Twelve worlds[part 96] (5)

- - -

96.KUJUTLUSPILDID

,,Mida me nüüd edasi teeme?" küsis Samantha pärast seda lühikest vaikust. Kuninganna Bianchi oli justkui õhku haihtunud ning mul oli tunne nagu ma oleks mingist nöörist vabanenud - nüüd sain ma vabalt rääkida. Noh, ennem sain ma ka vabalt rääkida, kuid... Ah, suva, ma ei oska seda mitte mingi sõnaga kirjeldada.
,,Ma ei tea tegelikult," tunnistasin ma ja tajusin endas vastumeelsust. ,,Aga nojah, mis meil üle jääb? Me peame selle paganama koha üles otsima, kus krahvinna Ellesmera ja needus redutavad ja siis nendega võitlema või mis?"
,,Jah," nõustus Samantha. ,,Muud meil vist üle ei jäägi. Kuid kuidas ta kavatsed selle needuse asupaiga üles otsida?"
,,Nagu kuninganna Bianchi ütles, on halb vägi heale väele nagu magnet, mis tõmbab kõike head enda poole. Häid tujusid, häid mõtteid, häid soove ja lauseid... Kõike head. Niisiis peame me kuidagi sellele keskenduma ja tundma, kuidas see halb vägi - ehk siis needus - hakkab meid enda poole tõmbama."
,,See tõmbab sind, mitte mind," tuletas Samantha mulle meelde. ,,Nii et, kui sa peaksid lambist ütlema, et lendame üles või paikneme ümber maa alla mingisse koopasse, siis ma ei vaata sind sa-oled-tõesti-hull-või-mis? pilguga." Sõbranna muigas. ,,Ma siis tean, et needus tõmbab sind magnetina ligi. Kuid kuhu me nüüd läheme? Edasi? Teeme uue laagripaiga?"
Kehitasin õlgu. ,,Küllap vist," kostsin lõpuks mornilt. ,,Muidugi on mul igalt poolt valus, kuid see ei ole hetkel tähtis. Ma ei saa lihtsalt maha pikali heita ja käskida sind, et sa teeksid laagripaiga valmis. Hoopis sina peaksid pikali heitma ja puhkama - ega see, mis just toimus, mingi naljaasi pole."
,,Minuga on kõik absoluutselt korras," väitis Samantha kindlalt.
,,Ei ole sinuga midagi korras," ütlesin sama kindlalt. ,,Sa võid muidugi lihtsamate töödega tegeleda, kuid mingit võlujõudu sa küll ei kasuta! Kui ma näen maas kasvõi ühte punakaskuldset sädet, siis ma..."
Samantha krimpsutas nägu. ,,Sa oled nagu minu ema, kes keelab mul šokolaadinööpidega küpsist võtta, kui ma seda palun," lausus ta mulle otsa vaadates; tema suunurgad olid kergelt tõusnud.
Kehitasin jälle õlgu. ,,Küllap ma käitungi nii, sest ma ei taha sind kaotada..." Seda öeldes mõtlesin ma järsku Carlile ning ma surusin hambad risti, et pisaraid tagasi hoida. Kas mina käitusin valesti või tema? Või me...mõlemad? Raputasin pead. Ära mõtle hetkel selle peale, ütlesin endale noomivalt. Sa tegeled siin praegu maailma päästmisega. Kui kõik on möödas, siis õiendad Carliga arved.
,,Sa ei kaota mind," sõnas Samantha lohutavalt. ,,Sa ei kaota mind nagu Carli."
,,Ära palun räägi Carlist," pigistasin suure vaevaga läbi huulte.
Me mõlemad vaikisime mõned sekundid. Siis ma vaatasin ühe maani ulatuvate kaardus lumiste okstega kuuse poole ja ohkasin. Sinna peaks tulema meie järgmine laagripaik.
,,Teeme laagri sinna," teatasin Samanthale, osutades lumiste okstega kuuse poole, mis tuule käes kergelt õõtsus. Eristasin oma teravnenud nägemisega - see oli mõne minuti jooksul veidi paranenud - üksikuid oksi, mis tuulega kuusest eemale lendasid. ,,Kas sa kõndida saad?" küsisin Samanthalt igaks juhuks. ,,Ma mõtlen, ilma toeta."
Samantha vaatas mind etteheitvalt ja pillas veidi jahedalt: ,,Loomulikult saan. Teeme selle paganama laagri ära ja heidame pikali. Kurat, ma olen täiesti kurnatud!"
