Ema hellad käed (13)

Ma tean, et ma pole mingi kirjanik. See pole lugu verest ja tapmistest. See pole lugu kurbusest ja üksindusest. See on jutt sõjast, sõprusest, perekonnast, mis viisid kokku kaks hinge…

Raport!
Lacosta väed on rünnanud Batiiria äärevägesid. Ellujääjatest andmed puuduvat. Uue info saabudes saadan uue raporti ja viin teid kurssi.


Josec ärkas, küll mitte täielikult, aga ta tundis valu ja tärkas lootus, et ta on elus. Noor mees püüdis oma jäsemeid liigutada, kuid tulutult. Ta püüdis avada silmalauge, mille vahelt tungis talle silma midagi külma. Josec ei saanud alguses aru, kus ta oli, kuid ajapikku maas lamades hakkas talle kõik meenuma. Ta meenutas oma ema, lahkumist sõtta, pisaraid. Ta mäletas pauke, plahvatusi, tuld, tapvat kuumust ja verd. Veel liikumatuna ja tundmata vähimatki nälga, püüdis Josec meenutada seda, miks ta sõtta tuli…

Aprill 1981
„Ema, Batiiria vajab mind!“ kihkus poiss nutta oma ema käte vahel, tema silmad olid kuivad, kuid käed olid ema soojadest pisaratest märjad, mis õrnalt naise põski paitasid. Ema oli Josecit hoidnud kõik need 18 aastat, hoidnud poisist eemal kõik kurja, kuid nüüd oli see hooli.tsus jõudnud oma haripunkti. Naine polnud veel nõus kaotama oma ainsat poega, ainsat hingelist kes talle jäänud oli. Naise südant valdasid korraga nii emaarmastus kui ka viha millegi nii kurja vastu, mis oli talt röövinud abikaasa ja tütre. Nimelt oli Lacosta Batiiriat terroriseerinud juba kümneid aastaid, õhutanud neid sõjale ja tapnud tuhandeid inimesi lihtsalt selleks, et oma positsiooni maailmas tugevdada. Viimasel nädalal läks asi nii hulluks, et Lacosta Vabariik pommitas maha väikelinna Bostra, kaasaarvatud ka Joseci kodu koos tema isa ja väikese õega. Batiiria vali.tsus hakkas värbama noori, kuid siiski vanemaid kui kaheksateistaastaseid, mehi sõtta ning ka Josecile saadeti kutse, mille ta mõtlematagi vastu võttis.
„Ma ei saa seda lubada, ma ei suuda sind kaotada. Mitte nüüd, ei, ma ei saa,“vajus naine põlvili. Viimane suudlus otsaette, lastes pojal minna jäi ta veel kauaks ukse juurde istuma, lootes, et poeg veel tagasi pöördub.

„Riik on vaid ettekääne, eks? Sa teed seda tegelikult kättemaksuks, Josec,“ muigas Haligh ja lükkas jalaga vaguniukse kinni. Josec istus mõtlikult, põrandale vaadates, ühe paki otsas, nad reisisid kaubavagunis. Vesteldes teiste meestega selgus fakt, et kolm olid veel alaealised, üks päris poisike, kuueteistaastane nimelt. Seitsmepealine rühm mehi, poisse, lahkumas oma kodulinnast kindlasse surma. Neil kõikidel oli ühine eesmärk, maksta kätte vaenlastele, kes neile nii palju kahju oli toonud.
„Viietunnine sõit rongiga, edasi viiakse meid millegi muuga,“ seletas meestest vanim, kahekümneviieaastane Edmund. Tema lahkumine oli arvatavasti kõige raskem, maha jäi temast naine ja kaks last, tütred mõlemad.
Mitmepäeva toidumoon oli meestele kodust kaasa pakitud, teadmata, et peale seda ei saa nad vist pikka aega korralikult süüa.
Josec jälgis suurest veoautokastist mööduvaid puid ja meestesalku, kellel nagu temalgi oli õlal isa haavelpüss, kuid autos jagati kõigile vist midagi võimsamat, kuid mida, seda Josec ei mõistnud. Taevas oli hall, kiskus vihmale. Väga omapärane Batiiriale, mõtles poiss ja muigas omaette, kõrvalolijad olid isegi laulujoru alustanud, et meeleolu üleval hoida.
Lähme teele, lähme teele,
kiiresti ma läen.
Ainus asi, mis meil meelel,
ema hellad käed…



