Teema: Lühijutud / Noortejutud

Inetu pardipoeg (0)

Räägin siis oma "inetu pardipoja" loo ära, mis teha, aeg sunnib takka.
Mul oli koolis raske. Väga raske. Põhikool oli kõige hullem. Mul ei olnud ei kunstiannet, spordiannet, käsitööannet, arvutamisannet, laulmisannet ega mingit annet mul polnud. Minu vanemad ja õpetajad alavääristasid minu mainet ja mind ennast alandavate kommentaaridega. Kontrolltöödes kirjutasid õpetajad alati lõppu, kasvõi vihjates, halvustava kommentaari. Vanemad keelasid mul iga kui viimse asja ära, kui "2" või "1" või "3" sisse lipsas, kuigi ma parandasin iga kui viimse negatiivse hinde ära "5" peale. Ja kui õpetaja juba vihjas, et paneb mulle "4", siis ma ütlesin: "Ma lähen koju, õpin veel, tulen homme tagasi ja saan oma "5" kätte." Ma olin kohusetundlik õpilane. Kuigi õpetajad ei raatsinud mulle "5" panna. "Siis läheb lapse enesehinnang liiga kõrgeks," oli ühel minu õpetajal komme öelda. Mis enesehinnangust me siin räägime? Seda mul ju polnudki!
Mul polnud ka sõpru. Ja kui ma sain endale n-ö "lühiajalise sõbra", siis oli see "sõber" juba järgmise.ks päevaks kadunud nagu vits vette.
Kehalises kasvatuses pidin mina alati olema õpetajaga, kui meil oli paaristöö. Siis pärast kehalise tundi läksin kohe ruttu garderoobi ja lukustasin end paariks minutiks vetsu ja nutsin seal. See oli ka põhjus, miks ta tihti peale kehalist kasvatust tundidesse hilinesin. Ja õpetajad küsisid ka, kas ma nutsin, kuigi neid see ei huvitanud. Ma vastasin: "Kõik on korras," kuigi tegelikult tundsin ääretult suurt tahet veel nutta, kuid ma surusin pisarad koolis alla, läksin koju, ja nutsin seal edasi. Kunstitunnis esimese tunni istusin ma üsna ees, umbes teises või kolmandas pingis. Kuid siis oli meil vaja joonistada esimene pilt ja kui hakkasid tulema hirmsad halvustavad kommentaarid minu pildi kohta, kolisin ära kõige tagumisse pinki ja joonistasin oma pilti edasi. Muidugi õpetaja küsis alati, miks paber märg on. "Vett läks peale," vastasin, kuid tegelikult nutsin, jälle. Viimastel tundidel me enam ei joonistanud, siis me olime niisama ja jaotasime töid kätte. Siis ma kolisin ette tagasi ja mulle tuli pinginaaber, kuid järgmise.ks tunniks oli ta tagasi oma sõprade juurde kolinud ja ma jälle valasin pisaraid ja halasin omaette, et keegi minuga olla ei taha.
Laulmistundi ootasin ma alati igal nädalal väga, sest õpetaja arvates laulsin ma imekenasti ja pidasin nooti. Sellele õpetajale ütlen ma suure aitäh, sest tema oli ainus, kes hoidis ära minu pisarate valamise ja see oli ainus tund ja ainus õpetaja, kes mu enesehinnangut paariks minutiks tõstis. Kahjuks oli peale muusikatundi kunstitund ja seal vajutas keegi minu klassist ikka oma halvustavate kommentaaridega minu enesehinnangu nulli tagasi ja ootasin järgmist laulutundi, et õpetaja jälle selle üles tõstaks.
Kudumine, heegeldamine - see polnud minu rida ja õpetaja lausa oigas, kui ta minu kodutöid nägi. Seal ma saingi oma põhilised "kahed" ja "ühed", sest ma ei osanud kududa või õmmelda, nagu teised.
Matemaatikas tulid ka "kahed", sest ma olin matemaatikas tõeline kobakäpp. Kolmandast alates läks asi põrguks, sest siis tulid sisse need kaks n-ö "geeniust", kes mu elu tuksi keerasid: korrutamine ja jagamine. Ja sealt alates muutusid minu igapäevased matemaatikatunnid põrgulikuks.
Gümnaasiumis läks asi põnevamaks, sest siis ma kolisin ümber ja läksin teise kooli ja sõpru hakkas aina rohkem tulema. Siis läks hästi. Väemalt 10. klass. Aga 11. klassis ja 12. klassis läks asi põrgulikuks. Siis hakati minu laudu sodima ja vihikuid loopima ja enamus poisid olid lapsikud. Ja need, kes ei olnud, olid vaikselt omaette, palju ei rääkinud, ja ei teinud väljagi. Aga kooli ma lõpetasin ära ja astusin medali eest isegi ülikooli ja lõpetasin sellegi ära.
Ja vaadake mind nüüd, kes ma olin nii paljudes asjades lootusetu ja mulle öeldi, kui ma mõne unistusega lagedale julgesin tulla: "Unista edasi..." Te vaadake mind nüüd: kõrgharidus, 23-aastane, kahe lapsega ja mehega, ilus suur korter, ametilt olen naisteajakirja "BUDUAAR" üks suurtoimetajatest, lisaks olen ma personaaltreener "Fitnessis" ja rahakott on mul täis. Mis te nüüd ütlete? Tahan öelda, et kõik, mida teile öeldakse koolis, et pea samaks jääma. Te saate ise kõike muuta. Enesehinnang peab olema ja haridus peab olema ja endasse usk peab olema. Siis muutub kõik vastupidise.ks, mis teile öeldakse, kui te ütlete, et tahate saada näiteks lauljaks. Näita neile koht kätte ja tõesta neile, et sa teed oma unistused teoks! See oli minu lugu. Loodan, et õppisite sellest midagi. Tänan.

Teavita ebasobivast sissekandest!