Twelve worlds[part 82] (6)

- - -

82.RÄÄGIN SAMANTHALE...

Koju jõudes otsustasin ma magama minna, sest õhtu oli märkamatult kätte jõudnud. Soovisin Carlile head ööd, panin pidžaama selga - väike mügarik mu kõhul ajas pluusi veidi pingule - ning heitsin voodisse pikali. Tõmbasin teki lõuani, keerasin teise külje ning sulgesin silmad.
Kindlasti kõik märkavad minu rasedust koolis. Ja siis hakkavad kuulujutud ja sosistamised... Tüüpiline ja totaalselt nõme... Mind ei imestaks, kui Alex seda ära kasutaks, mõtlesin ma mõrult. Kujutlesin poisi laia irvitamist ning tema mõnitavaid hüüdimisi.
Ajasin need mõtted peast ning pigistasin silmad kõvemini kinni. Hakkasin just magama jääma, kui kuulsin ukse tagant Carli häält. Ta rääkis telefoniga. Ajasin otsemaid kõrvad kikki, avasin silmad ja jäin kuulama.
,,Ta on rase... Jah, ma tean!" kuulsin Carli ütlemas - kellega ta räägib? ,,Mida ma peaks tegema? Tuleksid? Tõesti? Ülehomme jõuad Londonisse? Olgu pealegi siis, tšau..."
Seejärel kõne katkes ning ma kuulsin toa poole tulevaid samme. Pigistasin silmad uuesti kinni ning just siis oli kuulda ukse aeglast avanemist. Proovisin hingata võimalikult rahulikult, et Carl arvaks, et ma magan ja mitte ei kuula pingsalt igat tema liigutust.
,,Sa magad?" küsis poiss sosinal. Turtsatasin hääletult. Miks ta peaks nii tobedat asja küsima? Vaikisin ja kuulasin edasi.
Siis oli kuulda minu voodi poole tulevaid samme ning ma muutusin täiesti liikumatuks. Ainult mu rind kerkis aeglaselt ja rütmiliselt - iga tavaline inimene oleks arvanud, et ma magan, kuigi ma püsin ärkvel. Siis ma tundsin Carli huulte õrna puudutust minu põsel ja siis kostsid jälle eemalduvad sammud, kui poiss samuti magama läks.
- - -
Sadas külma novembrivihma. Puhus jäine tuul ning pruunikad kortsus lehed keerlesid selle tuule käes. Mu hingeõhk auras ning nina oli punane ja tuim. Tegelikult olid mu sõrmed samuti tuimad, sest ma olin unustanud kindad kätte tõmmata.
,,Hei Cam!" kõlas vasakult, kui ma hoovi astusin.
,,Tšauki, Cammy!" kõlas paremalt, kui ma ukse poole sammusin.
,,Oota, Cameron!" kostus siis hüüd selja tagant, kui mu käsi ukselingil peatus. Ohkasin kergendatult. See hääl kuulus Samanthale.
Kuulsin oma teravnenud kuulmisega, kuidas sõbranna kiiresti ja veidi mütsuva sammuga minu poole jooksis. Ta hingeldas kiirelt ja ta juuksed lehvisid. Mind imestas, et ma isegi juuste lehvimist kuulsin, kuid mis parata - ma pole ju tavaline inimene, tavaliste meeltega. Pöördusin ümber ja manasin oma näole veidi sunnitud naeratuse. Samantha naeratus aga oli siiras, kui ta minu juurde jõudis.
,,Ma arvasin, et ma ei jõuagi sulle järele!" lausus ta naerdes, kui ta hetkeks kummardudes põlvedele toetus, et hinge tõmmata. ,,Arvasin, et sa ei ootagi mind!"
Naeratasin uuesti, kuid rohkem siiralt. ,,No, sa siis eksisid - miks ma ei peaks sind ootama?" pärisin ma, kui me koos koolimajja läksime; seal oli soe ja mõnus.
,,Ma ei tea," vastas Samantha õlgu kehitades, kui ta salli oma kaela ümbert ära keris. ,,Selline tunne... Ah, suva - unustame ära!"
,,Mul on sulle midagi öelda," ütlesin ma siis sosinal, kui me garderoobis olime.
,,Hiljem," sõnas Samantha. ,,Siin ei saa seda rääkida, kui see sellega seotud on." Nojah, tal oli tõsi - siin oli palju rahvast ning kõik vaatasid imetlevalt minu poole.
Läksime Samanthaga trepist ülesse, mööda koridori ja siis klassi. Kui me oma pinki istusime, siis tahtsin asjast kohe rääkida, kuid siis tuli meie juurde Delisa, kes tahtis Samanthaga rääkida. Delisa rääkis Samanthaga nii kaua, et siis, kui ta istus tagasi pinki, helises tunnikell.
,,Saada kiri," sosistas Samantha, kui õpetaja sisse astus ja otsekohe tahvli ette astudes uut teemat seletama hakkas.
,,Okei," pomisesin ma ja võtsin pinalist piisavalt suure paberitüki, kuhu asja kirja panna.
Võtsin pinalist ka pastaka ja asusin kirjutama:

