Vananaise õppetund (14)

Mu elu on täis ebaõnnestumisi, koledust ja vaesust. Ma pole kunagi õnnelik olnud. Kui ma endast räägiksin, siis pole muud öelda, kui seda, et olen kole. Tohutult kole. Olen lühikest kasvu, mu nägu on täis punaseid vistrikuid, mu kulmud on üks terve mets ning ma olen hirmus pa'ks. Unustasin ka mainida, et kannan prille. Jah, ma olen selline. Hoolimata sellest, et olen kole, olen ka vaene ning peale õppimist ei oska ma midagi muud teha.
Vahest ma küsin iseendalt, miks ma üldse siia maailma sündisin? Miks? Peale mu isa ja ema mul pole enam kedagi, kes minust hooliks, ega mind tähele paneks.
Isegi koolis olen ma koguaeg üksinda. Ainult kui väljaarvata, et saan palju tähelepanu kiusajatelt. Peaksin mainima, et olen nende lemmik mänguasi. Kui keegi neist jääb haigeks, või mul kuidagi õnnestub enne nende ilmumist plehku panna, siis võib juba öelda, et mul oli üsna tore päev.
Minu elus on vaid üks rõõm, Simon. Esimene ja ainuke inimene, kes minu eest kunagi välja astus. Kuigi jah... See juhtus vaid üks kord, kui ta kartis, et saab meie pärast õpetajatelt sõimata, aga siiski. Ma ei unusta seda kunagi, hoolimata sellest, et mul pole lootustki, kuna Simon käib Adeliaga. Nad on olnud paar juba kolm aastat. Jah, ma olen neid juba kolm aastat kadestanud. Adelia on minu täielik vastand. Ta on imeilus blondiin, kenade jalgadega ja suure tagumikuga. Tal on suured rohelised silmad ja pikad süsimustad ripsmed. Ka minu kahvatut vistrikke täis nahka ei saa isegi võrrelda tema pehme ja läikiva valge nahaga. Hoolimata oma ilust on Adelia ka rikas ning kannab koguaeg kalleid riided ning sõidab koju kallis autos.
Kuidas ma tahaks olla ise Adelia kohal. Olla ilus, rikas ja kõigi poolt armastatud. Ma annaks kõik ära, et olla tema.
Ühel päeval, mu soov täitus....
Kõndisin aeglasel sammul koju, nagu iga päev seda teen, kui mulle vastu tuli üks vananaine. Vananaine vaevalt kõndis ning tal oli nii palju kortse, et ma ei suudaks neid isegi aastaga kõiki ära lugeda. Järsku jäi vananaine seisma ning vaatas ringi. Peale meid sel tänaval enam kedagi polnud.
Vananaine naeratas nii, et oli näha tema kahte ainukest alles jäänud hammast ning viipas mulle käega, et tuleksin lähemale. Alguses ma sattusin segadusse, ma poleks elusees oodanud, et see vananaine mind lähemale kutsuks. Siiski tegin paar sammu tema poole ning jäin seisma, kui meid eraldas üksteisest vaid pool meetrit. Vananaine naeratas uuesti. Ta hakkas oma käekotis soprama ning võttis välja sealt ühe kommi. Nähes mu küsivat pilku ta hakkas rääkima. Ta jutt oli nii segane, et sain aru sealt vaid: ,,See täidab su soovid.''
Põrnitsesin seda kommi oma käes, mille vananaine oli mulle äsja andnud ning kui tõstsin uuesti oma pea, et midagi küsida, oli vananaine kadunud. Pistsin kommi taskusse, ning peagi olin selle unustanud.
Sel samal õhtul kui istusin vannis ning unistasin Simonist, tulid mulle vananaine ning see komm meelde. See vananaine oli tõsiselt kahtlane ning raske oli uskuda, et midagi selles maailmas üldse suudab mu soovi täita, aga kui ma ei proovi, siis ma küll teada ei saa. Võtsin oma taskust kommi välja ning pistsin selle suhu. Midagi ei juhtunud. Ohkasin, kuivatasin end ära ning valmistusin magama minekuks. Peatusin uuesti peegli ees, ning mul hakkas jällegi vastik iseenda välimust nähes. Oh, kuidas ma sooviks olla Adelia...
Ma ärkasin üles, aga ei avanud oma silmi. Pean moraalselt end ettevalmistama viimaseks koolipäevaks enne suvevaheaega. Tavaliselt kooliaasta viimasel päeval kiusatakse mind kõige rohkem, et 'mulle jätkuks mälestusi terveks suveks' nagu nemad seda ütlevad. Ajasin end jalule ning vaatasin ringi. Mu silmad läksid imestusest suureks ning mul vajus karp lahti. See polnud kindlasti minu tuba. See oli liiga luksuslik. Lagi oli hirmus kõrgel ning ka voodi oli hiiglaslik. Seinu kattis imeilus tapeet ning põrandat pehme roosa vaip. Nüüd mu pilk langes mu kätele ja jalgadele. Ma ei tundnud neid ära... Mu käed olid liiga pehmed ja mu jalad liiga saledad. Tõusin järsku püsti ning kihutasin peegli ette. Peeglist vaatas mulle vastu Adelia...
Edasi järgnes suur vann igasuguste aroomiõlidega ning taevalikult maitsev hommikusöök. Kui avasin ukse, mis nägi välja nagu riidekapp, ning mulle avanes vaade toale, mis oli põrandast laeni täidetud igasuguste kallite riietega. Järgmised 30 minutit veetsin endale riiete valimisega. Kooli sõitsin ma kõige luksuslikumas autos, mida ma kunagi oma elu jooksul näinud olen. Ma siiani ei suutnud oma silmi uskuda. Mu soov läks täide! Ma olen Adelia!
