 koobas.hobune.stream
|
|
Close Help | ||||||||||||||
( I ilmasõja aeg ja 1920 - 1930 ndad aastad)
Olen sündinud 17.okt.1913.a. oma vanemate talus, "Uue-Näriba" t.
Mul oli viis õde ja üks vend. Kaks venda on lapsena surnud. Ema esimene laps, Hendrik, imikuna,
keda ma pole üldse näinud ja teine vend, Aleksander, 11.aastase koolipoisi eas.
Teda ma ähmaselt veel mäletan.
Õdedest vanim oli Anna, hüüti "Anni" ks, teine õde Ekaterina, hüüti "Kati".
Kolmas õde Melanja - "Minni", neljas õde Valentina, "Tintsi", hiljem "Valli"
ning noorim õde Marfa - "Marta"
Minust vanem vend Peeter, vanuselt "Minni" ja Valentina vahel sündinud ja mina,
Augustin, "Kusti" - Valentinast noorem.
1935 - 1936 nimede eestistamise ajal - võtsin omale uue nime - "Arvi Aaslo". Endine perekonna nimi oli Tarlap.
Oma lapsepõlve esimesi mälestusi tean seakarjase põlve. Valentina oli siis lehmade karjane. Sel ajal oli igal väljal viltu asetatud lattidest aid ümber. Neid välju oli 6. Nimetati: "Altväli" - kõige läänepoolne talu osa, "Ukseeestväli", - elumajast lõunapoolne osa, "Pealtväli", - idapoolne talumaa, siis "Kongimänd" - sellel väljal olevat kunagi kasvanud kahar, madal männi puu (kongus mänd) ja kõige põhjapoolsem talu osa, "Eest-laks" ja "Taga-laks". Need nimed olevat tulnud sellest, et enne talude kruntide mõõtmist ja päriseks ostmist, olnud see maa osa küla ühine karjamaa - laks tühja karjamaad. (vt. lõpust talu plaani)
Niisiis "Ukseeest väli" oli kesaväli. Seda maad ei küntud sügisel ümber. Sead aeti kevadel sinna sööma. Selle välja piirkonnas asus siis talu saunamehe, Jaan Jantsoni elumaja ja väike aia-lapp maja juures. Kohati oli selle välja piirides ka mõned rohused, põlluks tegemata tükid. Minu kohus oli valvata, et sead neid rohumaid segi ei tuhniks ega saunamehe õue ega aeda ei läheks. Kusagile kaugele sead minna ei saanud sest väljal oli aed ümber.
Samal ajal elas naabritalus minu vanune poiss - Juku - kellega käisin aia taga juttu rääkimas. Selle tõttu aga ununes sigade karjatamine ega tulnud enne meelde, kui vana Jaan tuli oma saunast kisaga välja, sead olid läinud tema aeda, kartuli hunniku kallale, selle lahti tuhninud ja kartulaid ära söönud. Ega ma loll olnud, et oleksin lasknud end vanal sauna Jaanil lüüa, andsin jalgadele hoogu, et Jaan mind lüüa ei saanud, kuid hiljem valvasin siiski sigu paremini, et nad enam vana Jaani õue ega aeda ei saanud minna.
Mäletan ähmaselt talve, kui vene soldatid tulid meie kodu, ajutiselt korterisse. See pidi olema kindlasti esimese ilmasõja aeg.
Nad majutati rehetuppa. Magasid põrandal põhkudel. Üks väiksem ülemus, hüüti "kolme paela mees", oli ikka minu sõber, võttis mind ikka sülle. Ühel päeval tõi keegi soldatitele nende normi-suhkrut. Venelastel oli siis tüki-suhkur. See valati mingile riidele, toa põrandale maha. Minule on jäänud meelde, et oli suur koonuse taoline suhkru hunnik, ma polnud enne nii palju suhkrut üheskoos korraga näinud. See siis jaotati soldatite vahel ära. Minu sõber "kolme paela mees", andis siis ka minule, kindlasti oma osast, peotäie suhkru tükke.
Mäletan, ühel päeval oli minu ristiisa "Mihkel", kes oli meil töömees, läinud veskile ja lõunasöögiks polnud tagasi jõudnud, pani ema tema jaoks savivaagnaga supi pliidile sooja. Üks soldatitest oli ka kusagil käinud ja tuli hiljem tagasi, kui teised olid juba söönud. Siis tahtsid teised tema kulul nalja teha ja ütlesid, et see supp on tema jaoks. Mees muidugi võttis seda tõena ja hakkas suppi sööma. Mina teadsin, et see on Mihkli jaoks ja läksin emale kaebama, et soldat sööb Mihkli suppi. Muidugi mitu korda, et soldat sööb ikka Mihkli suppi. Hiljem kui supp oli söödud ütlesid teised talle kellele see oli määratud. Muidugi oli sõdur õnnetu, et teda oli petetud ja kui Mihkel ükskord koju jõudis, palus ta Mihklilt juhtunu pärast vabandust. Mihkel vist mõistis veidi vene keelt, sest oli ju venestamise ajajärk, kus koolides toimus õpetus kõik vene keeles. Asi lahenes muidugi sõbralikult, ema otsis Mihklile kindlasti midagi söödavat.
Siis aga tuli äkki mingi korraldus ja venelased kadusid kiiresti ja järgmisel päeval tulid saksa soldatid - 4 meest, meile korterisse. Need aga ei leppinud elama rehetoas vaid asusid kohe kambresse, pidime ise rehetoaga leppima. Sakslased aga kadusid ka varsti, mõne päeva pärast. Algas vist Vabadussõda, millest ma midagi eriti ei mäleta, vaid vast seda et "Anni" mees Aleksander käis soldati mundris kodus. Ta näitas "Austria" rahasid, metallist - keskel ümar auk, niisuguseid polnud keegi enne näinud. Alleks läks uuesti sõtta ja jõudis koju alles peale sõja lõppu, õnnelikult tervena. Ta oli olnud sõjas kokk, supikeetja.