Josec püüdis end uuesti liigutada, suutes lõpuks, kuid vaevaliselt, silmalaud tõsta ning pidi need siis uuesti sulgema. Õhku mattis tugev suits ja tolm ning täielikult võimust võttev vaikus. Uuesti silmi avades tundis ta juba silma voolavat verd, mis sundis teda kätega silmi pühkima. Rõõmuga avastas ta, et suudab ennast juba liigutada ja kõhuski hakkas tunda andma nälg. Kuid valu summutas selle. Joseci parem jalg oli haavata saanud. Tema püksid olid täies ulatuses kaetud verega, pluuski oli haavast oma osa saanud.
Parem käsi, mis toetas Josecit tundis sõrmede all midagi teravat ja külma. Uurides seda, tundis ta ära midagi tuttavat. See oli sõrmus, Edmundi abielusõrmus. Ahastusega leidis ta enda kõrvalt Edmundi surnukeha, millel olev kleepuv veri oli määrdunud tolmuga. Edmundi juures lamas järgmine surnukeha ja veel üks ning õudusega avastas ta enda ümbert lagendiku, mis oli üleni täis surnukehi ja lõhkekehade osi, kuid ta ei suutnud meenutada viimast juhtunut...


Mai 1981
„Edmund,“karjus Josec üle välja ja jooksis mehe juurde, kes juba enne paugu kostumist pikali langes.
„tšhp,“ kostus järgmine lask ja Josec lendas üle pea ning veeres eemale. Ta jäi lamama, kuid märkas koheselt, et kuul oli tabanud hoopis Haligh’d. Poiss haaras oma relva ja lasi kiirelt maha vaenlase, kelle kuulid kahte tema kaaslast olid tabanud.

„Haligh?“ küsis Josec meeleheitlikult arstilt, kes just, veriste kinnastega poisi juurest oli saabunud. Ta raputas pead:
„Me tegime kõik. Kuul tabas mitut olulist siseorganit.“
„Aga Edmund?“ kartis Josec kuulda juba uut, samaväärset vastust.
„Edmundiga on korras, kuul vaid riivas vasakut reit, varsti on ta jalul,“ lausus arst rõõmsamalt, kuid siiski jälgides pingsalt poissi, kes higistas ja kelle käed värisesid kurnatusest, „ma soovitaksin sul natukeseks pikali heita, kui sa ärkad, on su sõber kindlasti tõusnud.“
Josec sammus arsti juhatamisel ühte tühja palatisse ja heitis sinna ühele kolmest voodist lamama…


Josec rebis oma parema püksisääre puruks leides sealt ühe korraliku sõjahaava, kuid ta teadis, et kogu veri tema riietel ei kuulunud sellele haavale. Ta sidus särgi käisega haava kinni. Isu söögi järele muutus iga minutiga suuremaks, janu oli muutunud juba talumatuks.
Ta püüdis oma jalgu liigutada, küll vaevaliselt, aga suutis roomata paar meetrit edasi. Silme ees olid poisil ema tehtud kapsarullid. Ja siis veel natuke, veel, ja veel mõni meeter ning Josec oligi liigselt kurnatud, et kukkus kokku ja suikus luupainajalikku unne tagasi. Mõtteis keerlesid kõik kaotatud inimesed, kuid oli üks seik mida ta püüdis meeleheitlikult meenutada…


