Twelve worlds[part 74] (8)

- - -

74.KAHTLANE KÕNE

,,Miks sa meid päriselt kokku saama kutsusid?" nõudis Janet, kui me kohvikus juba pool tundi olime istunud.
Nojah, eks see polnud ju päris kolamine. Mul hakkas tavaliselt juba viieteist minutiga poodides paha ning ma pidin välja minema. Kuid siiski olime me midagi saanud osta. Mina sain endale ostetud ühe särgi ja Janet sai lausa endale ostetud küünelaki, nahkjaki ja muud asjad.
,,Ma ei saa aru, millest sa räägid," vastasin ma, püüdes muretut häält teha. Samas ka küsivat. Kuid tegelikult olin ma täiesti aus - mul polnud ju mingeid muid kavatsusi.
Janet nõjatus ettepoole. ,,Sul hakkab poodides paha ja ma tean isegi, et sulle ei meeldi niisama ringi kolada ja hilpe otsida," sõnas ta mind ainiti põrnitsedes. ,,Nii et muud seletust ju ei olegi? Sa tahad midagi arutada."
,,Ausõna," olin ma absoluutselt aus. ,,Ma isegi ei mäletanud, et mul poodides halb hakkab. Ausalt ka."
,,Ma ei usu sind," oli Janet kindel ja põrnitses mind edasi.
Ennem olin ma kõrvale vahtinud, kuid nüüd vahtisin ma Janetile otse silma. Ma tundsin, et midagi kiheles mu sees. Jäta järele, sisistasin ma mõttes. Ma ju ei pea kogu aeg mingi võluja olema!
Janet kortsustas järsku kulmu ja kogeles eemale nõjatudes: ,,Mis sinu silmadega lahti on? Need lausa...põlevad."
Samantha tonksas mind põlvega ja pressis sosinal läbi huulte: ,,Jäta järele - ükskõik mida sa ka praegu teed, jäta järele."
,,Ma ei tee midagi," sosistasin ma täiesti ausalt vastu. ,,Vähemalt ma ei tea, et ma teeksin."
Järsku Janet heitis viimase pilgu mulle ja vaatas käekella, mis ta randme ümber oli. ,,Oi!" hüüatas ta teeseldud ehmumisega. ,,Vaadake, mis kell juba on! Ma pean minema!" Need sõnad öelnud, kargas ta püsti, võttis jope ja kiirustas minema.
Jõllitasin talle järele ning ohkasin. Toetusin vastu istet ja sulgesin silmad, et ka Mary ei näeks mu silmade "põlemist" nagu Janet ütles. Mis õigupoolest toimub? mõtlesin ma.
Mary kummardus ettepoole - ta istus meie vastas - ja sosistas: ,,Nii et sina ka siis?"
Ma jahmusin. Misasja ta räägib?
,,Ma ei tea, millest sa räägid," kogelesin ma.
Mary naeratas ning selgitas: ,,Mina ka, Cameron. Mina ka. Ma küll ei ole mingi valit.seja, kuid siiski on mul erilised võimed. Vaimselt asjade liigutamine - see on minu ala."
Samantha oli samuti ettepoole kummardunud ja sosistas: ,,Miks sa ennem ei öelnud? Oleksime sind ka nõidade klubisse võtnud." Ta muigas.
Muigasin samuti ja kummardusin samuti ettepoole. ,,Tõepoolest - miks?"
Mary kehitas õlgu. ,,Ma ei tea. Alguses ma ju ei teadnud. Pärast Samantha tegemisi sain ma aru, et tema on eriline. Pärast sinu värki teadsin ma, et ka sina. Mida muud sain ma järeldada?"
,,Seda, et sa näed viirastusi," muigas Samantha ning me pahvatasime naerma.
,,Järsku läheks tualetti?" pakkusin ma. ,,Mul on vaja oma juukseid kohendada."
Mary ja Samantha olid minuga nõus. Jätsime nõud lauale ning läksime ekskalaatori poole, et alla sõita. No muidugi, tualett on all - kes seda oskas ette kujutada?
Sõitsime ekskalaatoriga alla ning suundusime tualeti poole. Tualett asus väikses valges koridoris, kus olid pisikesed reklaamitahvlid. Laste ja nende emade jaoks oli mõeldud eraldi ruumike ning meeste- ja naistevets olid loomulikult eraldi.
Astusime uksest sisse ning ma hõivasin kiirelt koha peegli ees. Peegel oli tegelikult päris suur. Ma kohendasin veidi oma juukseid, kuigi need polnud üldse sassi läinud. Tore, miks me üldse tualetti tulime?
Kuna Mary ja Samantha olid kabiinides, otsustasin neid väljas oodata. Läksin tualetist välja ning vaatasin ükskõikselt reklaamitahvleid. Igasugused kampaaniad ja muud värgid - keda huvitab? Igav. Mõtetu. Need neli sõna sobivad ideaalselt nende reklaamitahvlitega.
Järsku nägin ma eemal, pinkide juures, hästi suure potitaime taga varjuvat meest. Mees oli riietunud mustadesse teksastesse, mustadesse kingadesse, mustasse särki ja mustasse nahkjakki. Peas oli mehel must kaabu ja silme ees olid loomulikult tumedate klaasidega päikseprillid.
Asi tundus kahtlane. Vaatasin meelega uitava ilmega mehe poole ja tegin nägu nagu ma ei näekski teda ega kahtlustaks teda millegis. Kuid silmanurgast jälgisin ma teda ikkagi. Ta vaatas just mind. Mitte kedagi muud, kes temast mööda kõndisid. Asi oli tõesti kahtlane.
Järsku kuulsin ma telefoni helinat. See oli minu oma, sest käimas oli Lady Gaga ,,Love Game". Õngitsesin mobla taskust välja ja võtsin kõne kahtlustavalt vastu.
,,Hallo?" küsisin ma, kuna number oli salastatud.
,,Tule Chaos'i tänavale. Number kolmteist maja juures, prügikastide kõrval. Traataia ees. Annan sulle pool tundi," ütles võõras ja just sel hetkel ma märkasin, et see mustas riietuses mees räägib telefoniga.
,,Kes sa oled?" küsisin ma rahulikult.
,,Keegi, kellest sa ei tea midagi," kõlas vastus.
,,Ja kui ma ei tule, sa p**akott?"
,,Siis sa veel kahetsed seda," vihastus võõras sellise ütlemise peale. ,,Pea meeles - pool tundi."
,,Nägudeni, pullip***e," vastasin ma tüdinult ja lõin klapi kinni.
No, mida ma oskan öelda? Mõrvar mängis ennast nii lihtsalt kätte. Ma isegi ei pidanud mingit detektiivitööd tegema - mõrvar ise tuli ja tõstab käed üles, et armu paluda. Kuid asi tundus ikka veel kahtlane - miks asi nii lihtne oli?
Saatsin kiiruga nii Mary'le kui ka Samanthale ühesuguse sõnumi:

Ma läksin Chaos'e tänavale. Ärge mind otsima tulge.
Mul on vaja ühe asja ära teha ja siis võib-olla saame kuskil kokku.
Ärge palun helistage - minuga on kõik korras.
Cam

Siis pistsin telefoni tagasi püksitaskusse ja kiirustasin lähima väljapääsu poole. Välja jõudes tulin ma ühele mõttele. Järsku oli see lõks? Järsku oli siin mängus Cristella riukalik käsi? Raputasin need mõtted peast ja pistsin jooksu.

- - -

Autori kommentaar »