Twelve worlds[part 23] (4)

- - -

23.ÕUDUSUNENÄGU

Oli möödunud pool tundi ning selle aja jooksul õnnestus meil Samanthaga pool lehekülge ära kirjutada. Ma pakkusin, et fantaseerime veidi, kuid Samantha oli sellele vastu öeldes, et õpetaja võib neid väga rangelt karistada.
Ma pakkusin juba kolmandat korda: ,,Kuule, Samantha! Fantaseerime vaid ühe tilga ja kõik - mismoodi me peaksime kirjutama kahe leheküljelise loo mehest, kellest on ainult neli lõiku kirjutatud?"
Samantha vaidles vastu: ,,Ei, sa ju ometi ei taha juba esimesel päeval pahandustesse sattuda? Ei, Cameron - parem saame kahe, kui tõmbame endale pahandusi kaela. Proovime lugeda seda teksti veel kord läbi, äkki leiame seal veel mingit infot, millest kirjutada?"
Noogutasin vastumeelselt. ,,Okei," ütlesin ma, hambad kokku surutud.
Oleksin tahtnud oma peas kõik välja mõelda nagu ma tegin eelmises koolis - õpetajad olid liiga rumalad, et aru saada, et ma mõtlesin kõik ise välja. Muiates meenutasin ma, kuidas olin muusika tunnis Johann Sebastian Bach'st kirjutanud kirjandi - olin luuletanud kokku, et ta oskas maagilisi asju teha ja nii edasi. Kõik täielik jura.
Samal ajal, kui Samantha pead murdis, mida kirjutada, küsisin ma haigutades: ,,Millal tund lõppeb?"
Samantha vastas kiiresti: ,,Kümne minuti pärast."
,,Mis järgmine tund on?" esitasin ma järgmise küsimuse.
,,Inglise keel," vastas Samantha lühidalt ja see tähendas, et vestlus on praeguseks lõppenud.
Just siis, kui ma tahtsin tukkuma jääda - ajalootund ongi ju tavaliselt unne suigutav - helises vahetunnikell. Võpatasin ärkvele ja sattusin segadusse, kuid peagi meenus mulle kõik. Kuhjasin oma uued aineõpikud kokku ja heitsin need kotti - ma ei märganudki, et õpiku kaas selle peale veidi rebenes. Õnnetuseks märkas ajalooõps seda.
Ta kiirustas lähemale, tal oli kurjakuulutav tuluke silmis. Ta ütles lühidalt: ,,Pärast tunde siin klassis, preili Gree."
Ma tõmbasin vihaselt kotiluku kinni ning vinnasin koti õlale. Vaatasin vihaselt rahulolevale õpetajale otsa ning tuiskasin klassist välja nii, et mõned pidid kõrvale hüppama. Enamus ütlesid: ,,Kuule!" või ,,Mida sa enda arust teed?" või siis ,,Ära trügi, aega on!"
Koridorikäänaku juures jõudis Samantha minu juurde ning ütles lõõtsutades: ,,Ma...ju...ütlesin...sulle!"
Nähvasin vastu: ,,On see minu süü, et see lollakas õpik rebenema pidi? See tobe õpetajamutt paneb kohe kõrva taha!"
Samantha peatus korraks ning hoidis küljest, kus tal pistis. Ta hingas kiiresti sisse ja välja, breketid lahtisest suust välja paistmas. Nähtavasti oli ta kogu koridori minu järele jooksnud - tundsin end sellepärast halvasti. Hammustasin huulde ja mu paha tuju oli natuke langenud.
Siis, kui Samantha jälle normaalselt hingas, küsisin ma veidi kõhklevalt: ,,Kas see õpetaja on kunagi sulle mingi karistuse andnud?"
Samantha ei pannud mu kõhklust tähele ja ütles ükskõikselt: ,,Ah, proua Bettersphon? Jaa, paar korda ta vist mind tabas..."
,,Milles?"
Samantha vastas: ,,Üks kord oli see, kui ma närisin nätsu ja teine kord oli see, kui ma viskasin paberlennuki õpsile kuklasse. Ah, siis sai nalja..." Ta nägu muutus veidi hajameelseks, kui ta meenutas vanu sündmusi. ,,Aga, nojah," ütles ta. ,,See on ju möödas - peamine on see, et ta jälle mind ei tabaks milleski. Ega ka sind," lisas ta mulle tõsiselt otsa vaadates.
Tema ilme ajas mind naeru turtsuma. ,,Oh, sind küll," ütlesin ma naeratades. ,,Oled sa ikka muretsev!"
Samantha muigas samuti. ,,Selle poolest olen ma tuntud jah," vastas ta ning me mõlemad lagistasime selle peale naerda.
- - -
