Selline on siis mu elu: #6 osa (3)

Kui vaid armastada oleks nii lihtne kui armuda ,siis oleks mu elu ideaalne!

Võõras vaatas jälle mulle silma ja ütles: Ma olen Velkan! .
Velkan oli tumedapäine, ta nägu oli teravate joontega ja ta silmad olid rohekad ja kollakate täppidega. Ma katkestasin enda mõtte ja ütlesin:
Ma olen Victoria! ütlesin ma vastu ,kuigi ta teadis mu nime. Velkan uuris mind ja lausus kalgil häälel: Jah ma tean ,su maine on sinust kõvasti ette jõudnud! Mida sa muidu siin teed?! .
Ma ohkasin ja üritasin enda peas sõnastada vastust ja laususin: Isiklikud põhjused ja ka töö.
Velkan vaatas mind uuesti ja ütles siis ja natuke rõõmsamal häälel: Tule ma näitan kus su tuba on. ja Velkan hakkas liikuma ühe toa poole. Järgnesin Velkanile. Kõndides vaatasin seinal olevaid maale. Maalidel oli peamiselt üks mees. Mees oli keskmist kasvu, mustade pikkade juustega (nagu see imelik mees siin külas), tumedad silmad, kahvatu nahk ning punakad huuled. Mulle seostus mälus vaid üks olend temaga Vald . Velkan vaatas minu poole ühe toa ukse juurest ja muigas. Lõpuks lausus ta: Vanad maalid. 15 sajandist pärist!
Vaatasin Velkani poole ja läksin tema poole. Temast mööda kõndides ütlesin: Jah ma tean! ja läksin tuppa mille ukse juures Velkan seisis. Tuba oli ümar, toas oli suur kahekohaline voodi mille peal oli baldahin . baldahin oli imehästi säilinud. Toas oli veel üks suur peegel, suur aken ja laud.
Velkan vaatas minu poole ja küsis imelisel häälel: Meeldib? ja tuli ka tuppa.
Vaatasin Velkani poole ja laususin: See on imeline .
Vaatasin koridori ja seal tuli Carl minu poole. Kuigi Carl käis aeglaselt varustusega jõudis ta üllatavalt kiiresti minuni.
Velkan vaatas minu ja Carli otsa korraks ja lahkus. Carl vaatas Velkanile järgi ja siis uuesti minu poole ning ütles: Victoria siin on su asjad mis David sulle oma reisilt tõi ja su varustus. ja ulatas asjad minu kätte. Vaatasin asju ja panin need lauale ning laususin rahulikult: Carl palun jätta mind üksi. Carl noogutas ja lahkus toast. Heitsin korra voodile pikali mõeldes mis asjad David mulle ostis ja vaatasin lauale. Laual oli pakk kus oli kirjas" Victoriale". Tõusin püsti ja jalutasin pakki juurde. Avasin pakki mis oli laul nööridega kinni seotud. Avasin pakki. Pakkis oli tumedad püksid, nahast korsett, valge linast pluus, vöö ja mõõk. Naeratasin korraks kuna mulle meeldis väga nendest asjadest pluus. Pluus oli väga omapärane. Valget värvi, linast tehtud ja õhuline just nagu mulle meeldis. Panin endale uued riided selga ,visates vanad riided voodile. Läksin peegli ette, nägin uutes riietes naiselik välja võrreldes vanade riietega. Tõmbasin oma näppudega läbi oma tumedate lokkis juuste. Läksin vannituppa mis asus kõrval toas ja pesin seal oma näo ära mis oli tahmaseks saanud täna. Läksin tagasi oma ajutisse tuppa ja panin oma vanad riided kokku ,ainult kaabu jätsin välja. Panin kaabu pähe ja lahkusin toast. Jooksin mööda pikka koridori välisukseni. Uksest välja astudes oli terve linna rahvas keskväljakul ühe naise ümber kes hoidis käes oma surnud last ja karjus mulle vihasel toonil: Sinu pärast Van on mu laps surnud! Sinu pärast tapsid vampiirid mu lapse kättemaksuks! . Vaatasin naise poole kes minu peale karjus ja vaatasin vabandava pilguga tema otsa ja läksin sündmust paigalt kiiresti ära. Mõteldes "Kust need luupainajad tulevad! Miks just mulle need tulevad!" ja samal ajal lõi keegi mu oimetuks.