Little Vampire (13)

Teen siis uue järjeka, eelmisega ei viitsi enam jännata...

Tegelased :

Elinante/ Ella : mina
Sebastan/ Sessu : minu vend
Emma-Caroline/ Emma : Minu BFF

''Trillallaa-truullallaaa, midagi pole teha'' karjusin ma endamisi, diivanil pea alaspidi rippudes. ''Tean jah et elan korteris ja pean arvestama naabritega, ja nemad minua üldse ei arvesta'' lisasin veel.
Olin üksi kodus ja nii nagu õeldud rippusin pea alaspidi diivanil. Ema ja isa olid läinud reisile, ja see oli kindel et nad veel nii pea tagasi ei tule ,, ja vend, ta läks laagrisse ja tuleb viie päeva pärast. '' Ole mureta, tee mis tahad!'' pomisesin ma.... Järsku kuulsin mingit kolinat teises toas. Ehmatusest kukkusin diivanilt maha ja lõin pea ära. Läksin esikusse ja sealt edasi oma tuppa vaatama kes asi seal kolistas. Koduloomi mul ei ole, siis lihtsalt äkki kukkus midagi. Vaatasin et telefon oli maas. ''Kuidas see küll sai olla võimalik, ma mäletan väga hästi et panin telefoni voodi peale, ja sealt see ei saaks kuidagi alla kukkuda!?'' rääisin endaga, sest kellegi teisega polnud rääkida.
'' Nii see on , mina pillasin selle maha'' kostis vanema naise hääl mu selja tagalt. Jäin seisma nagu kivikuju, aga lõpuks vaatasin seljataha ja veel igalepoole, kuide kedagi ju ei olnud.
'' Kes siin on , või siis ma lihtsalt kujutasin seda häält ette?!!!? '' ütlesin pool karjudes..
'' Ei, sa ei kujutanud seda endale ette '' kõlas sama hääl.
'' Näita siis ennast!!! Kes sa oled? Kas mingi kummitus we?'' Karjusin ma. Kui olin lause lõppetanud kõlas koputus uksel. Ma ehmatasin ja jooksn ukse juurde ja avasin selle. See oli mu naaber. Mul oli suht mark olla, sest olin ju pidzaama peal ''Kas sa vaiksemalt ei saaks võtta? '' ütles ta pahase häälega. '' Jah , jajah'' kokutasin ma ja löin ukse pauguga kinni.
'' Kas vaiksemalt ei saa võtta!? Mida veeel!'' pomisesin olli häälega uksejuures.
'' Kummitus ei saa õelda aga...'' kostis see hääl mis enne...
''Aga sa võid siis lahkuda . bye...'' segasin ta juttule vahele ja vehkisin kätega.
Seisin sealsamas ukse kõrval nagu ennegi ja jäin mõttlema mida teha.
'' On ju ikkagi suvevaheaeg, ja mitte kui midagi pole tehaa!? '' kisendasin ma taaskord:D
Otsustasin minna teekat vaatama. Võtsin diivanil sama asendi sisse nagu enne ehk siis pea alaspidi :D
Võtsin telekapuldi kätte ja vahetasin kanaleid. ''Issandjummal , kas midagi paremat polegi siis vä ? '' küsisin ma eitea kelle käest :D
Otsustasin vaadata simpsoneid, vaatasin mingi 5min ja siis võtsin riiulilt raamatu ja otsustasin seda lugema hakkata. Lugesin 24 lehekülge ja viskasin raamatu riiulisse tagasi, sest see tundus kuidagi igav. Istusin arvutilaua taha ja panin arvuti tööle, logisin msni ,kedagi polnud sees ja panin arvuti kinni tagasi. Istusin aknalauale ja jõllitasin seal olevat kaktust.
'' Ma olen siin '' kõlas jälle see hääl. ''Jajah , mind väga huvitab kaa see vä?'' ütlesin ülbe häälega ... ''Ja kes sa üdse oled, et ma räägin mingi õhuga ve. või mingi nähtamattu olendiga?? ''
Oli vaikus, järsku avas keegi kapi ukse. Võsin diivanilt padja ja viskasin kapi ukse kinni. Keegi avas selle jälle. ''Mis sul viga on? Mine oma koju laamendama!'' karjusin eiteakellele ''Kaua sa siin passid!?'' lisasin veel.

'' Minu nimi on Maryellen Vampire , ja sinu nimi ei ole tegelikult Elinante, vaid Marye , minu nime järgi, sest sa ei ole ka tavaline inimene , nagu mina. Mina olen sinu ema , kuid siis kui sa olid vaid aasta vanune rõõvisid inimesed su ära. Sind viidi lastekodusse ja need kes on praegu se ''ema'' ja ''isa'' ei ole su päris vanemad. Usu mind, ma räägin tõtt. Marye, palun tuletagasi koju . '' Rääkis naine kurva häälega.

'' Blaa-Blaa-Blaa , okey ''Maryellen'' näita ennast, siis ma usun sind'' ütlesin talle irwitades. Tuba läks valgeks, ja ma nägin seda naist. Tal oli mustad juuksed, pikad, nagu minulgi. Helesinised silmad, nagu minul.
Ta oli väga ilus, ja ta hambad olid tõesti nagu vampiiril, ja minu hambad olid kah nagu vampiiril...Ma imetlesin teda päris kaua, sest ta nägi minuga nii sarnane välja.

''Kas nüüd usud mind?'' Küsis Maryellen.
'' Peaaegu, kuidas me saame olla nii sarnased?'' Küsisin ma.
''Sest sa oled mu tütar, ja mina sinu ema...'' vastas ta.
Ma astusin talle lähemale, et teda puudutada. Ma panin käe ta käe peale ja ma hakkasin helendama.

''Mistoimub??'' karjusin ma
'' Sinu keha tunnetab meis samat verd..Vampiiri verd, mu väike vampiir..''
Vastas mu ''ema'' .
Ma isegi uskusin seda ,et ta mu ema on.... Ma ei saanud ikkagi pilku talt ära heite. Ta olii lummavalt ilus, võrratu. Ma arvasin ,et vampiirid on koledad , kurjad vihased ja muud sellist....
'' Ma ean minema hakkama... Homme samal ajal olen ma tagasi...''
Ütles ta haihtudes...

Autori kommentaar »