Edmund, Haligh, Armand…tiirlesid Joseci peas, kuid ta haiglapalatis magas. Äkitselt tundis ta meeldivat lõhna. Lihapirukad, jah, need olid lihapirukad. Josec avas silmad ja nägi oma kõrval väikest valge rätiku sisse pakitud kompsu. Ta avas selle aeglaselt ning talle vaatasid vastu kolm isuäratavat lihapirukat, mille ta koheselt alla kugistas, kartes, et unenägu lõppeb.
Palatisse astus sisse noor tüdruk. Poolde selga ulatuvate laineliste juustega brünett. Ta silmad olid rohelised, veidike kuldse läikega. Lumivalge nahaga ja tumedate ripsmetega neiu kandis valget põlvedeni ulatuvat kitlit. Josec aimas, et ta on haiglaõde. Ta lähenes voodile, millel poiss oli juba istukile tõusnud ning neiu istus voodist paari meetri kaugusele, ohutusse kaugusesse, toolile. Ta nimi oli Rosalee.
„Tore, et sa oma pirukat ära sõid. Tõin need sulle haigla köögist. Niiet sa tundsid Haligh’d?“ naeratas tüdruk, kes võis olla umbes kaheksateist-üheksateist aastane.
„Jah, me kasvasime ühes linnas, elasime üle mitmeid seiklusi,“ vastas Josec, meenutades vanu aegu.
„Sa siis olid mu vennaga sõber?“ küsis nooruke, jälgides pingsalt Joseci silmi.
„Vennaga?“ ei suutnud poiss ehmatust tagasi hoida, „Haligh ei öelnud et tal õde on!“
„Me elasime lahus, Haligh emaga, mina isaga.“
Ja nende vestlus kestis, nad rääkisid Haligh’st, sõjast, oma eludest ja paljudest muudest asjadest, millest kaks, teineteisest kindlasti huvitatud, noort inimest rääkida võivad…


Josec oli läbinud juba terve lagendiku ja jõudis ühte varjulisemasse kohta just enne, kui vihma kallama hakkas. Veidike kõrgemalt vaadates avanes Josecile vaatepilt, mida ta kunagi ei unusta. Lahinguväli. Hukkunud, mitte ühtegi hingelist, ei ühtki putukat ega tuuleiili, igavene vaikus.
Talle meenus meeletu janu. Oodates mõne hetke otsustas ta puude varjust uuesti vihma kätte minna ja juua vihmavett. Nii ta tegigi, kuid ta ei suutnud vihma juua, sel oli surma maitse…


Juuni 1981
„Ei, taevatähti ei saa kokku lugeda,“ naeris Rosalee ja tema põskedele tekkisid imepisikesed naerulohukesed. Ta polnud iludus, kuid midagi temas meeldis Josecile. Nad lamasid kõrvuti ühel rohulapikesel, Rosalee kodu hoovis, mis asus üsna sõjategevuse ääres.
Josec nautis Rosalee seltskonda. Tüdruk pani teda tundma väga mugavalt ja koduselt. Temaga koos olles unustas ta vahepeal kõik halva, mis oli juhtunud. Ka Rosalee’le ei meeldinud üksi olla. Sõbrad aitasid tal üle saada isa ja venna raskest kaotusest sõjas. Sõprusest kasvas välja midagi muud, midagi, mida kumbki osapool ei osanud aimata. Nende vahel tärkas armastus. Ei, mitte niisama armumine, vaid neid ühendas midagi nii suurt, mida lihtsalt ei saanud kõrvale jätta…


Päev oli jõudnud õhtusse, Josec püüdis magada, kuid valu ei lasknud seda. Liikuda ta ei suutnud, verekaotus oli liiga suur. Poiss lamas maas, pisarad silmis, agoonias. Liiga palju oli juhtunud, ta oli liiga väsinud. Väsinud elust, väsinud endast. Kuid ta ei andnud alla, ta lootis, et keegi tuleb otsima ellujääjaid. Selle lootusega jäi ta lõpuks magama…


Juuli 1981
„Mulle pakuti kolmandas rajoonis haiglaõe kohta,“ seletas Rosalee Josecile oma lahkumise põhjuseid, kuid Josec ei suutnud leppida sellega, et teda jälle üksi jäetakse. Rosalee lahkus, jättis viisakalt hüvasti ja läks.
Josec otsustas pöörduda oma kodulinna, ema oli haigeks jäänud. Ta teadis, et ei tohi lahkuda, kuid ta läks. Ja nii läksidki kahe noore inimese teed lahku.
Tädi hoo#!?!#es ema eest, temaga oli kõik korras. Õnnest nutmas poja tagasipöördumise pärast, ise teades, et ta lahkub üsna pea uuesti, ning ta läkski, ema hellade käte paitus veel nahal.

