Kui ma oleksin viimane draakon (9)

Müstiline Argos püüdis mu ühel pimedal päeval sügava koopa sisemusest kinni. Ma vehkisin oma smaragdroheliste tiibadega, puhusin suust hõredat suitsu välja, sest ma siis tuld veel ei suutnud välja pursata ja tegin iseendale omast kiunumist. Kuid mu ema, kes magas pärast Argose tulekut liikumatult, ei päästnud mind, ei löönud Argost pikali ega limpsanud oma punase keelega üle minu vigastada saanud tiiva. Musklis mees aga vedas mu minema, ta oli köitnud mind tugevate köitega. See lohistamine kestis terve igaviku, poole konarliku tee peal ma lõpetasin väsimusest vastu rabelemise. Nukralt lasin oma suure pea norgu, olin suutnud isegi magama jääda.
Oma silmad avasin ma mingis külmas kivihoones. Ainult üks võrega kaitstud määrdunud aken lasi minu kivikambrisse nõrka valgust sisse. Ma sirutasin tiibu, sest nägin, et nööre ei olnud enam, mis mind kinni oleks hoidnud. Ma tiirutasin oma neljal jalal kambris ringi, nii väike oli see, et ringi tegemiseks vähem kui sekund kulus. Peatusin. Seal oli uks, mida ma lahti ei saanud. Selle ees midagi karvast.
Lähemalt uurisin seda elutut karvast jänest, mis minu ette samal ajal, kui ma magasin, asetatud oli. Ma ei osanud sellega midagi teha. Ema oli õpetanud mind sööma rohukõrsi ja võililli, jänesed olid olnud minu mängukaaslased. See siin oli külm, kange ja verine. Mängida ta minuga ei kavatsenud.
Ma lõin oma pikad teravad küüned põrandasse ja lamasklesin pisaraid poetades jahedal mullasel põrandal. Ma igatsesin oma ema. Mu ema oli ka smaragdroheline, tal olid läbinägelikud kollased silmad ning ta oli minust 5 korda suurem. Ma magasin alati tema sooja ja pehme kõhu vastas rohukõrte peal, aga nüüd määris mu soomuseid kuivanud muld.
Ma ootasin, millal ta mu üles otsib ja me tagasi oma sooja koopasse pöördume. Millal ta mulle jälle mõne maitsva värvilise õienupsu toob, avaldamata saladust, kust see pärit on. Minu nukrutsemise ajal oli kambrisse sisse astunud Argos. Ta lõi jalaga jänese eest ära. Kambris oli pime ja tal oli kapuuts peas. Ainult rohelised kiiskavad silmad paistsid selle alt. Need hirmutasid mind. Kunagi polnud ma näinud nii viltuseid ja kurjust peegeldavaid silmi. Kohe pöörasin ka oma saatanlikud punased silmad tema suunas, tõusin oma lühikestele jalgadele ja üritasin taas teda põlema puhuda. Kuid sellest ei olnud kasu, sest peale kuuma hingeõhu ei puudutanud teda miski.
Argos lähenes mulle ettevaatlikult, mina niutsusin. Ma surusin ennast vastu seina, hirmutavast mehest võimalikult kaugele. Aga ta astus sammu ja haaras mu endale sülle. Tal olid tugevad nahast kindad, millega ta minu kaela ja kõhu alt kinni hoidis.
Ta viis mu õue. Lossi ümbritses sügavroheline mets, kust kostus huikeid. Tema oli väga suur ja tugev mees, temas oli hiiglase verd, mida ma haistsin tema lahti rebenenud kriimustusest. Ta viis mu välja kindluse väravate ette ning lukustas mu ahelaisse.
Nendesse jäingi ma 243. aastaks. Terveks oma lapsepõlveks.
