Teema: Lühijutud / Ulme / Õudus

Tempus viator (1)

Mineviku vahel, kus on meie mälestused ja tuleviku vahel, kus on meie lootused, on olevik, kus on meie kohustused.
Mul ei ole hinge, ma olen hing ja mul on keha. Keha on võimalik jätta, kuid hinge mitte.
Ma olin läinud liiga kaugele. Kõik mu inimlikkus, südamlikus ja armastus olid minust kaugele jäänud või siis juba ammu tuhmunud. Ma oleksin pidanud valima hea ja halva vahel, sest muidu jääd sa kahe maailma vahele ning mõlemas maailmas puudub sul üks turvaline koht. Kodu
Iga laps teeb rumalaid asju. Lõikab kääridega ema kleidid katki või seob naabrikassi saba külge klaaspudeli. Minu suur lollus oli sootuks teistsugusest klassist. See oli pealtnäha süütu, kuid ometi keeras maailma leebelt öeldes väheke per.sse. Olin rikkunud ilmatasakaalu oma valikuga, mille olin teinud viieselt. Üheteistkümnesena hakkas see valik juba tundma andma.
Silmitsesin uuri enda käes ja keerasin selle seiereid rutakalt tagasi. Ainus asi, mis mu valik oli toonud head oli aja muutmine, kuid üks vale sõna minevikus võis tuleviku ümber kirjutada. Muutumatuks jäi, vaid unenägu, mis tõi kaasa mulle mu esimese nägemuse ning kiskus mind mängu ning lõikearmid mu käel, mis tirisid mind eemale headusest.
Ma ei olnud hea ega halb. Vaadates inimesi, kes näevad ainult pehmete tiibadega ingleid ajavad mul südame pahaks, kuna nad ei näe kurjust enda ümber. Tumedad inimesed on lihtsalt psühhopaadid, keda ma ei talu. Ma olen hall. Segatud kokku ühest ja teisest massist.
29.05.2011 see kuupäev, mida ma vajasin. Üheteistaastane mina, kes tundis huvi tumedate jõudude vastu ning arvas, et Lucifer on paipoiss. Pööritasin pahaselt silmi ning ohkasin sügavalt sisse. Mul oli vaja keskenduda, kuid sellise kuumuse keskel oli see raske. Kuumus oli loomulikult minu ja valikute süü.
Lasin meeled vabaks ja tundsin, kuidas mu keha sureb. Jälle.
Kiire pilk oma kahvatule kehale, mis hoiab käes uuri ning ma olin valmis rongile minema. Surusin huuled kokku ja avasin Temporis Portali ehk ajaukse. Ma vihkasin rändamist minevikku, sest see pani mind alati mõtlema asjadele, mida ma oleksin ära saanud hoida, kui ma poleks murdnud kellegi kätt või olnud liiga sarkasmiline.
Must tunnel, mida mööda ma käisin oli tuttav, kuid siiski võõras. See oli nagu vanillijäätis, mis on kaetud šokolaadiga. Sa tead sisu, kuid ei näe seda. Sama moodi oli ka tunneliga. Sa tead, mis oli ukse taga, aga ei näinud seda.
Jõudsin valge ukseni, mis erines uksest, mille kaudu olin sisenenud. Esiteks oli see valge, teiseks ronisid mööda ukse äärt üles poole kokkupõimitud mustrid, mida olin väiksena armastanud joonistada. Mustrid mida oli joonistanud süütu laps. Süütu laps, kes kaotas oma süütuse õigevarakult. Nimelt viieselt.
Naeratasin kurvalt. Kuidas sai olla ükskord süütu see inimene, kes oli maailma peapeale keeranud, põletanud maha linnad enda järel ja võtnud külmalt inimeste hinged ning need põrgusse saatis. Iga üks meist oli kord puhas, kuid üks vääratus saatuse poolt ning süütus oli kadunud.