Nüüd tuli mulle järsku meelde Simon. Kas...Kas see siis tähendab, et nüüd ma käin Simoniga? Mu silmad lõid särama ning kohe kui ma autost väljusin, kihutasin ma klassi. Kohe kui ukse avasin, vaatasid kõik minu poole ning siis ma nägin igaühe naeratust. Nad kõik olid õnnelikud mind näha. Liikusin Adelia kohale, täpselt Simoni kõrvale.
,,Heyy tibu!'' ütles Simon kavala naeratusega. Olin natuke segaduses. Mida ma ütlema pean!? Ma ju tegelikult pole Adelia... Hingasin sisse ja välja ning laususin veidi arglikult: ,,He-Heyy Simon!''
Simon kortsutas kulme ning vaatas mind imelikult.
,,Simon? Mis ajast sa mind Simoniks kutsuma hakkasid?'' Nüüd tuli mulle meelde. Adelia kutsus teda ju kaisukaruks. Õpetaja sisenes klassi.
,,Kaisukaru,'' laususin ruttu, et olukorda parandada. Simon muigas, ning keeras oma pilgu tahvlile. Hakkas mu esimene koolitund Adeliana, füüsika. Õpetaja tahtis korrata meie eelmisel tunnil õpitut ning suureks ebaõnneks, olin mina see keda küsiti. Loomulikult vastasin ma õigesti, kuid siis vaatas mind kogu klass kohe nii, nagu ma oleks peast hu'll. Isegi õpetaja. Keegi polnud Adelialt õiget vastust oodanud. Alles nüüd mulle meenus, et Adelia õpib halvasti. Pöörasin pilgu kiiresti aknast välja ning ootasin tunni lõppu. Kohe kui tund lõppes kihutasin klassist välja Adelia koolikapi juurde ning tegin selle lahti. Juhtus midagi täiesti ootamatut. Keegi oli kõik Adelia õpikud tükkideks lõiganud ja täis sodinud. Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Kas Adelia polnud mitte kõigi poolt armastatud? Ta on ju nii ilus...
Keegi pani oma käe mu tagumikule. Võpatasin ning pöörasin ümber. See oli Simon.
,,Mis viga?'' küsis ta. Raputasin pead.
,,Ei ole midagi. Kõik on korras,'' ütlesin talle vastuseks. Ta muigas. Sellist muiet pole ma talt elusees näinud. Nüüd tean ka miks. Ta pitsis oma käe mu pükste sisse ning see liikus sealt ka edasi mu aluspesusse. See oli minu jaoks täielik šokk. See pole Simon... See pole see hooliv ja armas Simon, keda ma koolis igapäev imetlesin. Nüüd ma mõistsin milline ta tegelikkuses on. Tõmbasin järsku ta käe enda pükstest välja ning hakkasin kiirkõnnil väljapääsu poole kõndima. Kõik on hoopis teisiti, kui ma arvasin. Kõik...vihkavad Adeliat...
Keegi pani mulle jala ette ning ma kukkusin käpuli. Vaatasin nende poole, kes seda tegid. Need olid Adelia klassiõed. Nad naeratasid.
,,Anna andeks, kullake. Me ei näinud sind,'' nad naeratasid ning kõndisid minema. Ma tundsin, kuidas kõikide põlastavad pilgud minu poole pööratud olid. Kõik kadestasid Adeliat. Kõik...
Nüüd märkasin iseennast. Oma päris keha. Ka see seisis nurgas ning vahtis mind põlastavalt. Ka tema vihkas ja kadestas mind... Nüüd kogu mu elu justkui voolas mu silme ees läbi. Praegu ma nägin tõelist ennast kõrvalvaates. Ma ei erinenud kuidagi kõikidest teistest...
Tõusin järsku püsti ning kihutasin koolist välja. Tahtsin joosta siit nii kaugele kui saan. Esimene koht, mis mul pähe tuli oli mu kodu. Mu päris kodu, aga ei. See pole enam mu kodu. Mu kallid vanemad enam ei tunneks mind ära. Ka nemad nüüd vihkavad mind. Üks pisar nirises mööda mu põske alla.
,,Näed nüüd,'' ütles see tuttav vananaise hääl. Vaatasin ringi. Ma olen sellel samal tänaval, kus ma olin eile. Ma seisan sellel samal kohal, kus ma olin eile ning mu ees kõnnib aeglaselt jalgu lohistades seesama vananaine. Kõik oli täpselt nagu eile. Peale meid sel tänaval enam kedagi polnud.
Vananaine naeratas nii, et oli näha tema kahte ainukest alles jäänud hammast ning viipas mulle käega, et tuleksin lähemale. Alguses ma sattusin segadusse, ma poleks elusees oodanud, et see vananaine mind lähemale kutsuks. Siiski tegin paar sammu tema poole ning jäin seisma, kui meid eraldas üksteisest vaid pool meetrit. Vananaine naeratas uuesti. Ta hakkas oma käekotis soprama ning võttis välja sealt ühe kommi. Nägin seda kommi. See oli seesama komm, mis mu elu pahupidi keeras. Raputasin ruttu pead ning pigistasin oma silmad kinni, ega näinud kui heldelt see vananaine peale seda naeratas. Avasin silmad. Vananaine oli kadunud. Vaatasin oma käsi ja jalgu. Kõik oli nii nagu seda Adelia lugu poleks juhtunudki. Nägin neid samu kuivi käsi ja neid samu lühikesi ja rasvaseid jalgu.
Järsku hakkasin jooksma. Ma jooksin koju nii kiiresti kui sain.
,,Ema!'' hüüdsin majja sisse astudes. Ema vaatas mind imelikult ning lausus: ,,Mis juhtus?''
Jooksin tema juurde ning kallistasin teda nii kõvasti kui sain.
Peale seda ma mõistsin, kui valesti olin elanud. Ma vaid vingusin, et olen kole ega üritanudki midagi muuta...