Mäletan, et meil oli kolm koera. Üks oli vana "Tuksi". Ta oli kollane pika karvaga sõbralik koer. Teise noore kutsika tõi ema kord linnast tulles oma õe juurest. See oli keskmise suurusega, kollase valge kirju, pika karvaga koer. Kutsikana hästi tragi lehmi ajama aga üks lehm lõi teda kord jalaga, kui koer teda tagant kontsast hammastega näksas. Sellest ajast ei julgenud see koer, nimega "Särli", enam kontsast näksima minna, ega saanudki temast head karjakoera.
Kolmanda kutsika tõi isa põuetaskus kusagilt Viira-küla tagant raba äärsest talust. See oli lühikese karvaline, keskmise suurusega kollakas pruunikas koer. Tema aga oli juba kutsikana kuri. Kui teda hakati karja ajama, pages ta voodi alla, urises, ega tulnud sealt välja. Ei mäleta kes, kuid keegi võttis ahju roobi ja tahtis teda voodi alt välja tõmmata, siis ta haaras hammastega roobist kinni, ega tahtnud välja tulla. Kui ta sealt viimaks välja saadi, olid tal karvad turris ja läks lõrisedes kuidagi vastumeelselt karja juurde. Tema nimi oli "Seti". Oligi siis nii, et ei olnud neis kolmest karjas midagi kasu. "Seti" oligi niisugune tige koer, kes ei lasknud endale pai teha ega üldsegi end puutuda, kohe olid tal karvad turris ja urises. Talveks oli ta jõudnud kasvada juba täiskasvanud koeraks.
Sellel ajal käis meie karjakoplist läbi talve tee, kust veeti hobustega puid Tammiste metsast Sinti. Et koertel ei olnud talvel mingit tegevust, siis jooksid nad iga kord, kui keegi mööda sõitis, kas tühja reega või koormaga, sõitjale vastu ja klähvisid hobuse nina ees, kuni see jõudis tükk maad meie koplist kaugele. Vana Tuksi ja Särli haukusid nagu moe pärast aga Seti oli iga kord hobusele ninasse kinni hakkamas. Sama mees, kellelt Seti kevadel toodi, vihastas selle üle ja oli otsustanud teda selle eest nuhelda. Ta oli raiunud metsast paraja vembla ja otsustas koerale anda paraja nahatäie, et ta ei julgeks hobuse nina alla haukuma tulla. Kui koormate voor jõudis meie koplisse, vooris oli kuus-seitse koormat, tahtis see mees oma kavatsuse teoks teha, läks oma vemblaga Setit nuhtlema, koer aga oli väga vihane, haaras hammastega vemblast kinni, kiskus selle mehe käest ära ja ähvardas mehele kallale tungida. Tema koorem oli aga vooris viimane ja selle tõttu tekkis olukord, et koer jäi viimase koorma ja mehe vahele ja sellel polnud enam võimalik koera eest koorma otsa ka pageda. Muidugi said teised mehed ka jaole, aitasid hädasse sattunul koorma otsa pääseda.
Teine meelde jäänud asi sama koeraga on talvene laste jää karussell. Nimelt oli meie karja koppel selline, et sealt voolas läbi keskmise suurusega looduslik oja. Kuiva ajaga oli see kuiv, kuid kui tuli tugevat vihma, siis tuli vesi kallastest välja ja koppel oli nagu meri. Talvel, suurema sula korral tekkis pärast ujutust uuesti külma tulles laiad jää väljad. Siis meie, lapsed, tegime sinna jääväljale karusselli. Jäässe sai raudkangiga löödud auk. Sinna (sai) taotud paras tugev vai, mis öösel külmas jäässe kinni. Selle vaia otsa sai pandud vana vankri ratas, ratta peale sidusime pika lati, jämedam ots ratta peale, peenema otsa külge kelk. Siis läks sõit lahti. Üks oli kelgu peal, kaks ajasid ratast ringi, sellega hakkas latt koos kelguga ümber vaia tiirlema. Sileda jääga võttis kelk küllalt suure hoo sisse, nii et peal olijal tuli tugevasti end kelgul hoida, et mitte kelgult maha kukkuda. Tean, et Marta oli kelgu peal, mina ja Valli ajasime ratast ja sellega koos kelku ringi.
Koerad tulid ka meie lõbu vaatama. Vana Tuksi oli siis vist juba surnud, kuid Särli ja Seti tulid mõlemad. Esiti nad ei julgenud kohe meie juurde tulla, kuid kui me neid kutsusime tulid nad, Särli ees, Seti järel, meie juurde. Et jää oli klaaslibe, ei hakanud nende küüned kuhugi kinni ja ratast ja kelku ühendav latt nagu niitis neil jalad alt. Kukkusid mõlemad üle lati, selili siledale jääle. Särli oli ehmunud ja alandlik, püüdis kiiresti tagasi ringist välja jõuda, Seti aga sai vihaseks, arvas et süüdi on kelgul olija, kargas jäält ülesse ja tahtis urisedes, karvad turris kelgul olijale kallale karata. Et jää oli klaaslibe, ei hakanud ta küüned kuhugi kinni. Karusselli latt aga tuli uue ringiga ja niitis ta teistkordselt jalust maha. See vihastas koera veelgi, ta püüdis uuesti kelgul olijale kallale karata kuid jää libeduse tõttu see ei õnnestunud vaid latt niitis ta veel kolmandat korda jalust maha. Nähes, et pole temale haiget teinud kelgul olijale midagi teha, pages temagi kelgu eest, karvad turris, lõrisedes kodu poole.
Üks meelde jäänud lugu juhtus suvel, karjas olles. Koerad olid küll karjas, kuid kasu neist karjastele ei olnud. Seti kaapis mullast välja hiirte pesi. Särli tema taga, kaapis Seti (poolt) juba lahti kaabitud mulda. Nii see kestis peaaegu kogu karjas oleku ajal, kui nad just ei maganud siruli päikese paistel.
Oli jälle hetk, millal koerad hoolega kaapisid hiirte käikusid, kui mõni lehmadest
läks teistest kaugele ja oli vaja karja juurde tagasi ajada. Hassetasin koeri, et nad läheksid
lehma teiste juurde ajama, kuid need ei teinud sellest väljagi, vaid kaapisid edasi, sabad rõngas.
