4. Elu on alati lühike (2)

Eelnevalt:
Ma ei lasknud enda rõõmu rikkuda. Keksisin tema toast välja, võtsin käekoti , panin mantli selga, salli kaela ja ketsid jalga. Kõndisin rõõmuga pargi poole.
Jõudsin juba pargi purskkaevu juurde. Nathanit veel polnud. Istusin purskkaevu äärele, otsisin kotist kõrvaklapid ja hakkasin muusikat kuulama. Möödusid minutid. Aeg läks nii aeglaselt. Aeg tiksus juba kokku saamis ajast üle. Kas ta lollitas minuga? Lootsin, et ta jääb lihtsalt hiljaks. Äkki jäi bussist maha või siis lihtsalt viskas nalja mu üle. Mida aeg edasi läks, seda kurvemaks ma muutusin. Möödas oli pool tundi. Nägin, et Melissia istus koos oma kambaga purskkaevu juures olevale pingile. See sama minu klassiõde Melissia, kes minu venna juures käis ja ma tal kontsa ära lõikasin. Silmitsesin seda gruppi. Melissia vaatas minu otsa vihase pilguga. Ilmselgelt oli ta vihane, et tal kontsa ära lõikasin. Selle peale mõeldes hakkasin omaette itsitama. Ta muutus veel vihasemaks. Ta rääkis midagi enda "austajatega" ja nad kõik vaatasid minu poole. Lootsin, et praegu tuleks Nathan ja kingiks mulle midagi. Siis nad sureksid kadedusse. Järsku juhtus mida, mida ma ei oodanud. Melissia ja ta kamp tõusid kõik korraga püsti ja hakkasid minu poole kõndima. Melissia kõndis kõige ees minu ette.
"Noh, nii üksik oledki," ütles ta mõnitades ja enda üle uhkust tundes.
Mõtlesin ruttu midagi välja.
"Vähemalt mul pole heeliumi häält," ütlesin mõnuga ja kerge irvega.
See tundus päris imelik aga hea solvanguna. Ma tõusin püsti ja kõndisin Melissiast nii mööda, et õlad kokku müksasid. Ta oli päris kohkunud. Ma irvasin enda ette ja näitasin ilma taha vaatamatta neile keskmist sõrme. Tundsin isegi enda üle uhkust, et vastu hakkasin. Mida rohkem kõndisin seda rohkem tuli meelde, et Nathan ei tulnudki. Võibolla tõesti olengi nii üksik, et keegi ei tahagi mind. Tuju läks aina alla poole.
Jõudsin koju. Võtsin riidest lahti ja läksin kööki. Võtsin sealt õuna ja kõndisin enda tuppa. Viskasin ennast voodile pikali ja näksisin õuna. Libistasin pükste taskust välja telefoni. Läksin sellega facebooki. Nägin, et mulle oli uus sõnum saadetud. See olid Nathanilt.
Nathan- ISSAND, PALUN VABANDUST. Ma hakkasin just tulema aga ema ütles alles siis, et ma pean minema ühe sugulase sünnipäevale. KOHE! Ma tahtsin sulle helistada aga volaa mul polnud su numbrit ja su vend ka ei vastanud telefonile. Mul on väga kahju, ma heastan selle kuidagi sulle!
Ma lugesin selle läbi. Kas uskuda või mitte? Olin endiselt tujust ära, panin telefoni ära ja otsustasin mõtete peletamiseks raamatut lugema hakata. Võtsin riiulilt Stephenie Meyeri raamatu "Keha". Lugesin seda üsna mitu tundi. Kõht oli üsna tühi. Panin raamatu kõrvale ja vahetasin riided. Panin jällegi dressipüksid, crop topi ja kardigani. Läksin kööki süüa tegema. Kuna oli friikate isu, tegin friikaid. Sõin koos Chrisiga õhtusöögi ära, pesin nõud ning kõndisin enda tuppa. Just enda uksest sisse minnes kuulsin kedagi välisuksest tulemas ja poiste hääli. Vennale tulid jälle sõbrad külla. Kuna mul oli õppimatta läksin õppima.
