Teema: Võistlused / Maagiline maailm - TULEMUSED!

Kuri ja õel Hawnyed. (1)

Hawnyed. Naljakas nimi, eksole. Tõesti naljakas. Hawnyed, nagu owned, mis tähendab inglise keeles omatud. Aga tegelikult, kui kordad koguaeg Hawnyed, siis ei tundugi see enam nii naljakas. Ma võin teile natukene Hawnyedist rääkida. Ta on täiesti tavaline mees, kes elab soorohus koos usside ja konnadega. Tegelikult mitte väga tavaline mees. Oeh. Sellest rääkides tulevad mul külmajudinad peale.. Hawnyed on võlur. Tegelikult jah, päris ausaltöeldes võlur. Aga kes ütles, et Hawnyed on hea võlur? Mitte mina. Aga ta teeb palju kurja. Näiteks ükskord läks ta metsa proua Reetslina juurde ja varastas proua Reetslina kahe tunnise vaeva seened ära. Päris kuri tegu, võimis? Proua Reetslina oli peale seda väga kurb ning sellest ajast saati pole ta viimased kolm aastat enam kunagi metsa seenele läinud. Tal on masendus. Teisisõnu tuntud depressioon. Aga ausalt, meil on seda palju rohkem, kui Sul, tavainimene. Me oleme võlurid. Iga kord, kui me eksime, kaotame ühe oma väärtuslikest asjadest. Kui kõik sinu väärtuslikud asjad on läinud, ei saa sa enam kunagi võlur olla. Tegelikult ju tundub, et kui sa enam võlur pole, siis ongi elu lihtsam. Tegelikult mitte. Kui sa kaotad oma võlurivõime, siis saadab sind igavene ebaõnn. Siiani pole veel ükski võlur oma võlurivõimet kaotanud. Räägitakse, et igavene ebaõnn saadab sind igal pool, ning rikub ära iga su tegemise, ükskõik mis sa teed. Teised aga räägivad, et siis saadavad sind koguaeg mustad kassid, kes üle tee lähevad. Kõik räägivad erinevat moodi. Alustame siis meie seiklusega.
Oli täiesti tavaline päev. Tegelikult mitte väga tavaline, sest et võluritel pole mitte kunagi kavas tavalist päeva. Hawnyed istus rahulikult oma võluriistmel, kuni tema võlupiipar piiksuma hakkas. Järjekordne kole lugu küll, aga Hawnyedil oli kavas jälle kurja teha. Ta teadis, et täna läheb härra Beinghart oma suurde kontorisse pangaraha viima. Härra Beinghart ei ole võlur. Ka proua Reetslina ei olnud, kellest me eespool rääkisime. Igastahes, härra Beinghart kõndis, kuni jõudis trammipeatusesse. Ta astus trammi number kahe peale, sõitis sellega täpselt seitse minutit, kakskümmend viis sekundit ja nelikümmend kaks millisekundit. Ta astus uhkelt trepist, kohmitses oma kübara ilusti pähe ning kõndis. Lihtsalt kõndis, kuni mäe tagant hakkas paistma suur kontor. Pangaraha oli ilusti kotis ja härra Beinghartil oli põhjust päeva nautida.
" Oh, milline imeline päev täna on! Linnud laulavad, lumi sulab ning järved ja veed saavad jälle valla! " rääkis ta omaette. Kui keegi veel teda kuulis, tervitas viisakalt härra Beingharti ning asus siis jälle oma tegemiste juurde. Härra Beingharti tundsid kõik linna elani'kud. Tegelikult teadsid kõik üksteist, sest et Harline küla oli parajalt väike, et kõiki tunda. Kõik oli ilus ja rahulik. Hawnyed kasutas oma nähtamatuse võimu, ning vähem kui kolme sekundiga ei näinud teda keegi. Ta astus välja - õigemini lendas - oma väikesest soorohust. Hawnyed oli kolmkümmend kaks aastat vana. Võlurid ei ole nagu nõiad või vampiirid. Nad on võlurid. Neil ei ole igavest elu, nagu teistel imelikel olenditel. Nad on surelikud. Kuigi elavad nad tavalistest surelikest poole kauem. Nende eluiga on täpselt kakssada aastat. See on hea, sest et siis saavad kõik matuseid ja surivoodeid ette valmistada. Kuigi pole see just kõige rõõmsam, kui mõni kaaslane sureb, kuid võlurid on tänulikud, et neid on antud üldse väga-väga palju aastaid elamiseks. Asume siis asja juurde. Hawnyed oli lennanud oma soorohust välja ning seejärel lülitas ta sisse ka oma nelisada kilomeetrit tunnis võime. Täpselt nelja sekundi ja kahekümne seitsme millisekundi pärast oli ta härra Beingharti kontoris. Beinghart oli jõudnud juba selle ajaga kontorisse minna ning pangaraha ära anda. Pangaraha oli pakitud ilusti paberi sisse ning seejärel kohvrisse. Raha oli seal täpselt viistuhat viiskümmend kulli. Kontoritöötajad ja Beingharti boss ei olnud jõudnud veel kohvrit avada ning raha üle lugeda. Beinghart ei kartnud, et raha oli liiga vähe või liiga palju. Ta teadis, et seda oli täpselt, sest et luges raha täpselt neli korda üle. Ta oli pangast lahkumas ning Hawnyed kasutas võimalust.