Mul oli käes murdunud otsaga vits ja solvunud, et koerad minu käsku ei täitnud, torkasin vitsa
otsaga Seti rõngas oleva saba all oleva musta märgi pihta.
Vaevalt jõudsin seda teha kui Seti kargas mulle hammastega käevarde kinni,
hammustades mu käevarre veriseks. Õnneks ta mind kaua ei purenud, vaid läks karvad turris,
urisedes kodu poole. Valli jooksis koju ja tõi sidet, millega mu käe kinni sidus.
Koera hamba armid aga on praegugi mu käevarres.
Naaber talu, "Nasa" karjasel oli väga tark ja hea karjakoer - "Bella". Tema tundis oma karja lehmad nime järgi. Karjasel oli vaja ainult hüüda lehma nime ja Bella ajas mõne haugatusega lehma teiste juurde tagasi. Bella oli emane koer ja selle tõttu hakkas Seti tal ühtelugu külas käima, tekitades Nasa talu rahvale ebameeldivusi, sest ta oli ka seal kuri.
Oli nii, et Nasa talu peres sündis tütar ja tema ristimise peoks oli tapetud vasikas. Oli kevad. Liha oli pandud toobrisse, kaevu juurde külma vette. Toobrile oli kaan ja kivigi peale pandud, kuid hommikul leiti, et üks vasika kints on toobrist kadunud, kivi ja kaan toobrilt maha aetud. Siis ei teatud ju kindlasti, kelle süü see on, kahtlus langes muidugi Setile. Alles rukki lõikamise ajal leidsid meie inimesed rukkist haisva vasika kintsu, kindlasti Seti toodud, mida ta aga ei jõudnud ära süüa.
Nasa talus oli aga seekord kaks sulast ja karjapoiss. Nad haudusid Setile kurja kättemaksu. Kui Seti oli järjekordselt Bellal külas, rehealuse väravad lahti, läksid mõlemad koerad üksteise järele rehealla. Poisid kasutasid juhust ja panid rehealuse väravad seestpoolt kinni, seega koertel väljapääsu sulgedes.
Siis mõtlesid nad koera karistamise läbi viia. Mõlemad sulasepoisid võtnud malakad kätte ja läinud koera vemmeldama, kuid juhtunud samasugune olukord, nagu talvel puude vedajate karistuse katse, Seti kiskunud mõlema sulaspoisil vemblad käest ja tahtnud kallale tulla, kuid saadud siiski veel terve nahaga rehetuppa varjule. Koer aga lõrisenud rehealuse värava juures, lootes sealt välja pääseda, kuid et värav oli (seestpoolt) kinni pandud, ei olnud see võimalik. Ka sulaspoisid ei julgenud väravaid avama minna, sest koer oli turris karvadega, hambad paljad, valmis igale kallale kargama, kes oleks julgenud läheneda. Alles õhtu hilja, kui koerad olid rahunenud ja kusagil nurgas magasid, julges keegi värava avada ja Seti pääses välja. Sellest karistuse plaanist rääkis mulle Nasa talu karjapoiss.
Karjapoisi põlves oli meil lastel oma mängu koht. Muidugi suvel. See oli nii-nimetatud "kaju-tänavas" - (kaevu juurest mööda õuest välja mineva tee ääres oleva kraavi kaldal)
Seal oli meil Valliga koos ehitatud majapidamine. Olid lauaotsadest kokku seatud majad ja laudad, aidad. Olid puust tehtud hobused, lehmad, koerad. Lõuna-vaheajal, kui lehmad olid laudas lõunase lüpsi tarvis, oli meil oma majapidamises tegemist oma puust lehmade karjatamise ja lüpsmisega. Muidugi segas meie majapidamist tihti ema käsud. Oli vahest vaja pliidi puid tuppa viia, vahest haoriida juurest kuivi laaste korjata ja tuppa pliidi juurde tule hakatamiseks viia. Vahest köögivilja peenardelt rohtu kitkuda ja sigadele ette viia. Neid korraldusi pidi ikka täitma. Teine, peaaegu samasugune mängu talu oli "Laksupeal" kraavi kaldal, karjas olles.
Setist veel niipalju, et mitu aastat hiljem võeti tal munad ära. Siis polnud tal enam asja koerapulma minna. Selle tagajärjel muutus ta ka leplikumaks, ei olnud enam nii kuri, kui enne. Ta muutus ka priskeks, ümaraks ja suri ükskord loomulikku, vanadussurma. Kasvatati uus koer, kuid temast pole erilisi mälestusi.
Nagu varem kirjutasin jagunes mu isatalu külvikordade järele, väljadeks. Ühel suvel oli üks väli kesa. See tähendas, et see maa sai üheks suveks puhkuse. Kesavälja ei küntud sügisel. Kevadel, kui külvitööd olid lõpetatud, tuli kesaväljale sõnniku vedu. Kesale veeti kõik talve või terve aasta jooksul kogunenud sõnnik lehmade, hobuste, lammaste ja sigade lautadest, see laotati ühtlaselt põllule ja künti mulda.
Seal see kääris siis kuni heinatöö lõpuni. Siis tuli kesa harimine. Kõigepealt peenendati kesa künd, siis tehti korduskünd, mis keeras käärinud sõnniku mulla pinna ülemisse kihti. Seejärel peenendati muld jälle, tasandati äketega ja augusti kuu keskel tuli talvevilja külv kesale. Külvati käsitsi. Mulda viidi seeme vedruäkkega. Ja et suurem osa isatalust on savine maa, siis aeti harkadraga vaod, mille tõttu tekkisid peenrad. Seda oli vaja selleks, et sügisel sadavat liig vett põllult ära juhtida, samuti oli neid vagusid vaja talviste suuremate sulade korral liig vee ära voolamiseks, sest kui talvel tekkis talvevilja põllul jää, hävis vilja oras seal ja järgmisel suvel olid sellel kohal põllul tühjad kohad, kus kasvas umbrohi.