Olin õppinud kuskil tund aega, kui kuulsin, et minu toa uks tuli lahti. Pöörasin ukse poole ja ma oleks peaaegu südari saadanud. See oli Nathan! Tõusin koheselt püsti.
"Mida sa teed siin?" küsisin vaikselt.
"Tulin iluduse juurde," ütles ta meelitavalt.
Ma punastasin kergelt, ta kõndis mu ette.
"Ma pidin ikkagi ootama..." ütlesin endiselt vaiksel toonil.
Ta vaatas mulle korraks silma sisse. Ta silmad olid helesinised. Ma polnud seda varem tähele pannud ja nüüd lihtsalt armusin ta silmadesse. Ta nõjatus mulle lähemale ja me huuled puutusid kokku. Liblikad hakkasid kõhus lendama. Kõik tundus nii perfektne. Peagi lõpetasin suudluse ja pöörasin koheselt pea ära, pea järel keha. Olin seljaga ta poole. Ta võttis mu käest kinni ja pani sinna midagi. Ta lahkus aeglaselt. Pöörasin alles siis ukse poole, kui uks käis kinni. Vaatasin enda kätte- seal oli lipik. Kirjas oli;
Homme peale kooli, kooli ees iludus.
Teisel pool lipikut oli ta number. Tahtsin jällegi kiljatada aga hoidsin seda enda sees, sest ma polnud majas üksinda. Viskasin end voodi peale selili ja lihtsalt mõtlesin, kui hästi kõik hetkel oli. Mind ei huvitanud enam see, et ta jäi linna tulematta. Mõtlesin ka sellele, kui muutlik ma olen. Ühel hetkel olen solvunud ja segaduses ja järgmisel hetkel juba kõige õnnelikum inimene. Tahtsin minna vaatama mida poisid teevad aga siiski ma ei tahtnud. Jätkasin õppimist ja panin peale õppimist asjad kotti ja valisin homsed kooliriided valmis. Võtsin enda toas riided seljast ja panin rätiku ümber. Otsustasin pesema minna. Meil oli majas ühine vannituba. Läksin siis rätik ümber koridori. Tahtsin avada vannituba aga see oli lukus. Jäin siis ukse taha ootama. Toetasin end vastu seina ja jõllitasin ust. Järsku käis uks lahti ja kuulsin järgmisel hetkel üllatuslikku ohet. See oli John. Mu venna parim sõber ja klassivend. Ta kõndis ukse eest ära ja ma hakkasin sisse kõndima. Kuulsin veel Johni ütlemas:"Su õde on päris hot ikka." Muigasin selle peale ja hakkasin pesema. Kui pestud sai, panin rätiku juuste ümber ja ka keha ümber. Pidin keha jaoks võtma mingi hästi suure rätiku, sest ma unustasin enda teise rätiku enda tuppa. Hakkasin siis enda tuppa kõndima. Koridoris tuli vastu Paul- mu venna sõber. Ja eks ikka just sellel hetkel tuleb jah astuda rätiku peale ja siis see võib kukkuda su ümbert maha ka. Nii see just juhtuski. Minu õnneks olin juba Paulist möödunud, kui see juhtus. Võtsin kiirelt rätiku maast üles ja panin selle enda ümber. Kuulsin selja tagant irvitamist. Oleksin seal samas hea meelega maa alla vajunud. Läksin kiiruga enda tuppa ja lukustasin ukse. Tõmbasin kiirelt riided selga ja läksin peegli ette. Näost olin endiselt üleni punane. Föönitasin juuksed ning läksin voodi peale raamatut lugema. Lugesin 100 lehte. Oleksin rohkem lugenud aga uni tuli külla juba. Panin magamisriided selga ning pugesin teki alla. Vaatasin veel korra telefoni. Mul oli uus sõnum tundmatult numbrilt.

Kuidas meeldis? Jätkan?