DRAAKOn

postitas: benjamin556 - 07.02.2009, 2009-02-07 19:44, loetud: 861x

silmapiir lubab. Tema tühi pilk tabas eemal lendavat draakonit. Hetkeks tundus nagu ma oleks veidikene naeratanud... ei see oli vaid eksitus... minu pilgus oli vaid tühjus, kuid siiski tungis see nii sügavale draakoni hinge, et viimane lausa tajus seda. Lohe hakkas jälgijat otsima, kuigi ta ei märkanud teda, kuna vahemaa oli liiga suur. Peale mõneajast otsimist leidis lohe lõpuks jälgja ülesse. Draakon kogus hoogu ja lähenes mulle. Kuid isegi raevuka draakoni lähenemine ei hirmutanud mind... ma seisin ikka sama emotsioonitult ja vaatas kaugustesse, isegi kõige väiksema lihase liigutust ei olnud minu näol märgata... ega saanudki tundus nagu ma oleks surnud ja seisaks vaid krampide tõttu püsti. Kui vaid draakoni ninasõõrmetest tuli aega ajalt hingeõhku, mida väljas va#!?!#eva külmaga hästi näha oli.

Pikeerivas draakonis oli näha raevu. Mida lähedamale ta lendas seda raevukamaks ta muutus, küll aga ei teadnud ta isegi, miks ta nii ootamatult marru läks. Kas võis see olla draakoni stoilises rahus või selles, et minu pilk lausa puuris draakoni hinge, mis muidu nii kiivalt salajases hoitakse. Kuid tegelikkuses ta isegi ei mõelnud draakoni peale... oo ei tema peas liikusi hoopis teised plaanid. Ta isegi mitte ei vaevunud mõtlema sellistele pisidetailidele nagu seda oleks iidne draakon. Teades asju mida mitte keegi teine, peale jumalate, siin ilmas ei tea, oli draakon masenduses. See tuleb peatada, mõtlesin ma, kuid kuidas?

Draakon aina lähenes ja järsku olin mina kadunud ning isegi raevust, mis enne nii tugev oli, ei olnud enam jälgegi järel. Lohe maandus vaatas ringi, kuid midagi ei märganud. Tundes maage ja nende veidrusi ei vaevunud lohe tema otsimisele pühenduma hakata, vaid lendas edasi oma igapäevaste tegevuste juurde.

Kuid ma ei olnud kuhugi kadunud ma olin ikka veel seal samas kus ma ennem seisin. Ei olnud ma millimeetritki paigalt liikunud, kui mina teda enam ei näinud. Ta ohkas ja lausus oma needuse. Tema maagilised sõnad liikusid punaka sädelusena taeva alla, kus need veidike tantsisklesid ja lõpuks hajusid. Needus oli lausutud, nüüd tuli vaid oodata, kuna need neli väljavalitut tulevad lohet peatama.

lohe teadis, et nad tulevad ja teadis ka, et ta lõpuks peatatakse, kuid Ta lootis ikkagi ning jõudes oma süngesse lossi tagasi lausus ta oma viimase needuse... Inimkond hävitab end ise, nii olen ma lausunud... ning istus oma troonile ja jäi ootama. Draegmoor põhja isand teadis, mis ootab ees ja mitte ainult teda vaid kogu Aardrumi. Ainuke lootus oli, et tema viimane needus e. Draegmoori raev täituks... nii ei oleks inimkond igavesti oma leiutiste ohvriks.

Märksõnad: draakon  lohe  mina