Kevadel külvati talvevilja orasele ristikheina seeme millest kasvas rukki või talvenisu koristamise ajaks ilus ristikheina taimestik. Kahel järgmisel suvel kasvas seal ristikhein, vahest ka veel kolmandal suvel, siis künti see maa sügisel üles ja järgmisel kevadel külvati suvevili. Algul nõudlikumad kõrsviljad, suvenisu, oder, ka pehmemal mullal kartul ja lina. Järgmised suved veel enne järgmist kesakorda, kaer ja segavili - loomatoiduks.
Nii käis külvikord aastast aastasse. Kesa, talvevili, ristikhein, kaks või kolm suve, olenevalt kui hästi ristikhein kasvas, siis nõudlikumad kultuurid ja lõpuks kaer ja segavili enne uut kesakorda.
Põllutööde tegemiseks oli meil kaks tööhobust. Tavaliselt oli noor hobune - kolmas kasvamas, et asuda kolmandal-neljandal eluaastal kõige vanema hobuse asemele, kes tavaliselt laadal ära müüdi.
Savise pinna tõttu oli maa harimine küllaltki raske. Pidi kevadel olema valvas, et savisemad kohad kõvaks ei kuiva. Tuli õigeaegselt maad peenendada, et vältida põllumulla kõvaks kuivamist.
Kui see siiski juhtus, tekkisid peenendamisel suured kõvad savimulla pangad, mis ei tahtnud enam peeneks minna. Isa nimetas neid "põudlateks". Kui juhtus et põllul tekkisid niisugused savikägarad, nagu meie neid nimetasime, käsutas isa kõik suured ja keskmised lapsed, omatehtud puust haamritega, mida tema nimetas "põudla-nuiaks", neid kõvaks kuivanud savi tükke katki taguma. See oli vastik ja raske töö, kuid isale vastu ei tohtinud rääkida. Isal oli üsna tavaline ütelus: "Olgu sitem või parem, tuleb nii teha, kui olen käskinud!"
Järgmine tüütav töö oli tärganud orase põllul kasvama hakanud ohakate hävitamine. Savistel põldudel kasvas neid tihti päris palju. Isa nimetas seda tööd "ohakate tapmine". See seisnes selles, et isa tehtud torkamise raudadega tuli iga tärganud ohaka mulla sees olev juurikas läbi torgata. Sellest oli märgatav kasu, katki torgatud juurikaga ohakas kuivas ja vilja oras jõudis enne tugevamaks kasvada, kui ohaka juurikast uued, nõrgemad võrsed jõudsid kasvada. Osa ohakaid hävines täielikult juure läbi torkamise tõttu. Ohaka torkimisel kasutati jälle kogu peret, kes seda tööd vähegi jõudis teha.
Kohe peale suvevilja külvi lõppu oli sõnnikuvedu, laotamine ja mulda kündmine. Siis tuli kartula põldude harimine, looma peetide istutamine ja umbrohust puhastamine. Seejärel saabus heinaaeg.
Meil oli suur tükk looduslikku metsa heinamaad, mis tuli käsivikatiga niita, kuivatada ja kuhja teha. Igal suvel tuli teha 7 heina kuhja, sest kogu heinamaa oli jaotatud seitsmeks kuhjamaaks, nagu põllumaa väljadeks. Olenes heina kasvust, kui sured kuhjad saadi. Oli heinakasv hea, sai suuremad kuhjad, kui halb, väiksemad. Kuid kogu see heinamaa tuli vikatitega üle käia, sest see looduslik heinamaa ei olnud nii haritud, et oleks masinatega saanud niita.
Et meie isal-emal oli palju lapsi, siis töökäsi jätkus. Kes juba sai 14-15 aastaseks, tuli karjase põli lõpetada ja muu talutööga "rinda pista". Ega see vikatiga niitmine naljaasi olnud. Kui ikka päev läbi tuli niita võttis õhtuks "võhmu" välja. Oli ju niisugune päeva plaan. Hommikul kel 4 ülesse, kuni kella 8-ni tööaeg, olgu siis niitmine või muu töö. 8-10 hommikusöök ja puhkus. Siis 10-14.-ni tööaeg, 14-16.-ni lõuna, söök ja puhkus ja kella 16-est kella 20-21-ni töö, õhtusöök ja magama sai umbes kell 22 sest õhtul tuli järgmiseks hommikuks vikatid teravaks käiata. Kui juba mõni niidetud tükk jõudis niipalju kuivada, et kõlbas kuiv hein kokku panna, siis see töö oli juba veidi kergem, sest kuiva heina koristamine polnud enam nii raske, kui vikatiga niitmine. Igatahes oli heinaaeg üks raskem töö periood. Tuli ju minna terveks nädalaks heinamaale, seal töötada iga päev 12-13 tundi, süüa kaasapandud külma toitu ja heintest tehtud onnis, sääskede käes magada.
Heinaliste toit oli leib, hapupiim, soola räimed. Vahest sekka natuke keedetud soolast liha. Umbes kord nädalas tõi ema sooja toitu heinamaale. Selleks oli siis: vahest kooritud kartulad ja keedetud liha, sinna juurde ka sousti või tangu pudru, kus võisilm sees. Külma toidu juurde kuulus ka võid, kuid seda sai kasutada ainult kõige vanema õe Anni otsuse kohaselt, sest tema oli ikka A ja O kes ütles, mida tuleb teha või mida süüa.
Kui metsaheina niitmine hakkas lõppema, hakati kodus ristikheina niitma. Seda tehti juba kahe hobusega veetava niidu masinaga. Ka heina kokku tõmbamiseks oli hobusega veetav, suurte ratastega looreha. Kokkuriisutud, poolkuiv ristikhein tuli hanguga kokku vedada ja kuivatuse redelitele täiendavalt kuivama panna. Redelitel, aunades kuivas tavaliselt nädala või rohkem, olenevalt sellest, kas ilm oli heina kuivamiseks soodus, päikseline ja parajalt tuuline. Kuiv ristikhein veeti selleks ehitatud heina küüni ja teiste hoonete katuste alla. Lehmadel, lammastel tuli talvel peamiselt metsaheinaga ja suvevilja põhuga endi kõhtu täita. Isa ei lubanud neile ristikheina anda, seda söödeti ainult hobustele ja viidi koormate kaupa Pärnu linna turule, millest saadi talu peamine rahaline sissetulek.
