Teema: Lühijutud / Noortejutud

Friendship never ends♥ (1)

Pastaka võistluse jaoks ;)
--
„Justin, kas sa lubad mulle? Sa ei unusta mind kunagi?“ küsisin pisaraid kinni hoides.
„Ma luban, võta see kaelakee. Mul on samasugune.“ Ütles Justin rahulikult taskust enda kaelakeed võttes. Ta näitas mulle enda oma. Täpselt samasugune hõbedane süda, mille sees, keskel on võtmeauk. Selle kõrval on väike võti.
„Mina seda kaelas kandma ei hakka aga ma jätan selle igaveseks alles, ükskõik mis ka ei juhtuks,“ lausus ta.
„Ma pean nüüd minema…“ ütles Justin kurvemalt kui ennem.
Ta läks autosse. Ma lehvitasin talle, pisar voolamas. Ta sulges ukse.
„EIIIIII, ÄRA MINE,“ karjusin unes.
Kuulsin jooksu samme. Mu ema jooksis mu tuppa.
„Kõik on korras, see on ainult uni,“ rahustas mind ema voodi serval istudes.
Ma olin nutnud ja tundsin ennast jubedalt.
„Kas täna on see päev?“ küsisin läbi nutu.
Ema noogutas ja vaatas kalendrisse mis mu voodi kohal rippus.
*16.juuni*
See on päev, mil ta lahkus… Minu jaoks needuse päev, kuna täpselt sellel päeval/ööl tuleb see uni. IGA AASTA, mil ta lahkus. Lahkus mu juurest igaveseks.
Justin, Justin Bieber… Me olime parimad sõbrad sünnist saadik, kuni olime 13 aastased. Justin pidi kolima, kolima sellest linnast ära. Kaugele, kaugele ära…
Ma tõusin voodist püsti ja jooksin ehtekarbi juurde. Võtsin selle kaelakee kätte. Vaatasin seda ja hakkasin nutma. Ema tuli mu juurde ja kallistas mind.
„Ma luban, et sa näed veel teda. Kas või korra…“ lausus ta.
Ta lasi mind oma embusest lahti ja lahkus toast.
Justin oli inimene, keda ma sain usaldada, olime koguaeg koos, tegime asju koos, naersime… Nüüd on ta maailma kuulus staar, unustanud mind ja kõike meist. Ma viskasin voodile pikali, kaelakee kõvasti pihku surutud. Vaatasin lage ja ootasin, ootasin mitte midagi…
-26.juuli-
„Palju õnne sulle…“ laulis mu perekond mulle.
Emal kook käes, kuhu on suurelt kirjutatud 19. Isal oli fotokas käes ja väike vend nuttis, sest ema ei lubanud kooki süüa. Isa tegi must pilti koogiga ja andis ümbriku.
„Kui valmis saad tule alla,“ lausus ema ja lahkus toast koos teistega.
Kohe kui nad olid ukse sulgenud, võtsin ma kiiruga ümbriku ja vaatasin mis seal sees on. Avasin rahulikult ümbriku. Sealt seest tuli välja Justini suure kontserdi VIP piletid. Mul tulid pisarad silma… Kurbusest mitte õnnest. *aga kui ta ei mäleta mind…* mõtlesin ma sügavalt. Ma saan temaga kohtuda. 6 aastat teda nägemata… Mina tean milline ta välja näeb aga tema ei tea minust midagi. Ma pühkisin pisarad ja panin riidesse. Kõndisin trepist alla, tegin rõõmsa näo pähe ja kõndisin kööki.
„Kuidas kingitus meeldis?“ küsis ema uudishimust.
„Väga, aitäh,“ ütlesin ja istusin söögi laua taha.
Tegelikult ma ei valetanud. Mulle meeldis see kingitus väga aga kui ta mind ei mäleta, olen ma suremas.
-5h pärast-
Tunni aja pärast hakkab kontsert. Rahvast jube palju, polegi varem nii palju inimesi näinud. Ma sain 4. ritta. Seal nägi väga hästi kõike. Kõikidel olid mingi fänni asjad aga mul oli ainult peopihus üks kaelakee, mis tähendas mulle väga palju. Aeg möödus aeglaselt ja närvesöövalt. Aga lõpuks astus ta lavale. Kõik hakkasid kiljuma. Ta oli muutunud väga palju (paremuse poole)…
Teised 4 tüdrukut kes olid ka VIP piletiga saanud lava taha minna Justiniga kohtuma olid jube pöördes ja ootasid jubedalt. Ma istusin väikesel diivanil, käed higised…
„Tere tüdrukud,“ ütles Justin, kes tuli meie selja tagant.
Need tüdrukud hakkasid nutma kohe ja läksid kallistama. Mina aga vaatasin oma kaelakeed oma pihus. Läks umbes 10 minutit, kuni teised tüdrukud lahkusid. Selle ajaga ei pööranud ma oma pilku ära. Ma tõusin püsti, kõndisin aeglaselt Justini poole, ei vaadanud talle otsa isegi. Nüüd ma vaatasin talle otsa. Võtsin peopesast kaelakee ja näitasin talle seda. Tal läksid imestusest silmad suureks. Ta võttis kiiresti enda taskust sama kaelakee, vaatas enda oma ja siis minu oma ja nii päris kaua. Lõpuks ütles ta : „Anny, oled see sinna?“
Ma hakkasin nutma, kallistasin teda nii sügavalt kui sain. Tema mind ka.
„Sa ei kujuta ette kuidas ma sind igatsesin,“ ütlesin läbi nutu.
THE END.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!