Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Minevikuta tüdruk. 5 osa (1)

Ma avasin oma silmad keset varju rohket metsa, mida valgustas ainult ilus suur kuu. Ma lamasin jahedal tumedal maal, mida kattis osaliselt pehme sammal. Mu pea valutas jubedalt, aga ma pidin ikkagi tõusma. Hoolimata mantlist ja saabastest, mis olid mulle mu räbaldunud riietele peale pandud, oli ikkagi üpriski jahe. Ma ajasin end püsti kasutades paksu krobelist puutüve toeks.
Ma olen juba tunde kõndinud, kuid metsa lõppu ei paista kuskil. Minu meelest läheb siin mets aina sügavamaks ja pea valu pole ka järele andnud. Ma tunnen, et mai suuda enam, kuid ma sunnin end edasi minema.
"Mis see oli??" küsisin ma enda käest, kui eemal kostis sahinat. Ma peatusin ja üritasin hinge kinni hoida. Ma värisesin üle kogu keha. Sahin tuli ühe lähemale ja lähemale. Paari meetri kauguselt ilmusid nähtavale kurjakuulutavad kollakad silmad, tundusid olevat hundi omad. Ma hakkasin ahmima õhku, sest need silmad vaatasid otse minu suunas. Aga ma ei kartnud, ma olin kartmiseks liiga kurnatud. Hunt tuli muudkui lähemale ja ma olin juba valmis surema. Ma kukutasin end põlvili ja silmitsesin silmi. Silmad olid minust ainult meetri kaugusel, kuid mingit lõrinat ei tulnud. Me seisime vastakuti tükk aega ja see pinge ajas mu pea veel rohkem valutama. Mul oli tunne nagu mu pea plahvatab kohe. ja siis see kõik kadus.


Ma ärkasin hommikul, kui mu all olev oodatud maapind polnud külm, vaid see oli pehme. Kui ma avasin silmad leidsin ma end ühes ilusas pisikeses puidust majakesest. Toas ei olnud just kuigi palju asju. Siin oli voodi ja üks kummut puidust, arvatavasti ise tehtud.
Ma avasin silmad umbes paar tundi hiljem. Ma ei taibanudki, et ma olin vahepeal magama jäänud. Ajasin end voodist püsti ja piilusin ukse vahelt teisse tuppa. Üks noorem mees istus kamina ees ja mängis kitarri.
"Tore sind jalul näha." ütles ta minu poole vaatamata.
Ma olin nii üllatunud, et ta kuulis mind. Üritasin nii vaikselt olla kui võimalik. " Kes sa oled?" tahtsin teada.
Ta tõstis pilgu. Issand, need ilusad pruunid silmad ja tumedad juuksed. Mu süda hakkas hullu moodi taguma. Oleks tahtnud tagasi sinna tuppa joosta kust ma olin tulnud ja rahuneda, kuid ei tahtnud närvilisena tunduda ja seisin seal tardunult paigal.
" Ma ei usu, et sa mind mäletan, aga me kohtusime aastakese tagasi Otepääl, ma olen Ken."

Ma ärkasin ülesse ja lebasin ikka seal maas, kus ma olin viimati hunti näinud. Mai suutnud uskuda, et see oli lihtsalt uni. Vähemalt oli vahepeal üks asi juhtunud - Hunt oli läinud. Ma tõusin istuli ja hakkasin ümbrust silmitsema. Ma olin jõudnud metsa ääreni ja eemalt kauguses oli näha, et kusagilt tõuseb suitsu. Talu ?
Mul on pool viljapõldu ära kõndinud, kui talu nägin. See oli pisike kollakas talu, mille ees oli must jeep. Oeh, õnneks keegi on kodus.
Ma ei tea, kui kaua mul läks, aga lõpuks ma jõudsin talu aeda ja läksin arglikult ukseni. Lootes, et ma ei kohta mingit koera.
Ust tuli avama üks kenade tume kastanpruunide juustega naine. "Tere!" ütles ta. Ta tahtis veel midagi öelda, kuid ma segasin talle vahele. " Kas ma võin teie telefoni kasutada, et politseisse alustada?"
" jaa, muidugi võid. Tule sisse!" Naine naeratas soojalt ja südamlikult.

Teavita ebasobivast sissekandest!