Isa oli küllaltki vanameelne, ta ei tahtnud omaks võtta edukamate talupidajate meetodit, kes söötsid põlluheina lehmadele, selletõttu said lehmadelt rohkem piima ja viisid piima meiereisse, kust said siis küllaltki (palju) raha piima eest. Rohkem kui meie isa heinte müügist. Kui Peeter püüdis isale selgitada, et oleks vaja lehmakarja aretada ja piimast raha saada, ütles isa: "Mina olen oma elu nii ära elanud, teie nüüd enam ei saa" ja ei lasknud talupidamise meetodit muuta, enne kui ta 1937.a. talupidamise Peetrile üle andis. Siis Peeter hakkas ka talumajandust teisiti juhtima. Lehmi ristikheinaga söötma, rohkem juurvilja kasvatama, piima meiereisse viima ja peekonsigu kasvatama. Peekonsigade kasvatamisest sai siis ka küllalt hea sissetuleku.
Lehmade arvu suurendamine ja parem söötmine omakorda suurendas igaaastast sõnniku hulka. Selle mõjul hakkas vili paremini kasvama ja suuremat saaki andma. Peeter hakkas kasvatama rohkem suvinisu, mis savimaadel hästi kasvas ja sai nisuterade müügist head raha. Nisu põhk aga aluspõhuna lehma laudas andis sõnnikule lisa, mis omakorda tõstis põldude viljakust. Isa kasvatas igal suvel üsna suurel põllul lina. Linad leotati, kuivatati, ropsiti ja kiud läksid, peale väikese koguse, mida ema omale ketramiseks ja kudumiseks jättis, Pärnusse linakaupmeestele müügiks. Samuti müüdi suurem osa linaseemet. Lina kasvatamisest aga ei saanud põld midagi tagasi, sest linast ei jäänud muud järele, kui vähe linaluid, mis ei kõlbanud sõnnikuks. Seega oli linakasvatamine ainult põldude kurnamine.
Nagu varem juba kirjutatud oli igal väljal aid ümber ja et tee käis meie talu maast läbi, pidi olema läbipääsuks väravad. Väravad olid siis igal väljal, sest muidu poleks saanud sinna põllutöid tegema ega sügisel loomi karjatama. Siis oli ka lähematel naabritel aiad ja väravad mida tuli läbi sõites avada ja sulgeda.
Kui hobusega oli (vaja) kodust välja minna, kas linna või veskile või pühapäeval Tori kirikusse, võeti mõni laps kaasa, väravaid avama ja kinni panema. Ülejõel, suurel maanteel enam väravaid ei olnud. Jõest ülepääs oli ainult lodjaga, Hendriku ja Hollandi talu vahel. Sinna lodjani aga oli teel ees Näriba talu kaks väravat, Aluste talu kaks väravat, Nasa kaks väravat, Juntsi kaks väravat, Hendriku talu kaks väravat. Lisaks oma talu kaevu tänava värav. Seega oli 9 väravat teel ees, enne kui Taali lodjani jõuti. Kui viimased Hendriku talu väravad olid avatud ja suletud tuli värava avaja koju tagasi. Tagasi tulles pidi hobusemees ise need väravad avama ja sulgema. Alles siis kui juba algkooli lõpetasin, kaotati teedelt väravad.
 |
Niisugused olid puust aiad iga välja ümber, ka piiri aiad ja väravad, mille kaudu sai ühelt
väljalt teise. Samasugused väravad olid...
(* millegipärast rohkem teksti sellel isa paberil polnud ) |
Kooliaega mäletan nii, et kool algas oktoobri kuu algul ikka esmaspäeval. Olin 8-aastane, kui läksin Valliga koos Taali 6 kl. kooli. Lugema õppimine oli mul kaunis raske, tähti tundsin küll juba enne kooli minemist, kuid sõnade kokkulugemine oli tüütu ja raske. Palusin Vallit, et ta iga uue õpetüki mulle ette luges, siis oli palju kergem. Kirjutamine ja matemaatika raskusi ei teinud. Samuti olid meeldivad tunnid joonistamine, võimlemine ja eriti laulmine. Mul on olnud lapsepõlvest alates hea lauluhääl. Seda ka noorpõlves, kui laulsin Taali "Kungla" haridusseltsi segakooris, mees-kvartettides ja tihti näitetrupis, laulumängudes. Kooli lõppedes hakkasin mängima "Kungla" pasunakooris.
Kooli 1-4 klassis oli õppimine veidi raske, kuid siis läks nagu "mõistus lahti" ja 6. klassi lõpetasin kõige parema tunnistusega mis sel ajal oli võimalik saada. See tähendab kõik hinded olid head, ka hoolsus ja elukombed. Sellel ajal olid hinded "nõrk", "rahuldav" ja "hea". Väga head sellel ajal ei kasutatud. Siis selgitati koolis õpilastele suitsetamise ja viina tarvitamise kahjulikkusest. Igal aastal käis Tartust lektor sellealast loengut pidamas. See kasvatas lapsed kõik karskusest lugu pidama ja minule mõjus see nii, et peale kooli lõpetamise ma ei proovinud suitsetada ega isegi koduõlut juua. Viina võtmisest rääkimastki. Viina vastu põlgust süvendas veel seegi, et kui sain hea algkooli lõputunnistuse, rääkisin isale, et tahaksin Pärnu Kaubanduse Kooli edasi õppima minna. Isa aga ütles: "Ma olen ainult kaks nädalat koolis käinud ja oma elu ära elanud, ei mul pole raha sinu koolitamiseks!" Kuid järgmisel päeval andis mulle raha kahe pudeli viina toomiseks Sindi viinapoest. Pidin minema ja tooma, olgugi, et see oli vastik. See süvendas veelgi viha viina vastu, nii et ma pole teda kogu eluajal peaaegu tarvitanud. Kuigi hiljem pidin seltskonnas olles teiste rõõmuks mõne pitsi võtma.
Siiski olen kogu eluajal paar korda purjus olnud. See juhtus siiski pool-tahtmatult. Kui mängisin pasunakooris, käisime kusagil sünnipäeval mängimas. Seal siis pakuti sünnipäeva viina. Maitsesin siis ka ja ei teagi kuidas see niimoodi pähe hakkas, polnud ju seda peaaegu tarvitanud, et koju tulles komistasin ja kukkusin kõhuli, pasun kõhualla nässu. Muidugi tuli pilli laska Pärnus töökojas parandada.
