The Black Roses#15 (9)

Eelmises osas: Pauliine mõtleb asjade üle sügavalt ning räägib oma sõbrannadele oma otsusest. Ta helistab tädi Sophy'le ning samuti tuleb ka hiljutised sündmused ära rääkida.

Seal seisis Edmund. Pauliine ahhetas endamisi, vaadates poisi alatist ning nägusat välimust. Edmundi juuksed olid tugevasse hobusesabasse kinnitatud, jalas olid tal mustad ketsid ja veidi kottis tumesinised teksad. Seljas oli tal veidi kortsus lilla T-särk ning peale oli Edmund veel ka tõmmanud pruunika teksa-jaki.
,,Eee, Edmund...", kogeles Pauliine. ,,Mida sa siin teed?"
Edmund naeratas säravalt. ,,Tulin sinuga veidikeseks rääkima. Tegelikult tahtsin su parki jalutama kutsuda. Tuleksid?", küsis ta.
,,Hm, anna mulle üks hetk.", ütles Pauliine ning kutsus poisi sisse.
Pauliine palus Edmundil esikus seista ning ta ise ruttas tagasi elutuppa. Teised vaatasid teda pärani silmi ning küsiva pilguga.
,,See on Edmund. Ta kutsub mind parki.", pomises Pauliine vaikselt.
Karin ei suutnud muiet tagasi hoida. ,,Mine siis. Aga ole varsti tagasi, eks ju?", lausus ta, justkui otsustades ülejäänud sõbrannade eest.
Pauliine naeratas rahulolevalt pigem endamisi, kui teistele ning läks tagasi esikusse. Edmund seisis ikka veel seal ning polnud tolligi liikunud. Tüdruk avas ukse ning Pauliine astus "korterist" välja, poiss tema kannul.
,,Kuhu me lähme?", küsis Pauliine veidi uudishimulikult.
Edmund naeratas oma lummavat naeratust. ,,Ikka parki - kuhu veel? Lähme samasse kohta, kus me kohtusime."
Pauliine oli sellega nõus ning koos läksid nad hotellist välja. Pärnu linn oli meeldivalt päikseline ning taevas oli palju sinisem, kui enne. Päike oli juba kõrgele taevasse tõusnud ning paistis erekollaselt. Samalajal läksid Pauliine ja Edmund bussipeatusesse.
Kui Pauliine poissi vaatas, siis ta märkas, et Edmundi nahk sädeleb veidi - see oli päikesevalguses veidi kahvatum, kuid Pauliine teadis, et Edmund ei olnud vampiir nagu Edward Cullen. Vähemalt ta lootis nii.
Kui parki viiv buss bussipeatuses peatus, siis hüppas Edmund nõtkelt peale, tirides Pauliinet samuti ülesse tugevamalt, kui tüdruk oleks oodanud. Nad valisid aknapoolse koha, mis asus rohkem bussi taga, kui ees.
Pauliine võttis istus akna äärde ja Edmund istus tema kõrvale. Pauliine vaatas aknast välja, silmitsedes mööduvaid maju ja autosid - kuigi ta teadis, et Edmund jälgib teda pingsalt. Siiski ei hakanud Pauliinel sugugi ebamugav. Ta pigem tundis ennast turvaliselt, kui kaitsetuna.
Tundus, et buss sõitis terve igaviku - kui ta lõpuks peatus, siis Pauliinele tundus, et möödunud oli tunde. Eks selline tunne tekib alati, kui keegi sind pidevalt ja pingsalt jälgib. Edmund seisis Pauliinele ebaloomulikult lähedal ning oli justkui kaitsepositsioonis.
Lõpuks jõudis paar madalate puude ja rohelise muru keskele. Teed olid kruusast ning teeääri ümbritsesid laiad kivid. Puud olid enamasti kased, männid, tammed ja üksikud pihlakad ja kastanid. Kõik lehed olid meeldivalt tumerohekad ja helerohelised.
Lõpuks silmas Pauliine tema ja Edmundi kohtumispaika. Üksikut pinki, mida ümbritsesid kõrged kivid. Tundus, et inimesed hoidusid sellest kohast instinktiivselt eemale. Edmund naeratas ja silkas lähemale, haarates Pauliine endaga kaasa.
Edmund naeris vaikselt ning ka Pauliine kihistas veidi. Kivide kõrvalt läks madal mäenõlv, mis oli üleni helerohelise muruga kaetud ning oli ka näha mõnda kari#!?!#rt või sinilille. Edmund tiris Pauliinet üha rohkem ja rohkem kaasa, peatudes lõpuks mäenõlva tipus, kus ulatus rohi poisi põlvedeni. Edmund heitis pikali, tirides ka Pauliine endaga kaasa. Mõlemad ainult itsitasid ja naersid vaikselt.
Pauliine ronid Edmundi peale ning vaatas tema kaunitesse ning lummavatesse silmadesse. Oli tunne, et see vaikus kestis terve igaviku või sajandi. Siis kallutas Pauliine end veidi lähemale ja Edmund naaldus talle vastu. Nad olid rohus varjul ja keegi ei näinud neid. Siis surus poiss oma huuled Pauliine omadele ning see mõnus suudlus kestis kaua. See polnud põgus suudlus laubale või põsele, vaid ehtne suudlus, mida ei saanud ealeski unustada.
Kui mõlemad noorukid olid just hoo sisse saanud, helises Pauliine taskus telefon. Tüdruk naeratas vabandavalt Edmundile ning võttis kõne veidi pahuralt vastu. Ta ei tahtnud eriti rääkida - tädi Sophy oli valinud üsnagi ebamugava hetke.
Tädi Sophy ütles: ,,Tere, Pauliine kullake. Tahtsin öelda, et onu Matthews on küll nõus Narvast Haapsalusse tulema ning sealt tuleme koos Kuressaarde paariks aastaks sinu juurde. Elame sinu vanas majas eks? Tšau!"
Pauliine vastas kiiresti enne kõne lõppu: ,,Oh, see on tore! Olgu, olen nõus - Tšau!"
Pauliine surus klapi veidi õnnelikumalt kinni. Ta muigas Edmundile, kes ikka veel rohus lebas ning Pauliinet rahuloluga silmitses. Pauliine istus põlvedel ning ta vedas sõrmed läbi juuste - need olid üksikuid rohukõrsi täis.
,,Ma hakkan koos oma tädi ja onuga Kuressaares elama.", lausus ta.
Edmund küsis äkitselt elavalt: ,,Mis su maja aadress on?"
Pauliine ütles kiiresti aadressi ning Edmund vastas veel suurema rahuloluga: ,,Tead, ma elan sinust täpselt kaks maja vasakule."
Pauliine vaikis hetke, karjatas õnnelikusest ning surus jälle oma huuled Edmundi omadele. Järgneb...

Uues osas: Konserti päev läheneb ning ettevalmistusi on küllaga. Tüdrukud saavad väga vapustva üllatuse osaliseks.

Autori kommentaar »