Samantha, ma tean, et see on nagu ülivapustav, kuid see on tõsi. Alguses ma ka seda ise ei uskunud, kuid pärast hakkas ikkagi koitma, et see ei ole halb unenägu, vaid reaalsus.
Olin just kodus ja ma vahetasin riideid. Siis ma märkasingi seda. Seda mügarikku mu kõhul. Ja just siis avastasin ma siis, et päevad olid mul hiljaks jäänud. Kõik on nagu ,,Koidukumast" välja kukkunud! Ja siis see tuligi välja - ma olen rase.
Käisime Carliga tema mingi vana tuttava doktori juures - nimi on Oliver Wayter, kui ma valesti ei mäleta. Kabinetti astudes tundsin ma järsku unisust ja siis ma jäin magama. Kui üles ärkasin, siis see doktor ütles, et see oli vajalik ning ta tegi samal ajal uuringud ära, kui ma magasin. Ta ütles, et laps on pooleldi inimene ja pooleldi ebainimlik. Seega võtab see talt pool aega ära sellest, kui kaua ta kõhus on! Ta tuleb välja umbes nelja ja poole kuu pärast!
Uskumatu eks? Kuid tõsi. Nüüd sa siis tead.

Murdsin paberi kokku, panin pastaka tagasi pinalisse ja libistasin kokku murtud paberi Samanthale. Too kergitas kulmu, võttis paberi kätte ja murdis selle lahti. Ta silus selle siledaks ning hakkas seda laua all lugema. Möödus paar sekundit ja siis ta ahhetas. Samantha vaatas minu poole ja moodustas hääletult sõnad ,,Rase?" Noogutasin.
Kui tund lõppes, siis me jooksime Samanthaga ühesse varjatud nurka, kus ei käinud tavaliselt keegi. Siis vahtis Samantha mind hetke, tema pilk libises mu kõhule ja siis tagasi mu näole.
,,Sa teed nalja, eks ole?" küsis ta kõhklevalt.
,,Gaad*, muidugi mitte!" ütlesin ma jahmunult.
,,Sa oledki rase?"
,,Võib-olla... Tõenäoliselt... Olen küll," sõnasin ma muiates.
,,See ei ole naljakas!" hüüatas Samantha.
,,Sa siis arvad, et minu meelest on!?"
,,Ei, noh..." kohmetus Samantha, kuid ma ei lasknud tal lõpetada.
,,Sa arvad, et minu arust on see mingi ülinaljakas nali, eks ole!?" karjusin ma. ,,Sa isegi ei tea, mis tunne see on! Sa ei tea seda tunnet, kui elusolend sinu sees kasvab!"
Samantha tahtis midagi soolast vastu öelda, kuid siis me tardusime. Tüdrukute tulaettruumist, mis lähedal oli, kostus mingit kobistamist ja samme. Ma vaatasin ehmunult Samanthale otsa - kas siin kummitas?
Viipasin käega ja sosistasin vaevu kuuldavalt: ,,Vaatame järele."
Samantha vastas sama vaikselt: ,,Olgu."
Hiilisime ukse juurde ja avasime selle. Siis me kiljatasime. Keset tualettruumi seisis veidi suitsev kogu. See moodustus siis naiseks ning naise näole ilmus irve.
,,Terekest kullakesed," ütles krahvinna Ellesmera. ,,On aeg teiega arved klaarida..."

- - -

Gaad - Jumal küll!

Autori kommentaar »