" Soorohu võlur, Hawnyed, 12345 sähh, raha muuda valeks pähh! " tulid sõnad tema suust. Keegi neid ei kuulnud, sest et võlureid kuulevad vaid võlurid. Hawnyed lülitas jälle sisse oma nelisada kilomeetrit tunnis võime ning saabus koju soorohusse. Ta võis nüüd ennast jälle nähtavaks teha. Ta võttis oma kapist SähhPähh kuuli, asetas selle lauale ning lausus:
" Soorohu võlur, Hawnyed, 12345, sähh, SähhPähh kuul lülita sisse pähh! " ning nagu alati õnnestus tema trikk. SähhPähh kuul lülitus sisse. Ta nägi seal panka ja Beingharti boss pani raha just rahalugejasse. Hawnyed ootas neli minutit, kuni pangaraha sealt vupsti teisele poole läks. Rahalugeja näitas nelituhat viiskümmend kulli. Tuhat kulli puudu? Jah, 1000 kulliga suutis kahju teha meie kurikuulus Hawnyed. Beingharti boss ärritus, kutsus oma alamad enda kabineti, rääkis neile loo ära, ning täpselt kolmekümne sekundi ja ei ühegi millisekundi pärast helises Beingharti telefon. Beinghart tõstis oma käe ning võttis telefoni.
" Halloo? Härra Beinghart kuuleb, " ütles ta tähtsalt.
" Te olete vallandatud! " kõlas teiselt poolt ning toru pandi ära.
Härra Beinhart oli väga üllatunud.
" Vallandatud? " rääkis ta omaette. " Kuidas see võimalik on? " ei suutnud härra seda uskuda. Ta valis ruttu oma bossi numbri ning asetas telefoni kõrva äärde.
" Taitisti kontori boss kuuleb, " kõlas teiselt poolt.
" Mina, härra Beinghart siin. Miks te mind vallandasite? " küsis Beinghart.
" Pangaraha oli tuhat kulli vähem, kui oleks pidanud. Palun laske nüüd minul oma tööd jätkata, head päeva! "
" Oodake! Ma vannun, et ma lugesin raha neli korda üle ning seda oli sealt täpselt viistuhat viiskümmend kulli! " õigustas end Beinghart.
Teiselt poolt kõlas kõigest tuut-tuut-tuut.
Kui Beinghart oli üllatunud, vihane ja kurb, siis samas oli Hawnyed õnnelik ja jälle oli ta oma vastiku teoga hakkama saanud.
" Hahahaa, jällegi üks tubli Hawnyed, " itsitas ta omaette. Hawnyed, kuidas sa võid, mõtleme meie siin eksole. Teate, mõni on selline. Ei tea, pole aimugi miks talle meeldib kurja teha. Hawnyed mõtles juba, millist vigurit järgmisena teha.
" Ahha! Ramona pidi ju täna Rimanoga matkale minema! " tuli Hawnyedile meelde. Ramona ja Rimano on kõigest kuue aastased. Aga siiski, ega nad väga kaugele lähegi ja nad on juba päris.. targad. Hawnyed lülitas oma nähtamatu- ja nelisadakilomeetrit tunnisvõimed sisse. Jällegi lendas ta oma soorohust välja ja asus teele. Ramona ja Rimano olid juba metsas. Kohe oligi Hawnyed seal. Tal oli juba mõttes, mida ta võis teha. Nimelt olid Ramonal ja Rimanol käes kaks kivi. Kui Ramona tahapoole jäi, kasutaski Hawnyed võimalust ning võttis ise kivi ja viskas selle vastu Rimano kotti, nagu oleks Ramona seda ise tahtlikult teinud. Hawnyed ei pidanud selleks isegi võlusõnu kasutama vaid lihtsalt lennutas kive.
" Ramona! Miks sa minule kivisi pildusid? " oli Rimano maruvihane.
" Mina? Mina pole midagi teinud! " lausus Ramona. Nad kõndisid edasi kuni pidi Rimano saapapaelu siduma. Ramona läks rahulikult edasi, ta ei kavatsenudki peatuda, sest et ta oli nüüd Rimano peale vihane, et too teda süüdistas. Jällegi lennutas Hawnyed ühe kivi Ramona koti suunas.
" Hei! Ise süüdistad mind ja siis loobid minu pihta kive? "
" Mina ei pildunud! Ausõna! "
Hawnyed jällegi naeris kahjurõõmust ning läks tagasi soorohtu, muutis end nähtavaks ning lülitas sisse jälle oma SähhPähh kuuli. Nüüdseks olid Ramona ja Rimano tülis ning Ramona sammus juba kodupoole, Rimano tema järel kuid kümme ja pool meetrit tagapool. Mõlemad pidasid üksteise vastu viha. Hawnyed naeris ja naeris, kuni lõpuks sai ta jubedad kõhukrambid. Ta ei suutnud naeru pidada ning ehk naerab ta siiamaani, kui ta veel krambirabandust saanud pole.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!