Twelve worlds[part 61] (6)

- - -

61.VANEMATE VAIDLUSED VÕRDUB LAHKUMINEK

Esimese hoobiga ei saanud ma arugi, mis täpselt toimub. Toetusin seinale ja kuulatasin, kott lõdvalt käes. Ma arvasin, et mul ei tule seda kunagi kogeda - vanemate karjumist, uste paugutamist... Tülit.semist, millele järgneb tavaliselt lahutus. Ma lootsin, et emal ja isal oli väike erimeelsus ja nad lepivad ära. Kuid ma ei saanud selles kindel olla - tõenäolisem oli esimene variant.
Lasin kotil tuhmi mütsatusega maha kukkuda ja ma hakkasin kiiremini hingama. Karjumine ja üldse see kära paisus valjemaks. Miks? mõtlesin ma vaevu pisaraid tagasi hoides. Miks? Ema ja isa - miks te peate seda tegema? Celia on veel liiga noor, et seda taluda...
Ühel hetkel tundsin ma, et mu põlved muutuvad nõrgaks. Lasin enda kehal istuli vajuda ja ma peitsin pea põlvede ja käte vahele. Nüüd ma sain aru, mida olid näiteks Mary ja Larry tundnud, kui nende vanemad tülit.sesid. Nüüd sain ma aru, kui jube see oli.
Mulle tõusis klomp kurku ja ma lasin pisaratel silmadest voolata. Ma ei hakkanud häälit.sema, kuid mu hingetõmbed olid järsud ja rahustamatud. Peaaegu läbipaistvad pisarad voolasid mu põski, muutes need märjaks, nirisesid mööda kaela alla ja kadusid pluusi alla. Ma tahtsin, et keegi embaks praegu mind - ütleks, et kõik saaks korda, isegi kui see oli vale. Puhas vale. Soovisin, et Alex oleks siin. Või Carl. Või isegi mõlemad. Ma annaks neile selle värgi andeks, kui nad mõlemad oleksid siin ja mind kallistaksid.
Järsku nägin ma enda kõrval Carli. Ta muidugi ei nutnud, kuid ta nägu oli nukker ja jäik. Ta istus minu kõrvale maha ja võttis minu õlgade ümbert kinni. Taipasin, et tema liigutused olid tuimad. Elutud. Tundus nagu oleks terve õnnelikus maa pealt kadunud - alles oli jäänud vaid kurbus. Kurbus, mis rõõmuks ei paistnud enam kunagi muutuvat.
,,Miks nad tülit.sevad?" nuuksusin ma, sõnu vaevu hääldades. ,,Miks ometi?"
Carl seletas tuimalt: ,,Sinu ema oli saanud töökoha kõrgendust. Siis tuli isa kohale ning kõik teadsid, et ta oli sinu ema töökohast tükk maad allpool. Teisi töötajaid see ei häirinud, kuid su ema väidab, et su isa tegi talle hirmsasti häbi."
Ta rõhutas sõna "hirmsasti". See tähendas, et ema oli selles suhtes väga dramaatiline ja ülekeev. Ma lootsin väga, et see tüli laheneb ja kõik on jälle korras, kuigi mu alateadvus väitis vastupidist - et kõik läheb totaalselt allamäge.
,,Kes neist?" sosistasin ma - olin peaaegu plahvatamise äärel.
Carl sai küsimusest aru ja vastas vaikselt: ,,Ma ei tea veel. Kõige tõenäolisem, et ema. Kõige parem on praegu oodata. Lähme meie tuppa - seal saame rahulikult olla."
,,Olgu pealegi," nõustusin ma vastumeelselt ja Carl aitas mu püsti.
Võtsin oma koti ja me läksime meie tuppa. Muidugi ei läinud me tavaliselt, vaid hiirvaikselt. Las nad parem olla kahekesi, mõtlesin ma endamisi nukralt. Siis ei ole see meile valusam.
Carl sulges meie järel ukse ning tiris mind voodi juurde. Ta lükkas mu õrnalt istuma ja sikutas koti mu haardest välja, pannes selle lauale. Ma olin täielikult tuim - mul oli tunne nagu mul oleks kõik kadunud. Sõbrad, Carl, Alex, vanemad, Celia... Elu mõte. Sulgesin silmad - ma lootsin aina rohkem, et see on kõik on unenägu.
,,Mida sa soovitaksid mul teha?" küsisin ma Carlilt väriseval häälel, silmi avamata.
,,Magama jääda," vastas Carl rahustava häälega - ta kindlasti proovis mu magama uinutada. ,,Siis sa unustad mõneks tunniks selle - vanemate tülit.semise."
,,Väga hea nõuanne," arvasin ma ning heitsin end pikali.
Ma ei hakkanud Carli rahustamisele vastu punnima. Lasin oma keha ja meeled lõdvaks ja lasin rahulikusel end vallutada. Viimane asi, mida ma enne uinumist tundsin, oli poisi õrn suudlus mu huultele.
- - -
Ärkasin järgmisel hommikul täiesti rahulikumana. Mul oli muidugi vanemate tüli meeles, kuid ma olin rahunenud. See, mis eile oli, oli lihtsalt ootamatu. Tavaline šokk. Ma tõusin aeglaselt püsti ja asusin toimetama. Ma ei märganudki Carli, kes tuimalt voodil istus ja nukralt tühjusse vahtis.
Panin endale liblika pildiga pikkade varrukatega pluusi selga ja tõmbasin jalga kitsad süsimustad teksad. Põlvikud jätsin ma jalga. Kammisin sassis juuksed korralikumaks ning panin suure lipsuga peavõru. Järsku ma tundsin, et on kuidagi...vaikne.
Pöördusin ümber ja nägin alles nüüd Carli. Ma haistsin halbu uudiseid. Sellele mõeldes tõusis mul klomp taas kurku, kuid nutma ma ei hakanud. Kes siis ära läks? juurdlesin ma meeleheitlikult. Kas ema või isa?
,,Kes?" küsisin ma väriseval häälel - mu rahulikus oli kadunud.
,,Ema," vastas Carl tasa ja tõusis püsti.
Ta suudles mind huultele - ta suudlus värises - ning ta lahkus toast, jättes mu üksinda seisma. Nüüd alles taipasin ma, kui kurb võib maailm tegelikult olla. Ja see küll ei ole mingi vale. See on tõelisus, ütles hääl mu peas. Sa pead sellega leppima. Kuid ma ei suutnud sellega leppida. See oli viimane mõte, enne kui ma nutma puhkesin.

- - -

Autori kommentaar »