The Black Roses#5 (5)

Eelmises osas: Kõik algas peaaegu halvasti ning edasi läks enamus asju viltu. Pahad vanemad, ainuke buss - mingit hullemat olukorda polegi olemas.

,,Kas me siis ei peaks asju pakkima minema?", pakkus Pauliine.
,,See pole aus, ma just täna tulin siia ning pean juba homme jälle lahkuma!", nuuksus Luise õnnetult. Tüdrukud said aru, et see oli tõesti tõsi.
,,Loodame, et saame selle esinemisega ühelepoole ning siis saame siia tagasi tulla.", lohutas Karin Luiset ning Luise muutuski pisut rõõmsamaks.
,,Võib-olla peaksime vanematelt taskuraha küsima, et saaksime need kuus päeva lõbutseda Pärnus!", arutles Karolin kõvasti.
,,Ära unusta, ma ei saa seda taskuraha küsida. Mul on see nagunii olemas. Ennem oli mul viissada krooni, nüüd on kolmsada kaheksakümmend krooni."
,,No, kas asi on siis otsustatud?", küsis Jolanta. ,,Kas me siis lähme hommikuse bussiga Pärnu või mitte? Kui jah, siis ostan viimased piletid ära."
,,Kui palju neid pileteid üldse on?", uuris Pauliine. ,,Vaata järele. Sest kui on ainult neli, siis Luise võib ju meile hiljem järele tulla. Ta ju tahtis Kuressaares natuke kauem olla."
Jolanta kehitas õlgu. ,,Ma ei tea, kohe vaatan. Nii, alles on seitse piletit, Luise saab kaasa tulla. Nagunii hakkaks tal igav ilma meieta, või kuidas Luise?"
Luise vastas: ,,Kui tõsiselt järele mõelda, siis jah. Ma tulen kaasa."
Jolanta naeratas ning ütles: ,,Ma ostan piletid siis ära. Õnneks see on mingisugune erabuss ning selle piletid on odavad. Ja esiteks staaridele on veel odavam. Ühesõnaga, kõigil maksab pilet ainult kakskümmend krooni. Milline vedamine, eks ole? Nii, täitsin asjad ning maksin ära."
,,Meil pole onju eraldi pileteid vaja, mida bussijuhile näidata, või kuidas?", küsis Pauliine natuke murelikult.
Kui Jolanta pead raputas, siis tuli Pauliine näole natuke rahulikum ilme. Õnneks nüüd läks enam-vähem kõik hästi. Vähemalt ta arvas nii. Äkitselt nägi Pauliine, kuidas hämaraks hakkas tõmbuma, videvik oli peaaegu käes.
,,Kuulge, me peaksime nüüd koju minema hakkama. Videvik jõuab kohe kohale ning me ju ei taha hilja peale jääda."
Karolin ning teised noogutasid ja tüdrukud jätsid hüvasti. Nad pidid bussijaamas kokku saama kell pool üksteist. Karolin ning Pauliine hakkasid vaikselt Karolini maja poole kõmpima. Mõlemal tüdrukul kõht keeras ning süda oli saapasäärdes. Ega kellegile ei meeldinud oma vanematega varem hüvasti jätta, kui välja arvata Pauliinet, kes ei saanudki seda teha.
Kui Karolin ja Pauliine sisse läksid, siis oli juba Karolini ema esikus. Tal oli natuke murelik ilme, ilmselt sellepärast, et tüdrukud hiljem koju tulid.
,,Kus te olite?", küsis ta ainult.
,,Olime koos tüdrukutega muruplatsil. Me lähme hommikuse bussiga Pärnu.", vastas Karolin napisõnaliselt.
,,Nii äkki siis? Hiljemat bussi polegi või?", imestas ta ema.
Pauliine raputas pead. ,,Ei ole kahjuks. Me mõtlesime tüdrukutega, et veedame need kuus päeva niisama aega Pärnus. Õnneks maksid ka bussipiletid ainult kakskümmend krooni."
