Soovide nimekirja viimane, 3 (4)

"Hommikust," ütleb Marie kell 06:56, kui kööki astub.
"Tere hommikust, tõepoolest," vastab ema. "Ma loodan, et meie viimane vestlus sind veel ei ärrita."
"Ei, ei. Mitte sugugi."
"No siis on hästi. Ma kartsin, et sa ei lepigi sellega."
"Aja peale ikka lepib."
Tegelikult Marie valetas. Tegelikkuses tegi sellele ainuüksi mõtlemine haiget, aga tegelikult, kui ta nüüd järele mõtles, tuli talle meelde, et väikesena soovis ta endale venda või õde, kellele tähti, numbreid, lugemist ja arvutamist õpetada. Nüüd aga tundus see talle võõras mõte ja ta ei soovinud seda.
"Kas sa oled nõus, kui me toome lapse homme?"
"Juba? Juba homme?"
"Nojah. Sa ütlesid, et sa oled juba sellega tasapisi leppinud. Aga me isaga rääkisime sellest eile õhtul pikalt-pikalt ja me otsustasime, et väikest imikut meie ei soovi, vaid me tahame last, kes käiks koolis esimeses klassis. Ehk siis 7-aastast. Siis sa saaksid talle olla nagu suur õde. Õpetad lugemist ja numbreid, et siis on tal koolis lihtsam. Kas sobib?"
"Ema, sa räägid seda nii, nagu laps oleks asi, mida poest osta ja endale koju tuua. See on laps ja me ei tea, kui kiiresti see laps meiega lepib. Alguses ta kindlasti ei harju meiega ja ei räägi midagi."
"Anna andeks, et sulle selline mulje jäi, nagu lapsi saaks poest. Aga jah, ma olen ka selle peale mõelnud. Eks alguses olegi raske ja ebaharjumatu, aga küll ta harjub."
"Kes last kasvatama ja hoidma hakkab?"
"Teie lähete koos kooli, ja siis sa pead ta kell 12 koju saatma."
"Aga mul on ju 7 tundi! Vahel isegi 8 või 9 või 10! Mul on ju laulmine ka. Ma ei saa iga kell teda koju saata."
"Aga teil on ju kell 12 pooletunnine söögivahetund, kas pole?"
"On jah."
"Noh, siis ongi nii, et kümne minutiga sa viid ta koju, sa lähed ju kooli ja tuled tagasi rattaga, niiet see käib ruttu. Alla 10. minuti olete kodus, siis sa soojendad talle süüa või teed talle mõne võileiva ruttu, siis paned teleka tööle ja loed talle sõnad peale, et mida tohib kodus teha ja mida mitte. Ja kooli tagasi sa jõuad alla 5. minuti, selles ma ei kahtlegi. Ja siis jääb sul 15 minutit, et süüa. Anna andeks, et see on raske ja aeganõudev, aga mina jõuan koju alles kell 10! Vahel kell 11! Ja isa tuleb öösel alles. Õpidki iseseisvust. Ja lapsega saad ka paremini läbi."
"Kus laps magab ja sööb ja omaette saab olla?"
"Ma mõtlesin, et sinu toas. Algselt. Siis vaatame, ehk teeme talle kuhugi väikese nurga. Ostame voodi ja laua, et ta saaks õppida. Algselt jääb aga sinu tuba."
"Olgu."
"Sobib?"
"Sobib. Aga kuule, kas me saaksime ta juba täna koju tuua?"
"Täna? Sa pead siis ta ise ära tooma, sest kell 10 suletakse lastekodu. Mul on üks dokument, mille ma ära täidan. Sinu asi on aga see lastekodusse viia ja laps ära tuua."
"Kas mina üksi saan?"
"Kui sul on dokument allkirjaga, siis jah."
"Ma lähen siis täna."
"Tore! Näe, siin on see leht. Kell 10 suletakse, pea meeles."
