Teema: Järjejutud / Ulme / Õudus

Minevikuta tüdruk. 4 osa (0)

Sellest on juba 4 aastat möödas, kui mind siia jubedasse pruuni majja lukustati. Ma pole enam aastaid saanud emaga rääkida.. Ta kindlasti arvab,et ma olen surnud.
Kõik päevad on ühesugused, kuid samas elu tingimused on siin paremaks läinud. Mind pandi paremasse tuppa, kus mul on nüüd oma voodi. Ma pole päris kindel, mida nad minust tahavad.. Juba aastaid oli mul tunne, et mu elust kaoks tunde. Ma alguses arvasin, et ma kujutan seda ette, aga paari tunni eest saigi mu teooria kinnitust... Ma teesklesin,et ma magan, kui nad tulid mulle süüa ja juua tooma. Kõige lühem röövel päris keskmise kasvuga mehelt, keda mina ei teadnud: "Kas ta on juba edusamme ka teinud hüpnoosi all ?"
" Ei ole, me peame muid meetmeid varsti kasutama hakkama, kui ta suud ei ava. " vastas keskmise kasvuga mees " Meil pole enam kaua aega, ta saab varsti 20 ja siis on teda võimalik juba leida."
Nad kadusid ukse taha ja ma ei suutnud enam ühesti sõnast aru saada. Huvitav, mida ta ta mõtles sellega, et kui ma saan 20, siis on võimalik mind leida. Tegelikult mind isegi eriti ei huvita, mida ta sellega mõtles. Ma tahan lihtsalt koju. Ma igatsen oma parimat sõbrannat Laurat. Kui me viimati nägime, olime me suures tülis täiesti mõttetu asja üle. Mul käisid peast läbi igasugused mõtted oma eelnevast elust ja nii ma uinusingi, nuuksudes oma öeldud asjade üle ja suure suure igatsusega.
Ma ärkasin mehe hääle peale. See tuli altkorruselt, kuid ma ei saanud peaaegu üheski sõnast aru, aga ma tundsin hääle ära. See kuulus keskmise kasvuga mehele, kes oli natuke tüsedam ja kandis alati kuld ketti ümber kaela. Ma arvan, et tema on see, kes juhib siin tegevust.

Õhtul tulid mehed kõik kolmekesi minu tuppa, käes pruun puidust tool. Keskmise kasvuga mees tuli ja haaras minust kinni ning tiris mu tooli, mida hoidis teine, natuke pikemat kasvu mees. Viimast ma kutsun Albertiks, sest ta hääl meenutab mulle mu vanaisa oma. Albert asetas oma käed mu kätele, et kolmas saaks mu käed kinni siduda. Seda kolmandat meest ma olin ainult ühe korra varem näinud, eile koos selle lühema mehega, kui ta tuli mulle süüa ja juua tooma.
"Liisi, tore sinuga uuesti kohtuda." ütles Keskmise kasvuga mees
"Laske mul minna! Palun, ma luban, et ma ei räägi mitte kellelegi midagi!"
"Aga palun!" Ta hakkas käsi sirutama nööri poole, mis hoidis mu käsi kinni.
"Aitäh, aitäh!" Minus hakkas taas lootus tekkima ja siis ta tõmbas enda käe ära. Ta hakkas oma madalal häälel naerma. "Kas sa tõesti arvasid, et ma lasen sul minna, kergeusklik plika? Kõige pealt sa pead andma meile infot sellest perekonnast, kellega sa kohtusid, kui sa olid Pühajärve puhkekeskuses."
" Ma pole elu sees seal käinudki!"
"Ära valeta! Ma tean,et sa olid seal eelmisel aastal!" Ta karjumine tekitas minus hirmu. " Sa kohtusid seal selle eesti poisi Keni ja tema segaverelise perega"
"Kes on Ken ?" Mul olid pisarad silmis ja ma üritasin mitte nutma hakata. Mul pole õrna aimugi millest ta räägib.
"Äkki tal pole tõesti õrna aimugi," segas Albert vahele. "nad võisid tal mälestused ära võtta."
Keskmine mees jäi vait, sammus paar korda edasi tagasi ja lausus siis: "Nüüd on asjad nii," ta pidas veel ühe väikese pausi, et oma plaani päris paikka saada "me hüpnotiseerime su, aga sina seda ei pärast ei mäleta ja ma loodan tõesti, et seekord hüpnoos töötab. Kui see ei tööta, siis pole meil mõtet sind ellu jätta."
Kolmas mees astus minu ette ja pani oma käed oma ette enda ette umbes 30 sentimeetrise vahega. Ma võin vanduda, et ta käte vahel väkus ühe korra sinine nooleke mis meenutas äikese noolt. Ma pole hull! See juhtus kindlasti päriselt. See ei tähenda, et ma olen siin umbes 4 aastat luku taga istunud, et ma kujutaks asju ette. Ta langetas käed ja kõndis mu selja taha. Ta tuli kindlasti ainult selleks mu ette, et mind hirmutada.. Ta asetas nüüd oma käed nii, et mu pea jäi nende vahele ja siis läks kõik mustaks..

JÄTKUB!

Teavita ebasobivast sissekandest!