Intervjuu Hayleyga. (7)

Hei päevik! Mina siis siin, Carol. Täna on Paramore suur kontsert. Kuhu mina muidugi minna ei saa. Sest raha pole, ikkagi MASU. Aga ma olen niiii vihane ema peale. Ma andsin talle vähemalt viiskümmend varianti, mida ma teeks, kui ta mulle kontserdiraha annaks.
Ema muidugi, et ei, küll sa sinna minna jõuad ja nii, nagu need emad on. Kuulan Paramore laulu, ja unistan, et saaksin sinna minna. Kontsert on juba nelja tunni pärast ja paarkümmend piletit väljamüümata. Oh, keegi helistab.
Jamh, Elizabeth, nagu alati.
" Hei, kas sa kontserdile saad? " küsib ta. Mina vastan, alati samamoodi, talle: " Ei, Paramore pole minu maitse, sorri, " PARAMORE, ja mitte MINU maitse? Daah, milline valevorst mina ikka olen. Miks ei võiks ma talle öelda lihtsalt, et mu ema ei anna raha? Ma ei tea, mul oleks nagu häbi. Mulle meeldiks öelda, et ma lähen Paramore kontserdile, nänänä. Sellepeale vastab Elizabeth alati:
" Aga Paramore oli ju sinu maitse, mäletad? Kuu tagasi sa kuulasid nende laule igapäev hommikust õhtuni ja nende helin oli sul moblas.. "
Sellepeale ei oska ma kunagi midagi vastata. Ütlen, et pean minema tsau. Ja nii see käibki. Ma vannun, et ma palun ema iga jumala päev, et mis ma saaks ta heaks teha ja nii, et sinna minna. Ema ütleb alati EI. Oeh, mu suurim unistus oleks minna ja rääkida nendega, teha nendega intervjuud jm. Aga ma EI SAA. Nii kurb ja rõve ja vastik see ka poleks, ei saa ma sinna minna. Peaaegu terve meie klass läheb, alates Danielist kuni Carmenini välja. Ja nüüd ma siin istun, kurbuses.
Aga äkki, PRÕMM!
Uks käib, ema astub sisse.
" No olgu, kui sa sinna nii väga minna tahad, siis mine! Näe võta raha, aga oled kaks kuud taskurahast ilma, pesed nädal aega järjest kõik oma nõud ja ei saa terve kuu aega uusi riideid! " karjus ta.
Issand, kui õnnelik ma olen. Ma ei hooligi sellest taskurahast ja riietest ning nõusid võin pesta ka. Need pole selle kõrval mitte MIDAGI.
" aitäh elulõpuni !!! " karjusin emale ja kiljusin. Helistasin kohe Elizabethile.
" Ma tulen sinuga kontserdile, pärast selgitan! " viskasin toru ära.
Ongi käes see aeg, kontsert algab poole tunni pärast. Minu maja juurest on sinna 10 minuti tee, Elizabeth elab minu kõrvalmajas. Sätin end, lõhnastan ja otsisin välja ilusamad riided, mis mul kapis leidusid. Kui valmis, astusin uksest välja, Elizabeth juba ootas. Hakkasime siis minema, seletasin Elizabethile asja nii, nagu oli. Elizabeth ainult naeris, et miks ma valetasin. Kui jõudsime kohale, oli veel 20 minutit aega. Ka see läks kiiresti. Ja siiis, tuled läksid kustu...Hayley astus LAVALE, koos bändiga.
Oma esimeseks lauluks esitasid nad " Decoy". Kiljusime ja laulsime kaasa, Hayley vaatas ka mulle otsa paar korda. Teisena laulsid nad " Decode" siis " Crush " ja siis " Misery Business " ja veel igasuguseid laule. Ei olnud ühtegi laulu, kus ma ei hüpanud ja kaasa ei laulnud. Lõpuks olid meil Elizabethiga hääled ikka täiesti ära. Viimase laulu ajal viskas Hayley kaks piletit tasuta lavataha pääset. Ühe sain MINA!! Teise sai mingi suvakas. Ma olin nagu hullult õnnelik! Elizabeth kahjuks seda ei saanud, kontserdi lõpus läksin lava taha ja kohtasin HAYLEYt.
Ma sain võimaluse küsida talt igasuguseid küsimusi.
See oli nagu intervjuu.
Küsin talt, et kes on ta lemmiklaulja, värv, riietusese jne.. Janii see öö läkski. Jõudsin koju 3 öösel. Ema juba magas.
Jäin magama teadmisega, et see oli mu elu parim öö...

THE END