Ice Heart: 1 osa (4)

Ma jooksin kiirelt, kuid tema jaoks aeglaselt. Mu jalad vaevu kandsid mind ning siis ma kukkusin.
Kuulsin kuidas mu teksad rebenesid ja tundsin kuidas veri mu põlvel voolab. Ja veel tundsin ta hingamist. Tema külm hingeõhk hingas mulle kuklasse. See oli nii jahe nagu oli õhk talvel.
Ma kartsin ning ma teadsin, et ei suuda põgeneda. Või suudan? Varsti on koidik ja mul on siis kaksteist tundi aega põgeneda. Ma saaksin osta pileti Hispaaniasse ja ta kaotaks mu jälje.
"Sa ei suuda minu eest põgeneda väike Katherine. Kui sa põgened tapaksin ma sinu vanemad ja sa tuleksid siia nende matustele. On mul õigus?" sõnas võõras. Kõik ta sõnad vastasid minu mõtetule mõttele.
Pöörasin ennast ümber ja noogutasin talle. Tal olid öö varjul tumedad helkivad silmad, tema juuksed olid sama tumedad ja ta näonurgad olid kandilised, kuid minu arust ilusad. Siiski praegu ei olnud ta ilus vaid pigem saatan isiklikult.
Neelatasin. Ma polnud kunagi arvanud, et surm mind nii noorelt tabab. Mul oli juba ülikool välja valitud. Ma oleksin saanud loodetavasti advokaadiks või näitlejaks, aga nüüd on mu tulevikuks sajandid kirstus ja kirstu kohal hauakivi minu nimega.
Katherine Caesar: 19.08 1995 - 21.01.2012
See mõte on masendav.
"Mida sa kardad Katherine?" päris võõras. Tundsin kuidas mu pulss kiireneb ja mu süda puperdab. Ma tõesti kartsin surra ning nii ma vastasin: "Ma kardan surra." mu näol voolasid külmad pisarad kui seda ütlesin. Ma mõtlesin öeldut siiralt.
"Nii, et sa kardad surma mis tuleb sulle kunagi järgi." lausus võõras. Noogutasin ikka. Ma ei julgenud talle vastata. Mu hääl oleks vääratanud.
"Sa oled väike hale elusolend Katherine." ütles ta ilmaühegi kahetsus noodiga. Siis jõudis mulle alles kohale kuidas ta teadis mu nime?
Võõras vaatas mulle silma ja ütles: "Unusta kõik mis sa siin nägid ja kuulsid." ta hingas mulle oma külma hingeõhku näkku ja seejärel tundsin kuidas mu keha vallutab valu. Ma jäin surnuna metsa lamama.

Jätkub, vabandust, et esimene osa on lühike.