Twelve worlds[part 5] (4)

- - -

5.KUUES MAAILM

Plartsadades vette, hakkasin ma kohe ujuma. Avastasin, et mul on rubiin endiselt pihus. Tegin ootamatult jõuliseid kätetõmbeid, mis aitasid mu veepinnale. Pöörasin end puristades ümberringi. Nägin eemal Carli sumamas ning ma kartsin, et mul on õigus - Carl ei osanud ujuda.
Sellest tekkisid mul niisugused naerukrambid, et ma oleks võib-olla tagasi veepõhja langenud, kui ma end kokku poleks võtnud. Kõige naljakam oli see, et ma olin tüdruk - kes oskas ujuda - ja Carl oli poiss, kes ei osanud ujuda. Kui te minu mõttekäigust aru ei saa, siis see on teie enda mure.
,,Kurat, aita mind!" karjus Carl hingeldades, nähes, kuidas ma kalda poole liuglen.
Ujusin meelega selili ja pealegi veel aeglaselt, et Carli veidi alandada. Irvitasin laialt ning ulpisin edasi.
,,Noh, kes nüüd võitnud on?" küsisin ma.
,,Sina," vastas Carl kõhklematult - ilmselt ta arvas, et selle tunnistamise kaudu ta pääseb surmaohust. Täitsa vale.
,,Ma ei kavatsegi sind päästa. Võib-olla korraldan sulle matused, kuid päästa ma sind küll ei kavatse," naersin ma - olin jõudnud kaldale ja vaatasin, käed ristis, kuidas Carl elu eest veepinnal püsida üritab.
,,Ma ei vii sind oma valit.seja ette!" karjus Carl. ,,Ma tunnistan, ta tahab sind tappa, mitte sind meiesuguseks muuta! Ma võin sulle kõigest rääkida, kui sa mind päästad!"
,,No olgu," andsin ma lõpuks alla. ,,Kuid ma võtan vett kaasa." Viimase juures ma irvitasin ja Carl oli veel suuremas ängistuses. Kahtlemata tahtis ta mulle ikkagi lõpu peale teha.
Sukeldusin, pea ees, vette ja kroolisin Carli juurde. Märkasin silmanurgast, et ta vaatas mind imetlusega, kuid see kestis vaid hetke. Tirisin ta pluusipidi kaldale ning ta jäi hingetult lamama, silmad suletud. Kurat, kaotas teadvuse ka veel.
Kuid ta ei kaotanud teadvuse. See oleks olnud temast veelgi plikalikum, kui enne oli olnud. Ei oska ujuda, minestab ka veel - tundub, et mina olen praegu mingi kõva mees ja tema habras tütarlaps. Õnneks niimoodi tegelikult ei olnud. Carl hakkas vaikselt silmi avama ning ta vaatas segadusse sattudes ringi.
,,Kus ma olen?" küsis ta imestunult. Ei, ta ikkagi minestas...
Ma purskasin meeletult naerma ning kukkusin isegi istuli, kõhust kinni hoides ja silmanurgast naerupisaraid pühkides.
,,Gaad*! Sa ikka oled üks plika!" hirnusin ma täiest kõrist.
Carl oli ikka väga segaduses. Tema ilme ajas mind veel rohkem naerma. Kuid siis paistis talle kõik meenuvat ja ta sules uuesti silmad.
,,Kas ma tegin ennast tõesti nii narriks?" kuulsin ma teda pomisemas.
Lõpuks lõpetasin ma naermise ning mu kaine mõistus taastus kiiresti. Vaatasin murelikult ringi, kuid mu murelikus muutus hetkega uudishimuks. Ümberringi olid tumerohelised põõsad, kõrged ja peenikese tüvega puud ning tillukesed tiigikesed. See, kuhu me olime kukkunud Carliga, oli teistest veidi suurem - ütleme kaks korda või nii.
,,Kus me oleme?" küsisin ma.
,,Kuuendas Maailmas ehk Ohkren Boulchres's," vastas Carl püsti tõustes.
,,Kuuendas Maailmas?" uurisin ma, samal ajal tiigi kohale kummardudes ja oma vihmakeebi taskusse vett kallates - selle vihmakeebiga saab isegi vett kanda.
Carl seletas: ,,Olemas on mitu maailma, lausa kaksteist tükki. See on üks neist ehk Kuues. Kuuendal Maailmal on palju nimesid: Kuues Maailm, Ohkren Boulchers, Soovide Maa, Belanias Geryon ja palju muud. See on nimelt kõikide maailmade keskpunkt, kus sooritavad paljud maagid oma loitse ja katseid. Kaheteistkümne maailma maagia muidugi toimib ainult 31.oktoobril, Halloweenil nagu te, inimesed, öelda kavatsete."
,,Võiks äkki edasi minna?" pakkusin ma.
,,Olgu pealegi," oli Carl nõus ning ma läksin tema ees teele.
Teadsin või aimasin tema kavatsusi. Ta proovib nüüd head sõpra mängida ja mulle valetada, kuni mu usalduse võidab ja mu tappa saab. Praegu ta kindlasti juba ootab seda hetke, millal ta saab mulle kõri kallale karata. Olin tähele pannud Kuuenda Maailma kolmanda nime - Soovide Maa. Mõtlesin: Kui mul oleks vaid veepüstol, millest ei saaks kunagi vett otsa... Äkki tundsin oma kätel raskust ja - oh imet! - seal oligi veepüstol, ääreni vett täis.
Nägin silmanurgast, et Carl nõtkutab juba põlvi. Oi jah, ta saab küll päris hea üllatuse osaliseks... Ma olin valmis ümber pöörama.
,,Üllatus!" hüüatas ta järsku ning kargas õhku.
Aga ta üllatus hoopis ise, saades minult suure veejoa näkku. Carl ahmis õhku ning prantsatas vastu maad, hingeldades ja õhku ahmides nagu ta upuks.
,,Pagan võtaks!" pressis ta läbi hammaste ja püüdis tõusta. ,,Sa tapad mu niiviisi veel ära ka!"
,,Ei, see mul küll plaanis ei ole," pomisesin ma ning mõtlesin: Köis! Mul oleks seda vaja! Ja et see oleks alati niiske! Ei - läbimärg, kuid mitte nii, et see Carli tapaks! Ja täpselt see köis mu kätte ilmuski.
Asetasin oma jala Carli rinnale ning lasin talle veel ühe veejoa näkku nii, et ma jõuaksin köie ümber tema siduda. Köis oli pikk ja ma keerutasin seda ümber Carli keha, kuni see otsa sai. Kerisin natuke seda lahti ja siis tegin väga tugeva sõlme, mis Carli ägama pani.
,,Miks see peab nii märg olema?" oli ta ahastuses.
,,Et sa ei prooviks mind tappa," sõnasin ma lühidalt ja külmalt.
Niimoodi ma läksingi edasi, Carl minu taga köies vängerdamas. Kuid sõlm oli kindel ja köis oli märg ning Carl ei pääsenud välja. Vahel ta ohkas ahastavalt ja anuvalt, kuid ma haletsesin teda vaid korra ja seda ka vaid hetke. Nii see kestis, kuni ma kuulsin krabinat enda taga. Vaatasin selja taha ning ahhetasin. Põõsastest oli ilmunud väga imelik olevus ja tema pilgust juba oli välja lugeda, et ta kavatses mulle lõpu peale teha.

- - -

Gaad! - Jumal küll! Issand jummal!

Autori kommentaar »