Karjete tempel (3)

See kõik algas nende tulekust... Nad ilmusid ühel päeval meie külas välja ning kuulutasid kõigile, et nende ,,jumal'' tuli meid päästma. Kandsid nad pikku pruune mantleid kapuutsiga ning nende nägusid pole me siiani näinud. Nad lammutasid ära meie kiriku ning selle varemetele ehitasid uue templi, 'karjete templi'. Nii hakkasid küla elani'kud seda kutsuma, sest iga öö, oli seal kuulda kedagi valjult valust karjumas.
Küla elani'kud ei saanud midagi nende vastu teha. Nad blokeerisid kõik teed ja väljapääsud külast ning tapsid kohe igaühe kes vastu hakata üritas. Inimestel jäi vaid istuda ja oodata, kuni tuleb nende kord. Nende kord karjete templisse ohvriks minna.
Nii ühel öösel tuli ka minu kord...
Ma magasin, vaatamata tulele meie pisikese puumajakese ainukeses toas. Või pigem teesklesin, et magan, kuna täna öösel aimasin ma midagi halba. Mu isa istus mu voodi kõrval tabureti peal ning teritas noaga ühte puupulka. Ta oli kindel, et suudab mind kaitsta, kui tuleb minu kord minna karjete templisse, kuna ta ikka veel kahetses, et ei suutnud päästa mu ema.
Keegi koputas puu-uksele. Isa tõusis järsku püsti ning kortsutas kulme.
,,Kes sa oled ja mida sa tahad?'' rõugas ta.
,,Ava uks,'' lausus tulija aeglasel ja rahulikul häälel. Avasin silmad ning tõusin istuli. Me isaga vahetasime pilke.
,,Kasi minema!'' rõugas jällegi mu isa.
,,Ava uks,'' vastas seesama hääl ukse tagant. Isa seadis oma valmisteritatud oda võitlemisasendisse enda käes. Külmavärinad käisid läbi mu selja ning tõusin voodist püsti. Peitsin end isa taga ning võtsin õrnalt ühe käega tema särgist kinni. Isa paitas oma vaba käega mu pead ning sosistas: ,,Ära karda kullake, kõik saab korda. Issi on siin. Kõik saab korda.'' Järsku keegi lõi jalaga meie ukse puruks ning sisse astus kolm karjete templi preestrit, pruunides mantlites, kapuuts peas. Nende nägusid polnud näha...
Isa ähvardas neid oma odaga ning põhimõtteliselt urises: ,,Kerige siit minema vär'djad! Täna te küll lähete tagasi tühjade kätega!'' Üks neist turtsatas naerda ning sirutas välja oma käe. Isa tahtis nüüd teda odaga rünnata, kuid ta ei saanud liigutada.
,,Mis toimub!?'' rõugas ta. Ta käed ei kuuletunud talle. Need hakkasid aeglaselt keerama oda oma teravama otsaga isa südame poole.
,,Lõpetage! Lõpetage otsekohe!'' karjus ta närviliselt. Ta käed valmistusid seda oda ta südamesse torkama.
,,Isa!'' karjusin pisarates ning haarasin ta kätest kinni, kuid ta oli liiga tugev.
,,Jookse kullake... Jookse! Ruttu!'' karjus ta närviliselt. Pisarad mu silmadest voolas nagu oavarrest. Ma ei suutnud teda üksi jätta ning proovisin kogust jõust ta käsi peatada, kuid asjatult. Ka teine preester sirutas välja oma käe ning ma lasin isa kätest lahti ning lendasin nende jalge ette. Isa torkas iseendale odaga südamesse. Veri imbus otsekohe särgile haava ümber ning isa hingetu keha langes selili.
,,Ei isa!!!!'' karjusin ma ning roomasin nuttes isa poole. Kolmas preester haaras mul kratist kinni, mulle löödi kõhtu ning ma kaotasin teadvuse...