Kolm kuud hiljem e. uuel kooliaastal...

Kõigi pilgud olid selle tüdruku poole pööratud ning keegi ei suutnud teda ära tunda. Isegi arvati, et see on uus õpilane. Tüdruk kõndis ühe koolikapi juurde ning avas selle. Kõikidel vajus karp lahti. Kas see polnud mitte selle paksu ja koleda tüdruku kapp? Tüdruk vaid muigas, kui nägi teiste näoilmeid. Simon lähenes talle.
,,Heyy kenake. Oleme me varem kohtunud?'' Tüdruk turtsatas ning lausus: ,,Võibolla oleme, võibolla mitte,'' ning jättes Simoni sinna seisma kõndis oma klassi ning istus oma kohale.
,,Sarah!'' tüdruk tema kõrval naeratas ja kallistas teda ,,Nii tore, et su viidi siia klassi üle!''
Sarah naeratas, kallistas tüdrukut vastu ning lausus: ,,Jahh, Adelia.'' See oli parim päev Sarahi elus. See päev, oli tema uue elu algus.

..........

Kuigi mul pole vistrikuid, prille ning ma pole paks ega vaene, on see jutt kirjutatud minu enda isiklikust ellusuhtumisest: ,,Ära vingu ega soovi olla kellegi teise asemel, kui oled võimeline oma elu muutma''

Autori kommentaar »