Edasi läks Joseci elu kiiresti ja mõtlematult. Elu kulges kui raamatus. Lahingud, sõda, sõdurid hukkusid järjest. Ka tema sai mitmeteil kordadel haavata, kuid paranes ja oli taas jalul, valmis naasma sõjatandrisse. Neli kuud ei saatnud poiss emale kirju, peale ühe.
Kallis ema!
Tänan selle maitsva õunakoogi eest mis sa saatsid. Jah, see jõudis kohale, küll mitte parimas korras, kuid ma olen igatsenud sinu sööke. Ma ei naase nii pea, ma ei saa oma riiki jätta, ma ei saa jätta mehi siia üksi, ma lihtsalt ei saa.
Sinu poeg,
Kanna villaseid sokke!...

Ärgates tundis Josec uut jõudu. Ta suutis tõusta, kuid mitte täielikult. Ta lonkas vaevaliselt edasi, püüdes leida mõnda hingelist, kedagi, kes teda aitaks. Vihma kallas ning vesi uhutas tolmu ja mustust küngastest allapoole. Kõik tundus nagu oleks Josec must-valges õudusfilmis. Josec liikus terve päeva, pisarad silmis, kuni lõpuks leidis maast midagi autojälje taolist. See võis olla tee. Josec vajus sinna samasse paika maha.
Varsti leiti Josec ja toimetati haiglasse…

Mehed sammusid niisama, sihitult oma valvepostide ümber. Josec istus aga tamme varjus, vihma sadas, ja nüsis poolnüri pussnoaga oksast oda. Nagu väike poisike kujutas ta ette, kuidas karvane mees ajab odaga mammutit nurka, kuid vaid selleks, et ennast ja oma perekonda ära toita. Ta ei suutnud mõista, miks inimesed sõdivad, tapavad üksteist ja ei hoia kokku. Kuhu oli kadunud vendlus.
Matthias jooksis, kellaposti suunas, hingeldamas ja andis vaikset häirekella.
„Vaenlased… nad… nad tulevad,“ röökis mees kogu hingest. Algas sigimine-sagimine, sõdurite peas käisid mõtted: kas jälle mõni lihtlabane luuresalk? Keegi poleks uskunud, et need hetked jäävad kõigile viimasteks. Üle lagendiku võis näha sigimas sipelgasuuruseid kogusid, kuid see mass suurenes, suurenes ja lõppu polnudki näha. Lacosta sõdureid võis olla kolmekordselt nende omadest.
„Kõmmmm,“ käis plahvatus kuskil sõdurite keskel. Kõik hoidsid hinge kinni ja jälgisid liikumatult lähenevat tumedat massi, kui käis uus kõmakas ja neli mees lendasid igas suunas surnuks. Nüüd anti käsk tormata vaenlastele vastu, elu eest, tappa võimalikult palju vaenlasi… enne kui ise sured.
Josec jooksis vaenlaste poole, kuid keegi ei jõudnud eriti kaugele, sest eespool olevaid mehi tabas rida pomme, sõdurid hukkusid iga sekundiga. Lõpuks haaras ta oma relva ja hakkas sihitult tulistama vaenlaste pihta. Nähes oma kõrval langevaid mehi, heitis ta pikali ja veeretas end kaitsevalli taha, et end päästa. Seal ootas ta mõned minutid, kuulates lähenevaid plahvatusi ja meeste karjeid hakkas ta nutma, ta ei tahtnud seal olla, ta tahtis oma ema…
Pead tõstes, nägi ta väheseid elus olevaid oma mehi. Ta tõusis, pisarad silmis, jooksis ja… temast mõned meetrid eemal lõhkes ootamatult granaat, mis paiskas Joseci eemale. Ta kukkus ja jäi lamama…

Raport!
Teatan teile, et leiti ellujääja. 19aastane Josec Tombrow, kes on hetkel kriitilises seisundis ja toimetatakse haiglasse. Loodame parimat.


Viis päeva oli Josec koomas, võitles palaviku ja verekaotusega. Arstid ei andnud palju elulootust, kuid ta ärkas. Silmi avades nägi Josec valget haiglapalatit ja akent, millest paistis rohelus ja üle pika aja nägi ta päikest.
Palatisse tormas sisse Rosalee, kes oli naasnud, kuuldes Joseciga juhtunust. Ta jooksis koheselt poisile kaela ning embas teda.
„Kas sõda on läbi?“ küsis Josec, kelle esmane eesmärk oli kuulda Rosalee mahedat ja kõlavat häält, tunda jälle, et ta on temaga.
„Ei, Josec,“ vastas Rosalee ja tema silmist voolasid pisarad, kui ta Josecit huultele suudles...