Guidelight I

postitas: DoReMiIsDead - 09.01.2010, 2010-01-09 12:42, loetud: 689x

(sissekanne aastast 1925. I sissekanne)
Aasta on 1925. See millest ma alustan juhtus täna täpselt 25 aastat tagasi. Ma olin siis 25 aastane.
Inglismaa. Kuninganna Victoria oli viimast aastat võimul. Siis seda veel keegi muidugi ei teadnud. Tema üks suurimaid prioriteete oli maa “deemonitest” vabastamine. Mina kuulusin igatahes nende deemonite hulka. Või alustasin oma teekonda “öise deemonina.” Meid on raske tabada. Me oleme kiired, head manipulaatorid ja kuradima ilusad ka veel. Mina olin veelgi erilisem. Olen seda siiamaani. Ma suudan inimese panna ühe silmapilguga endasse armuma. See on hea, sest siis nad loovutavad oma verd juba vabatahtlikult. Vahest pean ma aga mõne neist ära tapma. Tavaliselt ma kinnitan, et seda ei juhtu, kuid see on olnud nende enda süü. Kui päike on loojunud astun ma enda “kodust” tänavale ja valin välja selle inimese, keda ma olen kas eelmisel õhtul mõnes nägemuses näinud või siis päeval unes näinud.
Täna oli mu ohvriks üks noor poiss. Tavaliselt meeldib Vampiiridele vana veri. Nagu hinnatakse veini selle vanuse järgi. Vanem veri on aga minu jaoks kohutav. Ma ei suuda taluda selle haput lõhna ega selle mõrudat maitset. Mulle pole kunagi vein maitsenud tegelikult.
Täna õhtune poiss oli ilus. Oleksin võinud arvata, et ta on üks minusugustest. Mulle ei meeldi öelda Vampiir. Lihtsalt ei meeldi. Ma ise ka ei tea, miks.
Igatahes, ilus, puhas. Puhas mitte ihult vaid hingelt. Ma nägin teda tänavalt vastu tulemas. Ta oli räsitud. Esimesel pilguga tema mõtetesse sain ma teada, et tal ei ole perekonda ja ei ole tööd. Selle üle olin ma rõõmus.
Ma astusin tema juurde. Samal ajal võtsin ma kingad jalast, sest see poiss oli keskmisest natuke lühem. Mul oli vaja olla aga temast lühem või vähemalt sama pikk.
“Tere.” Laususin ma lühidalt. Selleks, et ta tähelepanu võita. Poiss tõstis pea. Tema silmis oli väike hullumeelne säde. Ma asusin oma võimeid kasutama. Läks vaid paar sekundit enne kui ta minu poole sööstis ja oma huuled minu omadele surus. Tavaliselt ma ei lase oma saagil seda teha, kuid täna ma teadsin, et asjad lähevad tavalisest erinevalt. Me seisime keset väljakut. Keegi ei vaadanud meie poolegi. Ühel hetkel ma rebisin ennast eemale. Ma krabasin poisi sülle ja jooksin. Jooksin mägedesse, kus mul on oma väike peidik. Me olime kohal 10 minutiga. See oli rekord. 1000 km. 10 min. Poiss ei pannudki tähele, mis toimus. Tema oli ametis mu kaela suudlemisega. Imestasin, kuidas ta ei saanud aru, et mul pulssi pole.

Märksõnad: vampiir  guidelight  jooksmine  suudlemine  poiss