Sulgpalli ajalugu
ulatub üle 3000 aasta tagasi, sellesarnast mängu
harrastati juba Antiik-Kreekas ja Egiptuses.
Hilisemal ajal Euroopas tunti sulgpalli laste hulgas nimede
battledore ja shuttlecock all - selles
mängus lõid kaks mängijat tillukeste reketitega
sulgedega palli edasi-tagasi.
Indias tunti sarnast mängu 18. sajandil nime poona
all. Oma koloniaalvaldustest kojupöördunud Briti
ohvitserid tõid sulgpalli India versiooni tagasi
Euroopasse umbes 1860. Nad küll tutvustasid seda mängu
oma sõpradele üsna usinalt, kuid tõsisemat huvi
äratas sulgpall alles peale Beauforti hertsogi
1873. aastal oma Gloucestershires asuvas
Badmintoni-nimelises maamajas korraldatud pidu.
Tollal ei olnud sulgpallil veel oma nime, seda
nimetati kui "Badmintoni mäng", millest
hiljem kujuneski välja mängu ametlik ingliskeelne
nimetus - badminton.
Kuni 1887. aastani mängiti Inglismaal
sulgpalli Indiast pärit reeglite järgi. Need olid
aga inglaste meelest vasturääkivad ja
segadusseajavad. Kuna algselt väike sulgpallurite
seltskond oli jõudsalt uusi liikmeid värvanud, jõuti
1887. aastal oma klubi - Bath Badminton
Club, moodustamiseni. Ühena oma esimestest
tegemistest klubi standardiseeris reeglid, tehes
need sobivaks inglaslikule mõtteviisile. See
tollal väljatöötatud eeskiri on siiani sulgpalli
aluseks. Aastal 1895 moodustati Inglise Sulgpalli
Assotsiatsioon, mis pani end maksma üle klubide.
Uus seltskond vaatas üle ka reeglid, mis peale täiendamist
ja parandamist said aluseks üle maailma
levimahakanud mängule nimega sulgpall.
Inglismaalt levis sulgpall kiiresti Ameerika
Ühendriikidesse, Kanadasse, Austraaliasse ja
Uus-Meremaale ning tegi suuri edusamme Euroopas
edasiliikudes. Algselt vaid meeste poolt harrastatud
mäng võitis kiiresti poolehoidjaid ka naiste
hulgas ja edaspidi olid sulgpallurite hulgas võrdselt
esindatud nii naised kui ka mehed.
Esimesed Üle-Inglismaalised meistrivõistlused
meestele peeti 1899 ja naistest selgitati parim juba
järgmisel, 1900. aastal. Need esimesed turniirid
loeti siiski ebaametlikeks ja seetõttu tähistab
aasta 1904 ametlike All-England-matside
algust. Sulgpalli populaarsuse kasvu Briti saartel
iseloomustab fakt, et 1920. aastal oli seal 300
sulgpalliklubi, 1930. aastal umbes 500 ja varsti
peale II Maailmasõja lõppu juba üle 9000 klubi.
Esimene organiseeritud sulgpalliklubi
Ameerika Ühendriikides asutati aastal 1878 New
York'is (Badminton Club of the City of New York).
See klubi tegutseb ilma vahepausideta tänapäevani
ja on seega vanim tegutsev sulgpalliklubi maailmas.