Ma jõllitasin proua Blosh'le - muusikaõpetajale - otsa.
,,Vabandust?" küsisin ma ettevaatlikult. ,,Kas ma kuulsin valesti või ma pidin õpiku ise ostma?"
Proua Blosh oli lühikest kasvu tüse naisterahvas. Ta punakaspruunid juuksed olid talle õlgadeni ja lokkis. Ta tuhmid hallid silmad kiiskasid ta roheliste raamidega prillide taga. Proua Blosh'l oli seljas pahkluudeni lilleline seelik, violetne särk ning must nööpidega kampsun, jalast paistsid tal pruunikad kulunud kingad.
Ta jõllitas oma pungis silmadega otsa, huuled kokku pigistatud. ,,Jah," vastas ta jahedalt. ,,No, eks praegu siis ei loe. Homseks olgu sul õpik kaasas, praegu võid vaadata Samantha pealt."
Ohkasin mõtteis kergendatult - proua Blosh võis olla kurja ilmega vanamutt, kuid ta leppis asjadega üsna kiiresti, isegi, kui ta seda teha ei tahtnud. Ma kohendasin oma kotti veidi ning panin selle tooli najale rippuma, istusin Samantha kõrvale.
,,Lehekülg kakskümmend kolm," ütles proua Blosh ja tatsas klaveri juurde, kus ta raskele nahkkattega toolile istus.
Samantha võttis minu kõrval selle lehekülje lahti ning ma nägin, et laulu pealkiri oli ,,Sügislehed langevad". Proua Blosh hakkas klaverit mängima ning õpilased hakkasid laulma. Ma proovisin kaasa laulda, kuid mul läksid sõnad sassi ja jäin varsti ka teistest maha.
Tundsin end veidi unisena - proua Blosh ei paneks ju pahaks, kui ma veidi tukuksin või mis? Haigutasin laialt ning asetasin pea lauale - teised olid jõudnud teise salmini, laulul oli kümme salmi. Mu silmad hakkasid kinni vajuma, need olid tinarasked ja lõpuks suure haigutuse saatel vajusidki silmad kinni. See, mida ma nägin, ei olnud täiesti meeldiv.
- - -
Ma avasin silmad pimedas metsas, kus ei näinud isegi oma kätt. Ma tõusin püsti ning proovisin metsast väljapääsu leida. Mets hõrenes mõnest kohast, kuid milllegi pärast tekkis sinna kohe võsa, kui ma sinna vaatasin. Mulle tundus, et käin ringiratast.
Siis kõlas madal, urisev hääl: ,,Siit pole väljapääsu."
Vaatasin jahmunult ja hirmunult ringi - mitte midagi. Nägin silmanurgast, kuidas põõsad ja puud veidi liikusid. Ma pigem ei vaata, mis seal on - äkki midagi hirmsat.
Tahes-tahtmata küsisin väriseva häälega: ,,K-kes t-te olet-te?"
Urisev hääl kostus uuesti: ,,Ma ei ole elus. Ma ei ole surnud. Ma olen midagi vahepealset, mis on kõige kohutavam asi maailmas. Ma olen Must Lohe, Nekromantia Maailma Pealiklohe."
Ütlesin veidi kindlamalt: ,,Näita ennast!"
,,Pigem mitte," ütles urisev hääl.
,,Palun," anusin ma. ,,Näita ennast, mul on siis kindlam tunne."
Järsku puud kukkusid eri pooltele ning põõsatuustid paiskusid õhku, lennates meetrite kõrgusele ja kaugusele. Mööda krabisevat maapinda astus hiiglaslik must kogu. Sellel kogul olid kiiskavad hõbedased hambad ning veripunased silmad.
Ma karjatasin ning proovisin taganeda. Suurest hirmust koperdasin ma ühe juurika otsa, siis astusin enda jala peale, koperdasin enda jalgadele ja lendasin siis siruli maha. Tundsin, kuidas midagi sooja mööda mu põlve alla niriseb. Veri. Ma värisesin hirmust, hoides veritsevat jalga hirmunult kinni.
Järsku vilksatas midagi valget puude vahel. Siis ilmus mingi valge kogu minu ette. Ta oli justkui tont, räbaldunud särk seljas, narmendavad teksad jalas. Ta vaatas ahnelt minu poole, üks käsi ette sirutatud.
,,PÕGENE!" möiratas Must Lohe. ,,Lihtsalt põgene!"
Lohe ümber oli näha hallikat tossu, mis tema ümber keerles ja ka valge olevuse enda sisse mässis. Ma karjusin hirmunult ning siis tundsin, kuidas midagi kõva vastu minu pead kolksatab. Seejärel kaotasin ma teadvuse.

- - -

Autori kommentaar »