See päev, mil ma täiskasvanud draakoniks saama pidin, oli ühtlasi mu vabanemise päev. Sajandite jooksul olin ma võidelnud tuhandete sõdurite ja printsidega. Nad olid soovinud tungida lossi, kus peitus minu kodukamber. Karjetega rünnati mind teravate odadega, mõni kord ka paljaste kätega. Mõned neist kandsid rohelisest nahast kuubesid, teised metallist rüüsid. Aga ma sain neist kõigist jagu, sest relvadeks olid mul teravad küünised, põrgukuum hingeõhk ja kaitseks särav soomusrüü, millele ei saanud ükski hõbekilp vastu. Mu ustavaks kaaslaseks kujunes ühel päeval metsast ilmunud lonkav gepard. Nii hästi saime läbi ja nii osav oli ta nende äkiliste rünnakutega inimeste suunas. Kuid ühel päeval kadus ta sama äkiliselt kui ta minu juurde sõprust sobitama oli tulnud. Ning päev pärast seda mu ahelad murdusid ja purunesid miljoniteks tükkideks. Verised haavad metallist sajandeid jalgade ümber hõõrumas, olid ainukesed, mis mulle mu pikka vangipõlve meenutasid. Ja ma polnud oma vangistusest arugi saanud.. Kuid nüüd ma tundsin neid lõhnu, mis mind alati ümbritsenud olid, neid hääli, mis minuga alati kõnelda olid tahtnud ja nägin värve, mis mu endi silmis olnud olid. Ma lasin valla tulejoa oma kurgust ja lehvitasin oma võimsaid tiibu. Ma tundsin mahedat õhku oma tiibade all ja peal, päike pani mu soomused läikima. Esimest korda sajandite jooksul ei olnud taevas ühtegi pilve ning päike säras oma täies hiilguses. Ma maandusin helerohelisel murul, milleni ma ahelais olles polnud ulatanud ning haarasin seda oma mahukate lõugade vahel. Seda kõrtest välja voolavat mahla olid mu maitsemeeled ammu igatsenud, sest see ala, milleni ma ahelais ulatanud olin, oli pruun, kuivanud ja ära tallutud. Inimese liha ei andnud sellega võrreldagi. Ma olin ju taimetoitlaseks sündinud.
Pilvede vahel liueldes, külm õhk mööda vuhisemas lendasin ma üksinda ja kurvalt merede ja mägede kohal. Ma ei teadnud, kus mu ema on. Ainult mälestused temast meenusid ning tõid kuumad pisarad mu silmadesse. Mu hing oli alati tühi olnud, kuid vabana tundus see tühjem. Kõik tuttavad kohad, mida ma veel teadsin, oli maha jäetud ja võssa kasvanud. Kõik mu tuttavad, kellega koos kõrte sees maadelnud olin, olid kadunud. Ma ei kuulnud, haistnud ega näinud neid. Kusagil. Ma olin üksi. Ma tiirutasin ilma maale tulemata aastaid atmosfääris ringi. Otsides vastuseid, kus kõik on. Otsides armastust ja hoolt, oma minevikku ja tulevikku. Siis ma maandusin. Tühjal ja lagedal maal. Mu soomustesse oli lisandunud hõbedat helki aja jooksul, mis tegi mu küpsemaks ja ihaldusväärsemaks. Kuid polnud kedagi. Ma langesin pikali kägarasse, et ulguda ja niutsuda nagu koer. Silmapaarid vaatasid nmind puude vahelt, kuid keegi ei julgenud lähemale tulla. Nende jaoks olin ma liiga suur ja hirmuäratav. Liiga ohtlik nende arvates. Aga ma polnud. Kuid nemad ei teadnud. Aga mina teadsin..
Ning siis tulid need mehed, kellega ma varem iga päev olin pidanud võitlema. Aga nad tegid vähem häält ja liikusid teistmoodi. Kägaras, aga vapralt. Nad kandsid veidraid kostüüme ja maske, käes pikad metalltorud, millest ma aimasin ohtu. Aga ma ei tahtnud vastu võidelda. See oleks ebaaus olnud nende suhtes. Ma olin ju nii hiiglaslik, nemad nii väikesed. Ja siis üks mees loendas aeglaselt ja valjult mingeid numbreid. Ma tegelikult ei teadnud, miks. Aga ma aimasin. Ning siis käis üks suur pauk. Hästi suur. Ja ma nägin oma ema. Meid ümbritses valge ja ma nägin oma ema. Ta oli nii õnnelik mind nähes. Mina olin ka.