Teine kord juhtus hiljem, kui olin Vabatahtliku Tuletõrje salgas, Urumarja rahvamaja pargis käsipritsi meeskondade vahelisel võistlusel. Oli väga palav pühapäev. Võistlejaid oli Sindist - vanade ja noorte meeskond, meie - Taali 6.kl kooli ümbruse salk, üks salk Urumarja rahvamaja juurest, 1 salk Põlendmaalt. Võistlus toimus Urumarja Rahvamaja kohal, jõeäärsel siledal heinamaal. Esikohale tuli Sindi noorte meeskond, meie tulime teisele kohale, kolmandaks jäi Sindi vanem meeskond ja Urumarja ja Põlendmaa meeskonnad jäid tahapoole. Esikoha saavutanud meeskond sai autasuks kaks 3/4 ltr.viina ja kasti õlut, meie teise koha eest 3/4 ltr. Pudeli viina ja kasti õlut, kolmandale kohale tulnud meeskond - kasti õlut.
Et ilm oli väga palav ja võistu jooksmisel kehad soojad oli joogijanu arusaadav.
Iga meeskonna liikmele jätkus kaks pudelit õlut ja viinapudel lasti ka ringi käia.
Maitsesin paar korda viinapudelist, kuid kaks õllepudelit jõin joogijanu tõttu peaaegu
üksteise järele tühjaks. Ei mõistnud arvatagi, et õlu nii mõjub, sest polnud seda harjunud jooma,
kuid see hakkas mulle nii järsku ja kiiresti pähe, et ei jõudnud enam püsti käia.
Mäletan, et pikutasin pargis põõsa all, nägin ja tajusin kõike, mis teised pidulised tegid,
kuid ise ei suutnud püsti tõusta, ega käia. Pidu lõppes õhtuks, siiski alkoholi uim vähenes,
et jõudsin jälle käia ja omal jõul koju tulla. Koju jõudes olin niipalju kainenenud,
et kodused ei saanud arugi, et olin olnud nii purjus.
Et mu mõistus oli purjus olles täiesti selge ja ma mäletan hästi kuidas pidulised käitusid
ja tantsisid, kuid ma ise ei suutnud kaasa lüüa, siis ma ei usu nende joodikute juttu,
kes ütlevad: "Ma olin nii purjus, et ei mäleta midagi!" Minule tundub see enda õigustamisena,
et purjus peaga tehtud tegude vastutusest pääseda.
Isa talupidamise ajal olid põllud kujundatud, kuidas juhtus. Kraavid olid kaevatud sinna kus madalam koht, polnud sellega arvestatud, kas vesi kraavides ära voolab. Selle tõttu seisis vesi kevadel ja ka sügisel kraavides ja põllud ei kuivanud külviajal nii kiiresti, kui vaja. Samuti olid kraavid kaevatud looduslike lohkude järele ja põllud sopilised, üks ots laiem, teine kitsam. See omakorda tegi põldude kündmise tülikaks, sest kitsam ots sai kiirem küntud, laiema otsa lõplikuks kündmiseks tuli palju edasi-tagasi tühjalt adraga käia ja ümber pöörata.. Sama viga oli ka teiste põllutööriistadega töötades. Pealegi ei saanud laialt kandiliselt põllult liigvett ära juhtida. Kui ma kooli lõpetasin, olin 14. aastane, seega karjase east väljas, siis olin kõigis töödes mehe eest väljas. Metsa-heinamaal niitmas, heina kokku panemas, kuhje tegemas. Minu ülesanne oli kuhjade tegemisel hagudele pandud heinasaadude hobusega kuhja juurde vedamine. Ema oli meil tavaliselt kuhjade meister, tema mõistis kuhjad nii teha, et sügisel suured vihmasajud ei leotanud kuhje märjaks vaid vihmavesi jooksis siledalt ja hästi tasaselt, küllalt suure kallakuga kuhja küljelt maha, ega imbunud heintesse. Kuhja tegemise ajal, kui ema oli heinamaal, siis oli Anni või Kati tema asemel kodus, koduseid töid tegemas.
Heinatöö lõppedes algas rukkilõikus, linade kitkumine, nende kuprate kraasimine ja lina peode leotamine. Selleks oli mitmele poole, karjamaale ja põldude vahele kaevatud lina leotamise augud. Kupratest puhtaks kraasitud linapeod viidi hobusevankriga leotusaugu juurde, lasti need auku, pandi lauad ja roikad-puud peale ja puude peale veeretati küllaltki suured raudkivid, mida mees tavaliselt ei jõudnud tõsta, vaid pidi lauda mööda linade peal olevatele puudele veeretama. Kive tuli niipalju juurde veeretada, et linapeod koos puudega vee alla vajusid. Nii seisid nad nädala või rohkem vees, kuni linakiud oli varte küljest lahti ligunenud. Siis veeretati kivid jälle pealt ära, linad tõusid vee pinnale, kust nad veest välja võeti ja kusagile tühjale põllule "istuma"-kuivama viidi. Olid linapeod seal nädala või kaks kuivanud, koristati nad sealt ära. Pandi suurtesse kimpudesse ja viidi kusagile lakka seniks, kui kõik sügisesed välistööd olid tehtud, siis toodi nad rehetuppa - parsile kuivama. Tuli reheahju päris tublisti kütta, et linapeod põhjalikult ära kuivaksid, sest muidu ei murdunud linamasina hambuliste rullide vahel hästi katki. Linade puhastamiseks olid varematel aegadel seda tööd nagu elukutseliselt mõistvad töömehed - linaropsijad. Hiljem tegi seda juba Peeter ise. Ka mina sain seda tööd teha. See oli ju ka raske ja väga tolmune töö, sest lina oli "purukuiv" ja töötlemisel tekkis peenike, tihe tolm. Lina kuprad kuivatati esiti põllul, selleks eriti tehtud kärbistel, hiljem parsil ja siis tallati nad reheall hobuste ja vankritega puruks Saputati suuremad jäätmed välja ja siis tuulas-puhastas aganatest ema nad puhtaks linaseemneks. Seemet jäeti aita järgmise kevade külviks ja ülejääk müüdi linakaupmeestele. Lina seemned olid võrdlemisi kallis kaup.
