Selline on siis mu elu: #8 osa (2)

Vang ei ole just parim olla, eriti siis kui sa oled abitu ja lõksus.


Vald andis mulle mu noa ja ütles: Loodan ,et sa tuled maskiballile. ning lahkus.
Vaatasin verist nuga mis ta minu poole oli visanud ja oigasin. Kummarudin aeglaselt võttes noa maast. Mu haav hakkas kipitama hullemini kui ennem. Mõtlesin: Kas hõbe nuga mõjub ka minu haavale niimoodi kui vampiiridele?
Hoidsin nuga kõvasti käes mis ,sest et see ajas mu haava kipitama.
Jalutasin ühe riiuli poole, mis asus teisel pool tuba. Raamaturiiul oli vana ja tolmune. Võtsin riiulist ühe kätte juhtuva raamatu ja hakkasin seda uurima. Raamat osutus piibliks. Ma mõtlesin kiiresti ja kahtlustavalt: Miks vaja vampiiril piiblit? Nad ju kurjast. ja panin piibli käest.
Silmitsedes raamatuid kuulsin ma enda taga kellegi samme.
Pöörasin ümber ja pigistasin kõvasti nuga.
Nägin sammude oma#!?!# uksel kes naeratas mulle.
Sophie sina? Miks sul söök kaasas? ja vaatasin Sophie poole.
Jah mina, Vald ütles et sul süüa vaja, kuna sa näed kahvatu välja. ning Sophie naeratas.
Läksin peegli ette mis asus minu lähedal. Jah Valdil on õigus. ma olen tõesti kahvatu. ja vaatasin peeglis vastu vaatavat tüdrukut, kellel oli hele nahk, tumedad juuksed mis on lainelised, rohelised silmad ja kahvatud roosad huuled.
Pöörasin end taas Sophie poole ja laususin: Võib ka ju süüa. ja läksin võtsin Sophie käest kandiku mida ta hoidis. Istusin maha koos kandikuga.
Panin noa käest mis mul ikka veel kõvasti käes oli ja hakkasin sööma. Taldrikul oli sea praad, kartulid, salat ja joogiks oli vein.
Süües märkasin alles kui tühi on mu kõht. Toit maitses mulle väga ja vein oli ka hea. Vaatasin Sophie poole ükskõikselt ja nägin ,et ta vaatab kurvalt aknast välja. Küsisin murelikult: Mis on Sophie?
Ta vaatas mind teeseldud õnnelikkusega ja vastas: Nälg ja mõtte igavikust.
Sophie vaatas mind veel korraks ja kadus.
Vaatasin sinna kus Sophie oli seisnud. Sellel hetkel taipasin ma ,et olen saanud vampiiriga sõbraks. Karjusin mõttes: Mida kuidas see juhtus!
Mul läks napilt ,et see mul üle huulte ei lipsaks. Hakkasin õhku ahmima, see järel hingeldama. Tõusin kiiresti püsti võttes noa endaga kaasa. Läksin joostes ühte nurka kus nägin paberit ja pliiatsit.
Kirjutasin ruttu paberile: Carl ja Velkan, kui te seda loete siis on minuga kõik korras. Ma saan siin süüa ja mul on siin enda poolt kaitse. Tulge maskiballile, te näete mind seal kollases kleidis.
Ma igatsen teid. Isegi sind Velkan.
Victoria.
Võtsin põrandalt ühe kivi ja kortsutasin paberi sinna ümber. Jooksin akna juurde ja hakkasin noaga akent lahti muukima. Mul õnnestus, ma sain aknalahti muukitud ja kummardusin ennast akna poole ja viskasin kirja aknast alla.
Vaatasin aknast kuidas kivi seina lähedalt alla kukkus ja vastu maapinda kukkus.
Panin akna kinni ja kuulsin enda selja tagant häält.