Neelatasin raskelt ja avasin valge ning kaunistatud ukse. Mu keha mässiti sekundite jooksul heledasse valgusesse, mis kiirgas sinakalt. See hele ja sinakas valgus oli kuum ning külm. Mu ülakeha oli justkui leekides, aga alakeha oli läbikülmunud. See oli veel leebe hind, mida pidi ajas reisimise eest maksma. Vähemalt oli rahalises mõttes see reis tasuta. Võib-olla, kui ütlen minevikuminale, et ta ei kulutaks raha mõttetult, siis oleksin rikkam? Kurat, maailmalõpus suudan ma ka ainult rahast mõelda.
Kukkusin maha. Lebasin enda punase maja ees, kus olin lapsena elanud. Väike betoonist trepp viis ukseni, mis oli klaasist ja puidust. Veel paistis kunagise linna suurim rõdu. Mäletan siia maani, kuidas mu vanemad olid siia kolides öelnud, et nüüd on meil täpselt nii suur rõdu nagu me alati tahtnud oleme. Ma armastasin oma vanemaid, kuid miski ei kesta igavesti. Isegi armastus.
Ohkasin ja ajasin end raskelt püsti. Kõndisin kohmakalt trepist üles ja otsisin taskust välja maja võtmed. Mul oli metallist ringis kaks võtit. Üks võti praegusest ajast ning teine võti sellest ajast, kui mul varastati ära mobiil, võtmed ja lemmik kaelakeed. Kõik oli siis olnud nii lihtne.
Keerasin võtmetega ukse lahti ja astusin sisse. Võtsin harjumusest jalanõud ära ning sisenesin tuppa. Mind tervitas noor ja elujõuline kutsikas, kes hüppas mulle peale ja üritas mu nägu limpsida.
Kummardusin ning silitasin koerakarvkatet. „Loll koer,“ pomisesin vaikselt, „alati jääd sa väikseks rumalaks kutsikaks. Tavaliselt koerad purevad vargad surnuks, kuid sina musitad nad surnuks.“ Muigasin ning läksin joostes teisele korrusele viivast trepist üles. Joostes jätsin ühe astme vahele. Harjumus, mis kunagi ei kao.
Möödusin enda õe toast, mis seisis tühjana. Pöörasin raskelt pilgu toalt ära ning kõndisin enda vana toani. Uks oli lahti. Astusin tuppa ning krimpsutasin nägu. Tuba oli sassis, riided olid laiali, toa nurgas oli laud, mille peal seisis HP arvuti. Mulle meeldis see arvuti, kuid ekraan oli sellel äärmiselt pa.sk. Koguaeg kiskus kollaseks. Lisaks üks tilluke küsimus. Kas ma tõesti olin olnud nii lohakas?
Turtsatasin ning astusin oma öökapi juurde. Avasin nõtkelt öökapi sahtli ja jäin seda jõllitama. Maiustustepaberid, igasugused vinnirohud, nuga, mingid algteadmised pentagrammist ja lehed mida ma otsisin. Valgel paberil lebasid tähed ja sõnad. Sõnad, mis rääkisid satanistide reeglitest, ohverdustest ja sümbolikast. Ragistasin oma ajusid ning mulle meenusid vaevaliselt viis sümbolit, mida olin viiendas klassis tundnud. Ja ma pidasin ennast veel geeniuseks.
Võtsin öökapilt pastaka ja tõmbasin hammastega korgi otsast. Mul oli vaja, vaid mineviku mind natuke hirmutada, et ta jätaks jama ja valiks heade poole. Ma tean, tänu sellisele valikule kaotaksin ma tõenäoliselt võime ajas rännata, olla külma südamega mõrtsukas ning päästa maailm, aga maailm ilma lõputa teeks selle kõik tasa.
Hoidsin pastakat ja paberit käes. Kiikasin arvuti poole ning oigasin. Loomulikult oli sellel tüübil ka asjad arvutisse salvestatud. Pööritasin silmi ning sulgesin need. Hakkasin valju häälega lugema ladina keelset loitsu, mille käigu pealt välja mõtlesin. See loits oleks pidanud kustutama kõik maagiaga seotud asjad nii tema arvutist, leheküljed ära blokeerima ning paberitelt teksti ära kustutama. Protsent, et see kõik läheb nii nagu ma soovin on siiski üpriski väike. Loitsud annavad tavaliselt ka tagasilöögi, kui neid lohakalt teha.