Kui sügiskünd tehtud, siis hakkasime Peetriga põldusid uuest kraavitama. Seda uuendust isa ikka lubas teha, sest ta nägi ise ka, kui tülikas oli niisuguseid põlde, üks ots kitsam kui teine, kahehobuse adraga künda. Peeter oli küllalt taibukas põllutöödes ja mõistis väljad nii planeerida ja uued kraavid kaevata, et said paraja laiusega ühelaiused põllud ja vesi jooksis kraavidest välja. Seda kraavitustööd tegime Peetriga igal sügisel, ühe välja jõudsime ühel sügisel uuesti kraavitada. Uuesti kraavitamise tegime kesaks jääval väljal. Nii kraavitasime kogu talu maad uuesti.
Kui talve tulekul maa ära külmus, siis tuli metsaheinamaal hagude raiumine ja heinamaa kultuursemaks muutmine. Ka mitu tükki heinamaad jõudsime võsast puhastada ja suuremad mättad kõrvaldada-tasandada, et sai suvel hobumasinaga niita. Seega rasket käsivikatiga niidu-tööd vähendada.
Minu lapsepõlves peksti rehti tavaliselt rehetoas ja reheall. Vili toodi põllult
aunadest rehetuppa, parsile kuivama. Parsile mahtus 3-4 hobusekoormat viljakõrsi.
Reheahju köeti ikka sügisel ja talvel tehtud hagudega. Siis oli rehetoas nii palav kui saunas.
Higi hakkas ojana jooksma, kui millegi pärast tuli rehetoas olla. Niisugusel rehepeksul oli
see omadus, et terad kuivasid põhjalikult ära ja neid võis aidas hoida mitu aastat ja nad ei
läinud kunagi tarvitamise kõlbmatuks. Terad olid mitu aastat idanemise võimelised,
samuti ei tükkinud koid kallale.
See töö oli aga jälle raske, tolmune ja aeganõudev.
Rukis lõigati - rukkilõikus on oma nime saanud sellest, et väga palju aega tagasi koristati rukist sirbiga lõigates, minu lapsepõlves niideti rukist lühikese varrega vikatiga, vasakus käes oli niitjal väike reha, millega rukis lõigati - rukkilõikus on oma nime saanud sellest, et väga palju aega tagasi koristati rukist sirbiga lõigates, minu lapsepõlves niideti rukist lühikese varrega vikatiga, vasakus käes oli niitjal väike reha, millega tõmmati rukkikõrred sirgu ja paremas käes oleva "rautsiga" löödi kõrred läbi, mis langesid rehaga tõmbamise tõttu vastu kasvavat rukist. Siis korjati need maha niidetud kõrred reha ja rautsi abil vihku ja vihud seoti sama rukki kõrtega vihkudeks. Vihud asetati püsti, ladvad üleval koos, hakkideks. Igale hakile pandi ühest vihust pea peale, tüügas ülespidi, ladvad alaspidi. See pea kaitses kogu haki viljapäid, ega lasknud vihmal märjaks sadada. Nii hakkides kuivasid terad juba pooleldi ära ja parsil kuivamine läks kiiremini.
Kui rukkid olid parsil küllalt kuivand, tuli rehe "peksmine"; rehetoas olid laudadest tehtud rehe-pingid, ühe otsa all ainult jalad, teine ots vastu põrandat. Nende pinkide vastu siis pekstigi kuivanud rukkipäid, kuni kõigist peadest terad väljas. Sellest vist ongi pärit "rehepeksmine". Kui kogu parsil olnud kuiv vili oli teradest tühjaks pekstud, seoti õled kubudeks ja pandi rehealuse lakka - "laudile". Terad aga koos aganatega pandi rehealla hunnikusse seniks, kui oli hea tuuline ilm. Siis lükati rehealuse vastastikku olevad väravad lahti, pandi tuulamise "sari" nööriga värava juurde lakke rippuma. Sarjasse pani siis üks inimene aganatega segi teri ja teine raputas sarja, et sisse pandud terad ja aganad kukkusid läbi sarja põhja. Tõmbetuule tõttu lendasid aganad terade vahelt kaugemale, terad aga langesid otse sarja-sõela alla. Nii saadigi puhtad terad.
Suvivili koristati vikatiga niites või masinaga niites, pandi vilja-kuivatamise
redelitele, ladvad teradega sissepoole, aunadesse kuivama. Hiljem toimus peksmine reheall,
põrandale laotatud kuiva vilja tallati hobustega seni, kuni kõik terad olid viljapeadest
välja tallatud.
See toimus nii:
Hobused olid üksteise sabasse seotud ja sunniti mahalaotatud kuival viljal seni ringi jooksma,
kuni viljapead olid kõik teradest tühjaks tallatud. Vahepeal viidi hobused rehealt välja,
tallatud viljamassi segati ja pöörati ümber, et kõik viljapead saaks katki tallatud.
Põhku soputati rehaga ja korjati ära, et jääks ainult terad ja aganad, mis hiljem tuulati.
Hiljem - 1930. aastal asutati masina-ühistud, osteti rehepeksu masinad, mida pandi töötama kas aurukatla-traktori või mõne teise mootori jõul. Neid masinaid veeti siis ühest talust teise ja nii peksti kõigi ühistu liikmete, talunike vili. Peksti ka mitteliikmete vilja kuid siis suurema tasu eest.
Masinaga vilja peksmine läks palju kordi kiiremini ja terad saadi kohe puhtalt kätte, mida võis kottidega aita salvedesse viia, kust seda siis hiljem veel rehetoa parsil või selleks ehitatud kuivatis täiendavalt kuivatati. Nüüd, kus vilja koristatakse põllult kombainidega, saadakse peaaegu toored terad, mida on vaja kiiresti kuivatada, et vältida terade kuumenemist ja riknemist.