,,Nii odavad? Ei taha eriti uskuda...", imestas Karolini ema jälle ning naeratas. ,,Aga minge nüüd vaikselt magama, sest te peate ikkagi homme hommikul minema.", lisas ta veel.
Karolin ning Pauliine noogutasid ning läksid ülesse Karolini tuppa. Pauliine pidi magama lahtikäival diivanil ning Karolin magas oma voodis. Tüdrukud tõmbasid öösärgid selga ning sammusid vannituppa, et hambad pesta. Kõige lõpuks nad harutasid oma juuksed soengust lahti ning kammisid juuksed läbi.
Pauliine heitis diivanile selili ning Karolin sättis end voodis kõhuli. Oli juba päris pimedavõitu ning oligi juba aeg magama jääda. Mõlemad tüdrukud uinusid rahutult ja magasid unenägudeta.
###
Pauliine avas aeglaselt silmad ning pilgutas neid. Oli juba valge, kuigi kell oli alles kolmveerand üheksa. Tüdruk äratas ka Karolini ning mõlemad panid riidesse: Pauliine pani musta ruudulise seeliku, rohelised triibulised põlvikud ja valge küünarnukkideni ulatuvate varrukatega pluusi. Karolin pani valget kitsad pahkluudeni teksad, punase pikkade varrukatega kitsa pluusi, valge kitsa vesti ning rohelised sokid.
Tüdrukud sättisid oma juuksed hobusesabasse, pakkisid kiirelt asjad ning paotasid toaust. Mõlemad kuulsid, kuidas Karolini ema köögis askeldas ning tüdruku isa voodis magas. Sõbrannad naeratasid teineteisele, haarasid kotid ning ruttasid vaikselt trepist alla. Nad panid kotid esikusse ning sisenesid kööki.
Köögis oli tunda pannkoogi lõhna, millel oli maasikamoos peal. Tüdrukud võtsid laua taga istet ning Karolini ema kallas neile mahla tassi ja pani pannkoogid taldrikutele. Pauliine ja Karolin sõid pannkoogid pikkamisi ära ning lasid mahla lurinal kurgust alla.
,,Veel on vara, miks te kiirustasite?", imestas Karolini ema.
,,Me ei tea.", vastasid Pauliine ja Karolin kooris.
Kell oli tõesti alles pool kümme. Kuid siiski läksid Karolin ja Pauliine juba välja. Nad panid tennised jalga ning lippasid pikkamisi bussijaama, et aeg kiiremini kuluks. Kuluski, kui nad sinna jõudsid, oligi kell 10.27. Buss oli kohal ning Jolanta, Karin ning Luise ka. Tüdrukud läksid bussi, võtsid kohad ning hakkasid juttu rääkima. Bussis olid kolmesed kohad - eespool istusid Pauliine, Karolin ning Luise ja taga istusid Jolanta ning Karin.
Niimoodi nad sõitsidki Pärnusse - ühtegi äpardust, probleemi või midagi säärast ei tulnud ning need viis tüdrukut tänasid siiralt oma õnne. Kui buss lõpuks Pärnus peatus, siis astusid sõbrannad bussist maha ning vaatasid ringi. Pärnu oli tõest ilus.
,,Kus me ööbime?", küsis Pauliine äkki.
Karin naeratas. ,,Hotellis. Seal on bassein ning muud asjad olemas. See pole kallis hotell, aga maksis siiski palju. Lähme nüüd."
Tüdrukud läksidki hotelli ning seal äkki märkasid nad Pauliine vanemaid. Pauliine tardus ning ei jõudnud tegelikult midagi teha.
,,Ema-isa!", karjus ta, kuid millegipärast vanemad ei kuulnud teda. Järgneb...

Uues osas: Tüdrukud mõtlevad, kuidas nad saaksid Pauliine kasuvanemate tähelepanu haarata, kuid praegult ei tule neil midagi pähe. Neil on sellele vaatamata üsna mõnus hotellis.

Autori kommentaar »