas üllatunult kulme ja noogutas juhmilt. „Hea küll, ma ei arvesta siis sinuga,“ kostis ta kiirelt ja sammus puhketoa tagapool oleva veekeetja poole.
„Sa armastad ju seda teed,“ ütles Eliz ja käis Billile ärtu kaheksa, „sa ei loobuks lihtsalt sellest teest ja ma tunnen sind üpriski hästi, Sage.“ Eliz vaatas mind siira pilguga ja naeratas kurvalt. Ta võttis pakist kaardi ning raputas pead.
„Ju pole mul lihtsalt tee isu täna,“ valetasin ladusalt, kuid kartsin, et ka teised kuulevad väikest kõhklevat nooti mu lauses, „ja igal asjal on esimene kord.“ Eirasin Billi ja Elize kummalisi ja uurivaid pilke, mis mind puurisid.
„Vist küll,“ sõnas Thomas vaikselt ja andis Billile tuimalt märku, et ta lõpuks käiks. „Bill, me ei tulnud siia magama, vaid mängima!“ Tema hääl oli vaoshoitud, kuid ometi kärsitu.
Bill pööritas silmi ning viskas hooletult Thomasele kaardi. „Tore, et sinuga kõik korras on, Sage,“ lausus Bill ja naeratas mulle mõrult, „kus sa need paar päeva olid, kui sind näha polnud.“ Ta oli terav, sarkasmiline, kuid samas ootamatult siiras ja tõsiselt murelik. Kaks eri poolt mäslesid temas.
Krimpsutasin suud. „Minu… peal katsetati mingisugust uut ravimeetodit, mis pidanuks aitama mind. Mulle isegi anti lootust, et pääsen siit igaveseks, kuid uus ravivõte ei mõiganud minu peal. Ilmselt samal põhjusel nagu ka tabletid,“ seletasin rutakalt. Ma polnud seda vale ette mõelnud, kuid ometi see õnnestus. Olin suutnud kinni pidada kahest lepingupunktist ja tundsine ennast juba palju tugevamana ning kindlamana, kuid minus näris ikkagi teadmine, et olin oma sõpradele just kahe kordselt valetanud.
„See on arstidest nõme, et nad annavad palju lootust ja siis kukkuvad läbi sinu ravimisel,“ tähendas Eliz ja naeratas mulle kurvalt, „aga vaata asja head poolt. Me kõik jäime kokku.“
Tuled hakkasid vilkuma toas. Mu esmane reaktsioon oli otsida Azazelit, kes kannab Peteri keha, kuid ma ei leidnud teda. Külma ka ei olnud. Lihtsalt tuled vilkusid. Ei midagi muud, kuid ometi jättis mu süda löögi vahele.
„See oli imelik,“ lausus Thomas vaikselt ning kehitas õlgu. „Jälle elektri jamad vist, kui see niimoodi jätkub, siis tahan ma tõesti vahetada hullumaja.“ Ta viskas kaardid maha, võttis juurde ja käis.
Ohkasin. „Ma loodan, et see möödub,“ pomisesin vaikselt ja tapsin kaardi. „Vabandust, ma ei suuda täna.“ Raputasin pead ja panin enda kõik kaardid lauale. Ma ei suutnud taluda seda, et pean oma sõpradele valetama. Parema oli lihtsalt minna. Lihtsam tee.
Surusin hambas kokku ja otsisin märkamatult edasi Azazelit. Tuled ei saa hakata lihtsalt heastpeast vilkuma juba mitmendat korda see kuu. Okei, ei ole küll mingisugune tehnoloogia tippaeg nagu oli olnud kahekümne esimene sajand. Suur sõda hävitas paljugi, tappis kolm miljardit inimest ja sajad miljonid surid hiljem kiirituse tagajärjel. Nii palju, kui mina olin kuulnud olid siiani mõned kohas mürgised.
„Sage, sa näed kahvatu ning üpriski #!?!# välja,“ sõnas Thomas ja vaatas mind murelikult altkulmu, „ma arvan, et tass teed teeks su enesetunde palju paremaks.“
„Ei, ma ei vaja tassi teed. Ma olen korras,“ sõnasin närviliselt ja närisin huult. „Võib-olla on mul lihtsalt uue ravimeetodi kõrvalmõjud.“ Ilus vale, kuidas ma tahaksin, et sa oleksid tõsi. Nii kuratlikult filosoofilist lauset annab välja mõelda, kui pulbitsed kõikidest tunnetest.