Ohkasin ning hakkasin rutakalt kirjutama.
Kallis, Tainas, sa jätad selle kuradima jama nüüd! Ja ära lõika täna õhtul oma #!?!#set rannet, kuna mina olen see, kes peab nendega edasi elama, eks. Satanism emm… vali teine tee, palun. Tume võib, küll tunduda lihtsana, aga siiski on see vale. Need, kes vaatavad inglite poole tunduvad küll täielike idikatena, kuid kui sa hoiad nende poolele hoiad sa ära vähemalt maailmalõpu ning ei sure enne kahekümne viiendat eluaastat. On ju tore.
Su kallis tuleviku mina Des.
Ma olin selle plikaga küll sarkasmiline, õel ning otsekohene, aga olin õppinud elult just seda, et need asjad töötavad hirmutamisel kõige rohkem. Muigasin kergelt ja voltisin kirja pooleks. Kirjutasin kirja valgele poolele lohakalt Kallile Dessile ning jätsin kirja öökapile.
Öökapilt hakkas mulle silma vana pilt. Teine klass, aasta 2009, üksteist aastat tagasi. Olin pildil koos oma parima sõbraga – kes nüüdseks on surnud. Ma mäletan ideaalselt, kuidas ma olin teises klassis teda vihanud, kuna tüüp varastas kõigi jalanõud ning pani need klaveri taha. Ometi oli see bitch juba siis geenius ning lavastas süüdi vargast klassiõe.
Naeratasin ning voltisin pildi kokku. Pistsin foto taskusse ning võtsin enda uuri. 12.08.2020 kuupäev, mil olin kella seiereid keeranud, et päästa maailm. Lasin uuri lahti ning jäin silmitseva sinakat valgust, mis mind taas endasse mässis.

Ärkasin rohelisel aasal. Linnud lõõritasid mu ümber ning taevas mu pea kohal oli sinine. Ma olin hakkama saanud. Päästnud maailma tema lõpust. Ma tean, et peaksin olema enda üle uhke ja võib-olla isegi tundma ennast kangelasena, kuid ma ei taju seda.
Sulgesin silmad ja toetasin pea pehmele rohelisele murule. Nii siis selline oligi rahulik ja ilma tumedate jõududeta maailm. Taevas sinine, muru roheline ning ideaalne.
Pistsin käed taskusse ja tundsin krõbisevat paberit enda näppude all. Avasin silmad ja tõusin istuma. Tõin taskust kärmelt välja paberi ning silmitsesin seda. Vihikust ära rebitud leht, mille peal oli lohaka käekirjaga kirjutatud kiri.
Esiteks ei ole ma tainas, teiseks laku mu mune, eks. Kolmandaks sul oli isegi õigus, Des ehk tuleviku tüüp. Üheteist aastane mina – või sina – oli rajalt väheke kõrvale kaldunud ning sina panid ta paika. Järgisin su õpetussõnu ning valisin heledad – sa ei valinud eksju kunagi kumbagi poolt, sellepärast käskisidki mul valida? Nagu sa näed päästsin mina tegelikult maailma mitte sina. Ehk mulle võid medali anda, kui mõne saad. Me veel kohtume tuleviku Des.
Ps: Sa ei kaotanud on võimet. Järelikult ei toetunud võime su valikutele.
Muigasin napakalt. Kolmeteistkümne aastane mina. Oli aeg, kui ma saatsin inimesi per.sse lausega laku mu mune. Jup, ma olin rõve tüüp, aga tasus vist ära, kuna ma ei kasutanud enda sõna tainas. Kolmeteistkümne aastane Des oli olnud lõbus, irooniline, egoist – heas mõttes – ning isegi sõbralik. Ta tegi valiku ja päästis maailma. Loomulikult ei plaani ma talle medalit koju toimetada, kui peaksin selle isegi saama.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!