Aastal 1934 moodustasid 9 maad - Kanada,
Taani, Inglismaa, Prantsusmaa, Iirimaa, Holland,
Uus-Meremaa, Šotimaa ja Wales, Rahvusvahelise
Sulgpalli Föderatsiooni (IBF), mille liikmeskond
kasvas pidevalt aasta-aasta järel. Märtsis,
1939.a., otsustas IBF, et on käes aeg kutsuda ellu
rahvusvahelised võistlused. Söör George A. Thomas,
IBF-i president, pani võitjameeskonnale välja
karika. Sõja- ja pärastsõjaaegse sulgpallipuuduse
tõttu lükkusid esimesed Thomas Cup matshid
aastatele 1948-49. Rahvusvaheliste naiskondadele mõeldud
sulgpallimeistrivõistluste idee kerkis esile 1950,
kuid võistluste organiseerimine jäi rahapuudusel
katki. Mõtet ei maetud siiski maha ja viimaks
otsustati alustada iga kolme aasta tagant läbiviidava
turniiriga. Karika parimale naiskonnale pani välja
Mrs. H. S. Uber Inglismaalt ja esimene turniir Uberi
karikale (Uber Cup) toimus 1956/57. Sellest
ajast on IBF-i korraldatavate maailmamastaabis
turniiride arv tõusnud seitsmeni: lisaks Thomas
ja Uber Cup-le (mees- ja naiskondadele) ka
Maailma Meistrivõistlused, Sudirman Cup
(segavõistkonnad), Juunioride MM, Maailma GP-finaal
ja Maailma Karikavõistlused. Täieõiguslikuks olümpiaalaks
sai sulgpall 1992. aastal Barcelonas, Hispaanias.
Tänapäeval
eksisteerib justkui kahte sorti sulgpalli. Ühte
neist mängitakse aedades ja piknikel, teist, võistluspordina
tuntud sulgpalli, aga spetsiaalsetes sisehallides
tehniliselt väga kõrgetasemelise varustusega.
Moodsad sulgpallireketid on carbon-grafiidi,
keraamika, alumiiniumi ja terase erinevates
proportsioonides sulamid, mis on väga kerged
(<100 gr) ja keelestatavad väga tugevalt. Võistlusspordis
kasutatavad sulgpallid on valmistatud mitte
plastikust vaid korgist pallist ja selle lendu
stabiliseerivatest sulgedest ning kaaluvad 4,74-5,5
grammi.
Sulgpall meenutab väheke nii tennist kui ka võrkpalli.
Seda mängitakse üks ühe või kaks kahe vastu (üksik-
või paarismäng) väljakul pikkusega 13,41 m ja
laiusega 5,18 m (üksikmängus) või 6,1 m (paarismängus),
mis on jagatud keskelt 1,55 m kõrguse võrguga
kaheks.
Mängijad löövad reketitega sulgpalli
edasi-tagasi üle võrgu ja püüavad sundida
vastast eksima (lööma palli võrku, väljakupiiridest
välja või laskma selle oma väljakupoolele maha
kukkuda). Punkti võib võita vaid serviv pool (nagu
võrkpallis enne selle viimaseid reeglimuudatusi) -
kui servinud pool eksib, läheb servimisõigus üle
vastaspoolele; kui eksib aga servi vastuvõttev
pool, võidab servija punkti ja võib jätkata
servimist.
Kuni 20. sajandi lõpuni mängiti sulgpalli
valdavalt vaid süsteemis "kolmest
parem", st. mängu võitmiseks pidi üks pool võitma
kaks geimi. Üks geim mängiti 15 punktini, väljaarvatud
naisüksikmängus, kus geim lõppes peale 11. punkti
saamist. Geimi lõpus viigiseisul 14:14 (10:10) võis
servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu
veel ühe või kolme punkti võiduni, st. kas geim lõppes
endiselt peale ühe poole 15. (11.) punkti
saavutamist või jätkati mängu kuni üks
pooltest oli võitnud 17 (13) punkti.
Juba 1999. aastal hakati katseliselt rakendama uut,
eelkõige televisiooniülekannetele sobivamat, süsteemi
- mängu võitmiseks on tarvis võita kolm geimi,
kusjuures üks geim mängitakse 7 punktini (geimi lõpus
viigiseisul 6:6 võib servi vastuvõttev pool valida, kas jätkatakse mängu
veel ühe või kahe punkti võiduni).
Maailmameistrivõistlustel peaks uus süsteem
esmakordselt kasutust leidma 2002. aastal.
|