Twelve worlds[part 55] (6)

- - -

55.PÕGENEMINE

Cristella ei pannud mind tähele ja kogeles edasi.
,,Kaheteistkümne Maailma valit.seja..." puterdas tüdruk vaiksemalt edasi. ,,Kuidas see võimalik on? Jah... Jah... Ta tuleb hukata... Nüüd... Kohe..."
Ta pöördus minu poole ja püüdis irvitada. Kuid selle asemel ilmus ta näole veider grimass. Turtsatasin selle peale hääletult. Siis vaatasin ma murelikult ringi. Nüüd on aeg põgeneda, mõtlesin ma meeleheitlikult ringi vaadates. Aga kuhu ma põgenen?
Cristella teatas: ,,Ma käin katsete uurimiste toas. Josh, tule minuga kaasa," ütles ta turskele mehele. ,,Cameron niikuinii ei saa siit välja." Ta heitis mulle ähvardava pilgu ning tuhises turske mehega ruumist välja.
Ohkasin kergendatult. Nüüd sain rahulikult mõelda - neil läheb selles katsete uurimis toas raudselt palju aega. Kõige vähem viis kuni kümme minutit. Vaatasin mind paigal hoidvaid nahkrihmu. Pärast pikka uurimist avastasin ma, et rihmad on kiirelt ja lohakalt kinnitatud. Naeratasin endamisi - sellised asjad tulevad ainult kasuks.
Proovisin oma keha liigutades, kui palju mul ruumi on nende nahkrihmade vahel. Nägin, et umbes nimetissõrme paksune ruum oli mul. Naeratasin uuesti - pärast pikka pusimist võib see isegi välja tulla. Ma mõtlen, see põgenemine.
Hakkasin end tasapisi läbi rihmade libistama. Pärast paari minutit kõlkusid mu jalad üle laua ääre. Siis jõudis viimane rihm rinnani... Siis kaelani... Ninani...
Hüppasin laualt maha ja hüüatasin võidukalt: ,,Sain hakkama!"
Järsku kuulsin ma raskeid ja kergeid samme siia poole tulemas. See turske mees Josh ja Cristella. Vahtisin kiiresti ringi ja nägin ühte kappi. Tegin selle lahti. See oli täis topitud rätikuid, kuid kuhja otsas oli ka natuke ruumi. Ronisin suure vaevaga kappi, pressisin end rätikute otsa, sulgesin kapi ukse ja hoidsin hinge kinni, et võimalikult vaikne olla. Kuid ma teadsin, et mu südame tuksed reedavad mind. Kuid mul võib õnneks minna.
Järsku tuli mulle midagi meelde. Ümberpaiknemine! hüüatasin ma mõtetes. Kuidas ma ennem selle peale ei tulnud!? Hakkasin just keskenduma, kui mulle tuli meelde, et mu koolikott on seal kongis, kus ma ennem olin. Telefon ka. Selle olin ma pillanud koti peale, kui Josh mu käsi väänas. Pagan, mõtlesin ma vihaselt. Ma oleksin võinud asjad kaasa võtta! Kuid siis ütles hääl mu peas: Kuhu sa oleksid need pannud? Turtsatasin selle hääle peale tahtmatult.
Siis kuulsin ma ukse kääksumist ja samme. Cristella ja see Josh olid siia ruumi jõudnud. Kuulsin vaikset vestlust. Siis veel ukse kääksumist ja kolmandaid samme. Need olid koperdavad.
Siis oli kuulda Cristella karjatus: ,,Kus ta on?
,,Teda polegi?" küsis üks meeshääl tüdinult. ,,Kahju küll."
Taas oli kuulda Cristella ahastavat häält: ,,Aga ta oli siin, härra! Ta oli siin!"
,,Mind ei huvita see fakt," lausus see meeshääl. ,,Mind huvitab vaid see, kuhu ta kadus."
Siis oli kuulda eemalduvaid samme ning uks sulgus, kaeblikult kääksatades. Kuulsin, kuidas Cristella ahastavalt jalaga vastu maad virutas - irvitasin selle peale rõõmsalt. Siis oli jälle kuulda eemalduvaid samme. Uks sulgus. Hingasin kergendatult.
Avasin kapiukse ja hüppasin välja. Rätikute kuhi varises kokku ja rätikut lendasid põrandale. Ma ei teinud sellest välja vaid hiilisin kikivarvukil ukse juurde ja surusin kõrva vastu ust. Samme polnud kuulda. Hmm, asi tundus kahtlane.
Mulle tuli meelde see loits, mis mind nähtamatuks muutis.
Sosistasin: ,,Väemüd äedäki mend ja müütki mü nahtämätüks*!"
Seejärel avasin võimalikult vaikselt ukse - see kääksatas nii hirmsalt, et ma võpatasin ja tagasi ruumi kargasin - ja astusin koridori. Kedagi polnud näha. Hiilisin oma kongi juurde, tundes selle koti järgi ära, mis lebas armetu aseme kõrval. Telefon lebas koti peal.
Võtsin haisust välja tegemata trellidest kinni ja logistasin neid. Ma polnud mõelnud sellele, kuidas ma sisse saan. Virutasin käega vastu trelle. Mu suureks jahmatuseks vajus mu käsi läbi. Toibusin paari sekundiga ja astusin trellidest läbi. Võtsin telefoni, pistsin selle taskusse, pannes selle igaksjuhuks hääletule. Koti vinnasin õlale ja astusin trellidest taas läbi. Järsku nägin ma, et kott ei tule kaasa.
,,Pagan," pomisesin ma endamisi ja tirisin suure hooga koti trellide vahelt läbi nii, et lendasin põrandale. ,,Kurat," vandusin ma ja tõusin püsti.
,,Kes seal on?" kuulsin ma hõiget ja võpatasin.
Vaatasin selja taha ja nägin ühte kõhnemat valvurit, kellel rippus mõõk vööl ja oda kõlkus tal õlal. Panin ruttu jooksu, tallad vastu põrandat tuhmilt mütsumas. Kuulsin selja taga teisi jooksusamme - valvur kihutas mulle järele.
,,Peatu!" hüüdis valvur, kuid ma tormasin edasi.
Jooksin piki koridori edasi ja jõudsin hiiglasliku raudukseni. Ma peatusin. Ümberpaiknemine, sa tola! tuletasin ma endale raevunult meelde. Mida sa jooksed, kui sa oleksid võinud lihtsalt õhku haihtuda!?
Keskendusin kiiresti ja ümbrus hägunes ning keerles. Juba hetke pärast seisin ma meie kortermaja trepikojas, nõjatumas kergelt trepikäsipuule. Kohendasin kotti oma õlal ja tormasin koridori. Jooksin korteriukse juurde ja kohmitsesin kiirelt võtmetega.
Avasin võimalikult vaikselt ukse ja hiilisin hiirvaikselt esikusse. Võtsin välisriided seljast ja riputasin riidepuule, panin jalatsid põrandale. Hiilisin vaikselt oma toa poole, kuid komistasin maas lebava kivi otsa. Põmm! - ma lendasin põrandale. Tõusin püsti, mu käsi oli välja sirutatud, ja...
,,CAMERON SELENA GREE!" müristas isa elutoast. ,,TULE OTSEKOHE SIIA!"

- - -

Väemüd äedäki mend ja müütki mü nahtämätüks - Vaimud aidake mind ja muutke mu nähtamatuks

Autori kommentaar »