„Loodame,“ sõnas Eliz ja vaatas maha, „aga lootus on lollide lohutus. Mine puhka või maga, Sage. See aitab.“
Noogutasin ja tõusin kohmakalt püsti. Surusin käed tugevalt rusikasse ja heitsin viimase pilgu Elizele, Thomasele ja Billile. Neid kõik ühendas üks asi praegu. Kahtlev ja uuriv pilk. Nad teadsid, et minuga on midagi valesti, kuid ometi ei teinud nad midagi. Lihtsalt jõllitasid. Ei nad olid lihtsalt jällegi ühed neist, kes metsikult kartsid midagi.
Ohkasin raskelt ja jalutasin ukse poole. Lucest möödudes tänasin teda kiirelt, et ta kutsus mind mängima ja lahkusin puhketoast. Koridorid kuhu sisenesin olid vaiksed. Isegi sellise koha kohta oli see imelik, et inimesi polnud siin näha. Kogu see tühjus muutis mind väikest viisi närviliseks. Mu katkine mõistus hakkas silme ette saatma võikaid mälestusi valust piinamise ajal.
Tardusin. Suutsin vaevu püsti seista. Tundsin taas põletavat vedeliku enda kurgus ja sümbolitega nuga enda kõhtu lõikumas. Veri, mis voolas välja mu randmetest ning tilkus põrandale. Oli hirmutav mõelda, et need haavad olid kaetud, vaid õhukeste riideribadega. Kõigest väike hoog võib mind vihale ajada ning käskida võtta ära need sidemed ja panna kratsima meeleheitlikult neid haavu.
„Sage, vaata siia,“ kuulsin, kellegi ähmast häält enda seljataga.
Pöörasin end värisedes ümber ja nägin enda ees seismas Billi, kes hoidis kinni mu õlgadest ja raputas mind õrnalt. Ta meenutas mulle taas seda meest, kes oli ta olnud ennem meie väikest arusaamatust. Aga miks ta pidi mulle järgnema? Äkki oli mu paranoia õigustatud ja ta teadis, mida ma olin teinud? Kurat, mu aju valmistab mind alati ette kõige halvemaks.
„Mis juhtus?“ küsis Bill ja vaatas mulle oma kuldsete silmadega otsa. Ta ei lasknud mu õlgadest lahti ning tõenäoliselt ei plaaninud ta seda ka teha. Praegu oli tema eesmärk hoida mind püsti ja vähemalt poole mõistuse juures.
„Mitte midagi,“ pomisesin vaikselt ja nihelesin ebamugavalt, üritades raputades maha endalt Billi käsi,“ ausalt minuga on kõik korras. Pole midagi, mille pärast sa peaksid muretsema. Pööra ots ümber ja mine mängi kaarte.“
„Sa oled kaame, värised, su käed on jää külmad ja sa vaatad mind nii nagu oleksid näinud tonti,“ lausus Bill tõsiselt ja kortsutas kulmu. Ta aitas mul kõndida pingini ja andis märku, et ma võiksin istuda.
Raputasin väsinult pead, kuid ometi leidsin ma ennast istumast. Ma arvan, et Bille ei eksinudki väga öeldes, et nägin välja sama hirmunud, kui inimene, kes on silmanud kummitust, kes üritab teda tappa. Esmapilgul võib tunduda, et ma räägin enda mälestustest, kuidas Azazel mind mõttetute küsimustega oli tüüdanud, kuid ma ei pidanud teda silmad. Tondi all ma mõtlesin Billi. Ta oli alguse saanud mu hullushoogudest ning oma mõistust ei suutnud ma enam usaldada.
„Ja kas sa hoolid sellest?“ nähvasin pahaselt ja astusin sammu tagasi. „Sinu õiged teod võivad olla valed neile, keda sa üritad kaitsta! Sa üritad oma valedega ohutust tagada, aga tõde on see, et sellise tehnikaga ei päästa sa kedagi, kuid ometi oled sa liiga sügavale oma illusiooni sisse roninud ning pimedaks jäänud.“ Turtsatasin naerda ja lasin irvel enda näole ilmuda. „Väike vaene sina.“ See ei olnud enam mina, vaid tume ja reeturlik Sage, kes oli isekas ja valmis tegema kõike, et end päästa.
Bill oli ilmselgelt jahmunud mu käitumisest ja kallutas pead. „Mis kurat veel sinuga juhtus?“ küsis ta teravalt ja haaras kinni mu vasaku käe randmest, mille veenid oli läbilõigatud ja õrnad. Billi ilme süngenes ja ta vaatas mulle puuriva pilguga otsa.
Üritasin end kontrollida, et mitte ahmida valust õhku. „Tõde, idikas,“ sõnasin vihaselt ja sulgesin silmad, kuid avasin need koheselt, „mis muide juhtus tänu sinu lollile meetodile! Ma ütlesin, et sinu valed ei kaitse kedagi!“ Persse. Nägin, kuidas valgest sidemest hakkas paistma punast vedeliku ja neelatasin. Tore mu veenid olid jälle lõhki.
