See vana kahekorruseline maja (6)

Kõndisin tasakesi oma sõbra Johniga metsa poole. Me salajane puust onn oli seal, mille me paar aastat tagasi olime kahekesi vanadest kasututest laudadest olime kokku ehitanud. Isa ei vajanud neid enam. Käisime seal tihti, peaaegu iga päev peale õhtusööki. Johni ema ei tahtnud küll teda hämaraks minemise ajal õue lasta, ent pika palumise peale suutis ta end alati kuidagi välja saada.

Kuna me ei viitsinud onni minna, otsustasime, et läheme uurime pigem metsa. Tegelikult olime me enamus metsast juba läbi uurinud. Võtsin maast oksa ning lõin sellega maast lehti õhku. Parasjagu oli sügis. Õrn tuul puhus ning tänu loojuvale päikesele hakkas ka õues järjest külmemaks minema. John turnis niisama maha kukkunud puudel, püüdes tasakaalu hoida.

Viies pilgu tagasi enda ette, nägime mõlemad Johniga üht vana kahekorruselist maja. Ilmselgelt maha jäetud. Jäime mõlemad seisma. Vaatasime üksteisele Johniga otsa, seejärel uuesti puust maja poole. Juurdlesin pikalt mõtetes, mida teeb mingisugune maja keset metsa. Ilmselt tegi seda ka mu sõber. Esimesena toibus John, kes maja poole liikuma hakkas. Kuna ma ei tahtnud üksi keset metsa jääda, läksin ma temaga kaasa. Poiss kangutas ust veidi rohkem lahti, et läbi pääseda.

Maja tundus väljast väike, ent seest oli see suur. Mööblit polnud palju. Sama võis ka valguse kohta öelda. Läksime vaikselt edasi, uudistades neid veidra tapeediga seinu. Läksin Johniga lahku, saates poisi teist maja poolt uurima. Majas polnudki midagi huvitavat peale ühe väga-väga-väga vana kummuti ning pisikese suhteliselt katki läinud tugitooli. Vähemalt minu uuritud majapoolel. Läksin Johni otsima. Poiss oli just üht pisikest kirstu avamas, kui ma põrandale astudes enda kohaloleku valju kriginaga reetsin. John keeras kiirelt ümber, lastes kirstu kaane tagasi kinni plõksatada.

Mõtlesime peitust mängida. Läksin tagasi oma majapoolele ning ootasin, mil John end peidetud saab. Pistsin käed silmade ette ning asusin lugema. Piilusin vaikselt, kuna kuulsin häält. Jätkasin lugemist, ent kedagi polnud näha. Selja tagant vilksatas järsult vari mööda. Lõpetasin numbrite lugemise. Hakkasin sõpra vaikselt otsima, kui järsku maja teisest otsast paanilist karjumist kuulsin. Jooksin sinna, ent kedagi polnud seal. Olles käinud maja läbi ning ka paar tiiru ümber maja, ei leidnud ma oma sõbrast jälgegi.

Lippasin kiirelt koju. Paari järgmise päeva jooksul, olles pannud pool küla Johni otsima, leidsime me nälginud ning rääkimisvõimetu poisi paar kilomeetrit eemal. Kes seal majas oli või mis seal toimus, ei tea keegi peale Johni siiani.

Autori kommentaar »