Twelve worlds[part 53] (11)

- - -

53.VÕÕRAS

Ärkasin hommikul varem, kui oli vaja. Tõusin siiski ülesse ja looberdasin riidekapi juurde. Täna otsustasin ma panna midagi loomulikku ja lihtsat. Võtsin riidekapist tumeroosa tuunika ja mustad liibuvad teksad. Panin end riidesse ja kammisin juuksed kohevaks. Panin lipsuga peavõru ja imetlesin end peeglist. Loodan, et selline välimus meeldib Alex'le...
Alles nüüd, Alex'st mõeldes, tuli mulle meelde Carl. Vaatasin kiiresti voodi poole ja ohkasin kergendatult. Teda polnud. Otsustasin koolikotti kätte võttes, et ei oota teda enam nurga juures. Lähen lihtsalt bussist maha ja kõnnin otse koju.
Läksin magamistoast välja ja istusin kiiresti toolile, sest mu jalg valutas endiselt. Valmistasin endale kiirelt ühe grillsaia ja kugistasin selle alla, juues peale apelsinimahla. Mõtlesin, kas emps viib mind autoga ära või mitte... Vaatasin aknast alla ja ahhetasin. Alex seisis mu maja ees, roller enda kõrval. Vaimustav.
Jooksin kärmelt esikusse, võtsin jope ja saapad ja kihutasin koridori. Panin saapad käigupealt jalga ning jope tõmbasin trepikojas selga. Tormasin trepist alla nii, et koperdasin päris mitu korda ja üks koperdamine oleks äärepealt kukkumisega lõppenud.
Tuhisesin välisuksest välja ja kõndisin seejärel rahulikumalt. Sammusin tuimalt Alex'i poole, kes mind märkas ja naeratas. Proovisin vastu naeratada, kuid mu suunurgad tukslesid vaid kergelt. Jõudsin poisi juurde ja Alex suudles mind tervituseks. See oli nii kiire suudlus – tahtsin, et ta sellega kas või veidikene venitaks.
„Tšau,“ sosistasin ma, kui poisi huuled minu omadest eemaldusid.
„Hei,“ kostis ta vastu ning me pahvatasime naerma.
„Tule,“ kutsus Alex mind ja nookas rolleri poole. „Täna viin ma sind kooli ja võib-olla toon tagasi ka.“ Ta muigas salapäraselt.
„Sa tahad mind ära röövida?“ pärisin ma teeseldud skeptilikusega.
„Loomulikult, preilina,“ vastas Alex. „Sa oled pärast kooli täielikult minu.“
Istusin tema taha ja me vuhisesime parklast minema. Roller oli veidi aeglane, kuid see oli palju parem kui venitav buss, mis peab iga kahe minuti tagant peatuma.
„Kas sul on load tehtud?“ pärisin ma murelikult, kui polit.seiauto meist mööda vuhises.
„Rolleriga sõitmiseks ei pea tegema lubasid,“ kostis Alex muretult. „Nii et ära muretse.“
Varsti tuligi tänav, kus asus kool ja peagi olime me tee juures, kust sai hoovi sõita. Alex sõitis mööda teed edasi ja peatus hoovis. Hüppasin rollerilt maha ja kallistasin teda, ta kallistas vastu. Vaatasin käekella, kuid mul oli väga palju aega.
„No, tšau siis,“ ütlesin ma Alex'st vastumeelselt eemaldudes.
„Jap,“ ütles Alex ebamugavust tundes. „Näeme pärast kooli siin, eks?“
„Olgu,“ nõustusin ma, lehvitasin ja jooksin koolimajja. Ma olin täielikult veendunud, et ma olin Alex'sse armunud.
- - -
„Sa teed nalja või?“
„Ei, ma räägin tõtt,“ ütlesin ma kärsitult.
„Sa hakkasid käima kooli kuumima kutiga?“ ahhetas Samantha.
„Küllap vist,“ kehitasin ma õlgu ja tõmbasin saapa luku kinni.
Olime Samanthaga garderoobis ja vestlesime tänastest sündmustest. Vestluse käigus olin ma maininud Alex't ja Samantha oli oma tuliuue siidsalli põrandale pillanud.
Tõmbasin jope selga ja vinnasin koti õlale. „Ära seda Janetile räägi, eks?“ palusin ma. „Ma ei taha, et minu ja tema vahel oleks mingi kana kitkuda.“
„Pole probleemi,“ kostis Samantha. „Ma ei ütle talle.“ Seekord ma uskusin teda. Tavaliselt ma teda ei uskunud, kuna ta oli selline lobamokk...
Sammusime garderoobist välja ja läksime koolihoovi. Alex seisis meie poole seljaga – roller oli tema kõrval, mis toetus vastu musta džiipi. Ma hakkasin kiiremini hingama ja ma kuulsin, et Samanthaga juhtus seesama.
Ma viipasin käega Alex'le ja hüüdsin: „Hei, Alex!“
Alex pöördus ümber ja naeratas. „Hei!“ hüüdis ta vastu.
Samantha kogeles: „Kas see on tõesti tema?“
„Jaah,“ venitasin ma sarkastiliselt, kuigi ma naeratasin. „Loomulikult. Kes siis veel?“
Kui Alex meie juurde jõudis, rollerit enda kõrval lükates, tutvustasin ma: „Alex, see on Samantha. Samantha, see on Alex.2
Alex sirutas käe ette ja lausus sõbralikult: „Meeldiv tutvuda.“
Samantha võttis käe vastu ja surus seda värisedes. „Samad sõnad,“ kogeles ta, proovides naeratada.
„Oh,“ ütles Samantha siis kiiresti. „Ma peaksin minema.“ Ta pöördus minu poole. „Tšau siis, Cameron.“ Ta pöördus Alex'i poole. „Tore oli tuttavaks saada.“
„Tšau,“ ütlesin ma ja Samantha kiirustas hoovist välja.
„Mis tal hakkas?“ pomisesin ma endamisi. Õnneks Alex ei kuulnud mind.
„Lähme siis,“ kostis poiss siis ja ma istusin vaikselt ohates tema taha rollerile.
Alex hakkas sõitma ja juhtis rolleri hoovist välja. Ta tuhises tänavale ja sõitis osavalt mööda seda põrgulikku liiklust. Vaatasin teda imetlevalt ja kõvendasin oma haaret tema ümber. Kui ta jõudis nurgani, siis ma ütlesin, et ta peatuks.
„Ma lähen siit üksi edasi,“ teatasin ma rollerilt maha hüpates.
„Miks?“ uuris Alex.
„Lihtsalt,“ kostsin ma ja lehvitasin talle. Poiss lehvitas vastu ja sõitis rolleriga minema.
Ma kõndisin mööda inimtühja tänavat edasi. Mul oli tegelikult üsna kõhe, kuigi oli valge. Nägin muidugi silmanurgast paar inimest, kuid tundus, et ma olen täiesti üksi.
Järsku nägin ma mulle lähenemas minu pikkust võõrast. Võõras lähenes mulle ja tuli mulle tee peale ette. Ma proovisin temast mööda minna, kuid ta astus mulle kogu aeg ette.
„Olete mingi peast soe või!?“ käratasin ma. „Kas te ei saa aru, et inimesel on vaja mööda pääseda!?“
Seejärel võõras naeris, võttis mantli põuest välja hiiglasliku kartulikoti ja tõmbas selle mulle pähe. Rabelesin ja rabelesin. Tagusin võõrast oma jalgadega, kuid tundsin, et see muutus tuimaks. Tuimus jooksis igasse mu kehaossa. Kaotasin teadvuse.

- - -

Autori kommentaar »