"Kas ma saan ta juba kohe, praegu ära tuua?"
"Saad küll, lastekodu on kella 7-st lahti. Aga kas sa jõuad esimesse tundi?"
"Mul on täna teiseks tunniks. Ma toon ta ära, tal on ju raamatud kaasas, ja me läheme otse kooli. Ma juhatan ta tema klassi ka ära."
"Kuidas soovid."
"Olgu. Ma söön kiiresti ära ja siis võtan kooliasjad kaasa ja lähen."
"Olgu."
Marie sõi vähem, kui 5. minutiga ära. Ta võttis õuna kaasa, pakkis kooliasjad, pani paberi kotti ja läks.
"Tere," ütles Marie.
"Tere," vastas üks naine. "Kas te tahate last?"
"Jah. Siin on üks paber."
"Väga hea. Tulge kaasa."
"Meie lapsed on siin. Kui vana te soovite?"
"7-aastast. Kas siin lapsed käivad koolis ka juba, kui nad on 7-aastased?"
"Ei käi kahjuks. Oleksite pidanud tulema augusti lõpus või septembri alguses, siis oleks saanud laps kohe esimesel päeval kooli minna, mitte 2. veerandis."
"Jah, see on paha jah."
"Nooh, vaatame siis...Mari, tule palun siia!"
"See on Mari, 7-aastane. Mari, kas sa tahad selle tüdrukuga koos ära minna?"
Tüdruk raputas pead ja läks naise selja taha.
"Oodake palun," ütles naine Mariele ja läks tüdrukuga eemale rääkima, aga Marie kuulis.
"Mari, see tüdruk tahab sind koju viia, sinu päris koju. Siis sa saad hakata koolis käima ja sa saad endale suure õe. Kuidas on?"
"Võibolla," vastas tüdruk Marie rõõmuks ja nad läksid Marie juurde.
"Anna suurele tüdrukule käsi, ta viib sind koju."
Tüdruk andis Mariele oma väikese käe.
"Lähme Mari tuppa. Ma pakin ta asjad kokku," ütles naine ja Marie ja Mari läksid naise järel. Naine võttis tüdruku seljakoti ja pani sinna riided ja mänguasjad sisse. Naine pani Marile koti selga ja Mari andis Mariele käe.
"Ilusat elu, Mari!" ütles naine. Tüdruk lehvitas naisele. Kui nad Mariega bussis olid, vaatas tüdruk koguaeg aknast välja. Marie vaatas Mari poole ja tüdruku põsel olid pisarad. Marie ei teadnud, kas reageerida või mitte. Siiski otsustas ta küsida.
"Mis sul on?"
"Koju," vastas tüdruk ja vaatas tagasi aknast välja.
Marie ei osanud midagi vastata. Varsti olid nad kooli juures ja Marie vaatas oma käekella.
15 minutit aega, pomises ta.
"Kus me oleme?" küsis tüdruk.
"Koolis, kus sa võibolla käima hakkad. Lähme."
Marie otsis klassi, kus oleks peal 1. klass. Lõpuks ta leidis ühe klassi. 1. b klass, oli klassi ukse peal. Marie koputas. Kõik õpilased olid korraga vait ja õpetaja vaatas ka nende poole.
"Tere, see on väike Mari ja tema tahab siia õppima tulla."
"Tere, minu nimi on Kertu ja ma olen 1. b klassi klassijuhataja. Kas Maril on vajalikud paberid kooli astumise.ks toodud?"
"Ei ole, aga ma ei saa teda koju ka viia, sest mul on endalgi vaja tundi minna. Kas Mari saaks teiega täna koos õppida?"
"Ma arvan, et see on võimalik, jah. Tule edasi, Mari."
Kertu juhatas väikese Mari eespinki. Marie vaatas, et Mari on vaikne ja ehmatanud, aga ta lootis, et tüdruk saab hakkama.