„Sage, kurat küll, räägi mulle, mis juhtus!“ käskis Bill vihaselt ja pigistas veel rohke mu kätt. Tema silmis kees raev ja viha. Ma tundsin ja nägin seda. Tema kuldset silmad ei sarnanenud enam puhta kullaga, vaid pigem tume kollasega, mis on mustaga ära solgitud.
„Lõpeta! Sa teed mulle haiget,“ sisistasin rahutult ja surusin huuled valust kokku. „Sa tõesti arvad, et ma räägin sulle midagi, kui sa pigistad mu veenid katki ja karjud mu peale? Mõtle uuesti.“ Raputasin uskumatult pead ja vaatasin Billi. Raev minus oli peaaegu imetlusväärne sünge minu arust, kuid ometi kogu see pimedus oli vale. Lambipirnide klaasi klirin andis mulle mõista, et olin käinud üle võlli ja peaksin vaiksemalt võtma.
„Vabandust,“ lausus ta vaikselt ja lasi õrnalt mu randmest lahti. „Palun vabandust, Sage.“ Ta silmitses mind ja sulges silmad. Ta raputas pead ning avas taas silmad.
Tõusin püsti ja puudutasin hellalt oma vasakut rannet. Tõusin püsti ja turtsatasin Billi vaadates.
„Mine põrgusse,“ teatasin Billile ja lahkusin.

Päev pärast Billiga vestlemist neelasin ma iga viie minuti tagant valuvaigisteid. Arstid olid saanud mu randmehaavast teada ja õmmelnud selle kinni, kuid kui nad küsisid, kuidas ma selle haava endale sain, vastasin lihtsalt, et ei mäleta. Arstid arvasid, aga teisiti ning minu haigusloo põhjal pole midagi ka imestada.
Kõik, mis puutub valuvaigistitesse, siis need ei mõjunud mulle, nagu oli kõikide ravimitega. Paar tundi peale esimest tabletti olin ma jõudnud järeldusele, et olin jäänud nendest kergelt sõltuvusse, kuna ükski normaalne hull ei neelaks kümnes minutis alla kaks tabletti.
Viha, raev, paranoia ja närvilisus kasvasid minus. Vältisin teisi inimesi ning paar korda olin kuulnud isegi üksikuid sõnu häälelt oma peas, mis väljendasin pettumust. Ma ootasin juba järgmist päeva, kuna tundsin end narkomaania, kes vajab uut toosi, et mitte keerata oma maailma peapeale.
Ma ei mõistnud enam ennast. Kelleks ma olin saanud? Tumedaks #!?!#ks, kes müüb oma sõpru ja lõhub mõttejõul asju. Ideaalne, sellist elu ma tahtsingi. Kuigi ausalt öeldes oleksid olnud roheline muru koos ponide ja lilledega meelepärasem.
Turtsatasin pahaselt ja kookisin valuvaigistitepurgilt kaane pealt. Võtsin ühe tableti ja neelasin selle mõtlemata alla. Need tabletid olid mõeldud raviks ja valu kaotamiseks, kuid minul aitasid need pigem parandada katkist mõistust ja mõelda natukene.
Praegu seisis mu mõttes see, et kuidas ma peaksin üle elama järgmise kohtumise Billi ja Azazeliga. Bill eirab ja saadaks mind esimese asjana kohe sinna, kuhu mina palusin tal minna, kuid Azazeliga on asi raskem. Tema ootab, et ma olen teinud mingisuguseid edusamme Billi puhul ja saan talle midagi rääkida millestki, kuid ma valmistan talle pettumust sellega, et teatan, et läksin Billiga tülli.
Ma toon endale kuidagimoodi ligi äärmiselt sit.ta õnne. Äkki olen ma pa.samagnet? Kas sellised inimesed või asjad on üldse olemas?
Kuradi tabletid. Ma luban, et see mille ma just sisse võtsin jääb viimaseks, sest arutelu iseendaga selle üle, kas ma olen pas.amagnet või ei, on selgelt ebanormaalne ja tablettide neelamine ei olnud ka eriti tervislik. Meditsiini põhitõdede kohaselt peaksin olema praegu laksu all, mis selgitaks mulle ka mu iseendaga vestlusi.
Laksu all on isegi tore olla. Unustad vaenlased, mured, arutad asjade üle nii, et need ei tee haiget ja saad mängida hullu. Kahjuks ei ole selline toime pikaajaline. Isegi Luce imetee ei kesta igavesti.

Autori kommentaar »