Vaatasin sõbrannat hetkeks muretsevalt, mõeldes, äkki on see vastik Balamyr jälle tema sees. Kuid ma rahustasin end sellega, et küllap Samantha ongi lihtsalt üliväsinud ja kurnatud. Mõtlesin sellele, mida ta pidi läbi elama. Võdistasin õlgu - lihtsalt jube, ei midagi muud.
Hingasin sügavalt sisse ja me hakkasime Samanthaga kuuse poole sammuma. Pikapeale ma lasin Samanthast lahti, sest sain aru, et Samantha suudab täiesti vabalt kõndida, minu abi vajamata. Heitsin silmanurgast talle kiire pilgu - õnneks ta seda ei märganud - ning vaatasin siis jälle enda ette. Ohkasin. Küll on ikka minu "maagia-tsirkuse-elu" paganama raske!
- - -
Kuuse juurde jõudsime tegelikult üsnagi kiiresti. Kuna olime laagri püstipanemisega harjunud, siis hakkasime automaatselt männi ja kuuseoksi korjama, et valmistada neist asemed ja siis neile lehti ja sammalt kuhjata.
Peagi - võib-olla tunni aja pärast - sai laager valmis. Vasakul pool olid meie asemed, ning paremal pool, kuuseokstest seinast veidi eemal, oli lühikese ajaga meisterdatud rohmakatest kividest alus, mille keskel olid kolm oksa. Kaks oksa kõrvuti - püstises asendis ja üksteisest veidi eemal - ja kolmas oks nende peale kinnitatud. Kolmanda oksa küljes rippus konksuga kivipoti moodi asi, mida olin suutnud oma veidi kahanenud väega meisterdada.
Samantha oli käinud söögiotsimisel ning oli leidnud paraja saagi: terve hunnik jäneskapsaid ja isegi söödavaid nurmenukke ja magusate juurtega takjaid, mitu kukeseent, pilvikut ja puravikku, tervelt kaks peotäit mustikaid ja üks peotäis maasikaid koos vaarikatega. Sellest muidugi kõht täiesti täis ei saanud - kui tõele näkku vaadata, siis olime tegelikult näljas -, kuid see oli parem, kui absoluutselt tühi kõht.
,,Heidame magama?" päris Samantha, kui meie kasin toiduvaru oli söödud.
,,Mhmh," nõustusin temaga ja sõna otseses mõttes lausa kukkusin oma asemele, sest olin rampväsinud ning kõik minu kehaliikmed valutasid. Ou god*, kui väsinud ma olin!
Just siis, kui tahtsin silmad sulgeda, ja magama jääda, tundsin enda sees kihelemist, mis muutus paari sekundiga kuumaks hoovuseks. Noh, tegelikult see päris kuum ei olnud, kuid üsnagi soe.
Esimese hoobiga ei saanud ma aru, mis see on, kuid ma tõusin automaatselt istuli ja ma tajusin, et Samantha vaatab mind mõistmatult. Järsku sähvisid minu silme ees kujutluspildid: lumine org, siis puude vaheline kivide ja puupilpadega kaetud kitsas tee, väga kõrge mägi, mille otsas oli mingi silindri kujuline kõrge torn ja siis lõpuks suur ruum, milles kumas rohekas valgus...
Siis sain ma aru. Vaatasin Samantha poole ja sosistasin vaikselt: ,,Nii, ma tean kus krahvinna Ellesmera ja needus redutavad."

- - -

Ou god - Oh jumal

Nojah, minu lubadusest, et ma teen osasid ainult nädalavahetuseti, läks veidi metsa. :) Tegelt tahan ma selle järjuga lõpule jõuda, et siis uut alustada. Kõige põnevam - minu arust, ma ei tea, kas teie meelest ka :) - osa ehk siis järgmine osa on vist kõige pikem. Ja see osa on läbi kahe inimese silmade: Cameroni ja Samantha. Nii et ärge ehmuge, kui järsku loete toimuvat läbi Samantha silmade. :)
Loodan, et te pole liiga kurvad, et see järju varsti lõppeb. :)
-Beanbiten-, kõige usinamatele lugejatele -Bb- :)

Autori kommentaar »