(sissekanne aastast 1925. I sissekanne)
Aasta on 1925. See millest ma alustan juhtus täna täpselt 25 aastat tagasi. Ma olin siis 25 aastane.
Inglismaa. Kuninganna Victoria oli viimast aastat võimul. Siis seda veel keegi muidugi ei teadnud. Tema üks suurimaid prioriteete oli maa “deemonitest” vabastamine. Mina kuulusin igatahes nende deemonite hulka. Või alustasin oma teekonda “öise deemonina.” Meid on raske tabada. Me oleme kiired, head manipulaatorid ja kuradima ilusad ka veel. Mina olin veelgi erilisem. Olen seda siiamaani. Ma suudan inimese panna ühe silmapilguga endasse armuma. See on hea, sest siis nad loovutavad oma verd juba vabatahtlikult. Vahest pean ma aga mõne neist ära tapma. Tavaliselt ma kinnitan, et seda ei juhtu, kuid see on olnud nende enda süü. Kui päike on loojunud astun ma enda “kodust” tänavale ja valin välja selle inimese, keda ma olen kas eelmisel õhtul mõnes nägemuses näinud või siis päeval unes näinud.
Täna oli mu ohvriks üks noor poiss. Tavaliselt meeldib Vampiiridele vana veri. Nagu hinnatakse veini selle vanuse järgi. Vanem veri on aga minu jaoks kohutav. Ma ei suuda taluda selle haput lõhna ega selle mõrudat maitset. Mulle pole kunagi vein maitsenud ...