Avasin aeglaselt oma silmad. ,,Kus ma olen?'' kõlas mul mõttes. Järsku meenus mulle mis juhtus. Karjusin: ,,Ei isa!'' ning tõusin istukile. Hingasin raskelt ja kiiresti ning vaatasin ruttu ringi. Olin pimedas keldris. Oli kuulda kuidas kuskil tilgub vesi ning mu ninna ronis kahtlane ning vastik lõhn. Külmavärinad jooksid mu seljast läbi. Mu isa on surnud... ja mina olen karjete templis... Pisarad hakkasid voolama mööda mu põski alla ja ning mu hingamine aina kiirenes. Võtsin oma peast kinni ning põrnitsesin hirmul silmadega enda ette maha. Mis nüüd saab!? Mis minuga tehakse!?
Järgmine hetk kuulsin, kuidas kuskil lähedal kõndis keegi trepist alla. Taganesin tagumikul nii kaugele, kuni põrutasin seljaga vastu seina. Keegi avas ukse ning keldrisse pääses valgus. Mu süda jättis löögi vahele. Nüüd sain aru, miks siin nii lõhnas. Igal pool minu ümber vedelesid verised kehaosad. Sattusin paanikasse ning hakkasin karjuma.
Tulija lähenes ning nägin, et see oli preester.
,,Ei! Ei! Ei! Palun ei! Eiii!!!'' karjusin nii kõvasti kui sain ning vehikisin käte ja jalgadega, kuid tema aina lähenes. Lõpuks ta haaras mu jalast ning lohistas mind trepist üles. Väänlesin nii kõvasti kui sain ning karjusin nii kõrvulukustavalt kui sain, aga kõik oli asjatu. Ta lohistas mu trepist üles, uksest sisse ning kadus. Uks sulgus ise meie järel. Jäin vait kui tundsin, et ta on kadunud. Tõusin ruttu jalule ning vaatasin ringi. Nägin tõrvikuid seinade otsas ning nägin ka punast vaipa mis viis altari juurde ruumi lõpus. Ma poleks pidanud oma plku kõrgemale tõstma, aga ma siiski tegin seda. Mu süda jättis jällegi löögi vahele. Altari kohal oli suur kullast pea ning selle peal oli hirmus palju silmi, ninasid ja suid. Tundsin ära oma sõbranna Liisa näo, mu onu Toomase näo. Nii paljude tuttavate näod. Lõpuks mu pilk peatus ühel viimasel näol ning mu hing jäi kinni ning suu vajus lahti. See oli mu ema nägu... Mu ema silmad, mu ema nina, mu ema suu... ning nad kõik olid kurvalt minu poole pööratud...
Raputasin pead ning hakkasin kõike eitama. ,,Ei...Ei... See pole võimalik... Ma magan... Jah, see kõik on vaid uni... Varsti ma ärkan ja siis kõik on nii nagu vanasti... See kõik on vaid halb uni!'' Näpistasin end. Midagi ei muutunud. Näpistasin end veel ja veel, kuid kõik jäi samaks. Ma ei suutnud uskuda, et see kõik on päriselt...Ma ei tahtnud seda uskuda! Pöörasin ümber ning tahtsin jooksma hakata, kuid olin hiljaks jäänud. Minu teed blokeerisid preestrid. Neid oli nii palju, et ma ei suutnud neid isegi ära lugeda.
Nad hakkasid minu poole astuma. Ma taganesin ning komistasin tagumikule.
,,Ei...Ei...Eii,'' sõnasin ma peatamatult ning tõukasin end järjest tahapoole, kuid nemad vaid lähenesid. Ajasin end jalule ning jooksin altari juurde. Surusin end vastu seina, sest kaugemale polnud minna. Keegi koputas mu taga seina peale. Seal oli kuulda liikumist. Pöörasin ümber. Alles nüüd märkasin, et see polnud mitte sein, vaid paks klaas. See mida ma klaasi taga nägin oli üks hirmsamaid vaatepilte. Isegi hullem kui see kuldne pea kõikide nende nägudega. Klaasi taga seisis lõpmatult palju veriseid inimesi ning kõikidel neil puudusid näod...
Ma ei suutnud enam midagi öelda ega midagi teha. Ma ei suutnud isegi karjuda. ,,Küllap ka mina muutun selliseks... Mult varastatakse mu nägu...'' Nii kõlas mu viimane mõte, kuni preestrid minuni jõudsid.

Siis kui ma silmad uuesti lahti tegin, avanes mulle vaade templi saalile. Seekord kuldse pea otsast....

Autori kommentaar »