Nüüd veel mälestusi isast ja emast. Isa oli sündinud 1854.a. Seega enne "Mahtra sõda". Ta rääkis, et on koolis käinud ainult kaks nädalat. Oskas vaevalt kuidagi veerides lugeda ja kirjutada ainult oma nime. Lugemisel-veerimisel kasutas sellel ajal õpetatud hoopis teisiti kasutatud tähtede-häälikute nimesid. Näiteks: L - Lie, N - Nie, M - Mie, S - Sie, jne. Selle järgi võib arvata, et tema teadmised ei saanud olla kuigi suured kogu maailmast ja seal toimuvast.
Ta rääkis tihti ka oma noorusajast. Tema isa olevat surnud noorena. Ema olevat abiellunud teistkordselt, nii et minu isal oli võõrasisa ja võõrasõed. Tema jutust selgus ka see, et tema vahekord ei olevat olnud võõrasisaga hea. Juba 13-14 aastasena olevat minu isa käinud kevadel palkide parvetamisel, kus õppis olude sunnil piipu suitsetama. Olnud komme, et parvetamise juht - kümnik, teinud aeg-ajalt puhkuse - suitsutunni. Istuti maha, topiti piipudesse tubakat ja suitsetati piibud tühjaks. Tema poisikene, istunud siis ka maha puhkama, kuid kümnik öelnud: "Kuule poiss, sul ju pole piipu, mis sina istud, sa võid ju palke edasi kaldalt vette lükata." Järgmisel nädalal, parvetamisele minnes, võtnud ta ka omale piibu ja tubakakoti kaasa ja siis puhkehetkel oli ka temal õigus maha istuda, piipu toppida ja suitsetada.
Võõrasisaga halva vahekorra tõttu oli ta olnud ka sel' ajal toimunud maademõõtmise ajal maamõõtja poisiks - abiliseks. Ka sellel ajajärgul olnud rikkamatel talupidajatel paremad suhted maamõõtjaga, kes teatud altkäe-maksude tõttu neile mõõtsid paremad maatükid. Nii oli Näriba ja Nasa talupidajatele mõõdetud kevadel ja sügisel üleujutuse tõttu hästi heina kasvatavad aasa-heinamaad, Uue-Näribale aga soised nukad, kus ei kasvanud hästi vili ega hein. Neid aasa-heinamaid olid Nasa ja Näriba peremehed niitnud vara ja saanud sealt hästi söödavat heina, mida siis viidud Pärnu linna turule, müügile. Sellest siis oli hakatud neid heinamaid nimetama "Nasa linna-niit" ja "Näriba linna-niit". Uue-Näriba talul niisugust hästi tasuvat heinamaad ei olnud. Selle maade mõõtmise käigus mõõdeti igale talule oma kindel krunt, mis looduses märgistati kupitsate ja ristikividega. Selle mõõtmise alusel koostati siis Taali mõisa parun - von Stahl, talude ostu-müügi lepingud, mille alusel talud osteti päriseks.
Võõrasisaga halva vahekorra tõttu olevat isa läinud 17. aastasena Abja talusse sulaseks. Kuid tema kirjelduste kohaselt ei olnud ka seal kiiduväärt olukord. Peremees ja perenaine oma lastega söönud kambrites ise lauas, teenijad - sulane, tüdruk, karjane ja vahest päilised pidanud rehetoas leppima kesisema toidulauaga. Keedetud tihti suur pajatäis oa- herne- läätsa- või kapsasuppi, mida siis iga päev soojendati ja seni söödi, kuni ta lõppes. Supi kõrval kesine leib ja soolased räimed, mida igal kevadel suurpüügi ajal Pärnust iga talupidaja pangede viisi ostis, soolas ja supi- ja leivakõrvaseks aastaringselt kasutas. Kartula kasvatust polevat siis veel tuntud. Kartulaid kasvatatud ainult mõisas ja mõni talupidaja, kellel õnnestus kuidagi mõisast mõne kartula seemneks saada.
Isa rääkis, et tema ema ja võõrasisa kasvatanud kartulaid ainult kapsaaias, mõnel peenral. Kartula seemet hoitud rehetoas nurgas, jämedast õõnsast puust tehtud nõus - "umbsepuu nõus". Võib arvata, palju niisugusesse kitsasse nõusse kartulaid mahtus! Kartulaid kasutatud siis nagu hiljem kanamune, keedetud pühapäeva hommikul, iga pereliikme jaoks 2-3 tükki, koos koorega, mida söödi soola peale raputamisega või veidike võid peale pannes.
Nagu isa oma poisikese põlve mäletas, juhtunud ühel kevadel kartula mahapanemise järel, tema kuidagi-kusagile mahakukkunud kartula leidma, mida ta siis ahju kütmise järel tuliste süte sees küpsetanud, mida aga võõrasisa juhtunud nägema ja arvanud, et poiss mahapandud kartula mullast välja kaapinud ja siis küpsetas. Muidugi saanud ta siis selle eest nahatäie. Samasuguse ebaõiglase nahatäie sain mina oma isalt, kui ema pani mind noori karusmarju supikeetmiseks korjama. Isa juhtus seda korjamist juhuslikult nägema. Ei ta küsinud, kas ma läksin marju ise korjama või kästi mind; tema teadis, et marju ei tohtinud enne põõsa küljest võtta, kui need olid valminud ja andis mulle keretäie, mingisugust aru pärimata, miks ma neid marju korjasin. Sel ajal oli ju peksmine nii juurdunud, et täiskasvanuid nuheldi iga eksimuse eest mõisas vitsadega, isad-emad aga kodus nuhtlesid lapsi samuti vitsadega. Oli ju niisugune karistamise komme sisse kasvanud.
Siis veel isa jutust, tema Abja talus olemise ajast. Nagu juba kirjutatud, oli söögiks supp, leib ja soolaräimed. Sügiseks olevat siiski kasvatatud siga, kes siis jõuluks tapeti. Jõulupühadeks pannud perenaine pannile suure - tähendab, panni suuruse paksu lihatüki, mida siis lastud ahjus ainult niipalju küpseda, et ta ainult ümberringi veidi küpses, kuid seest olnud liha toores. Nii toodud see pann pooltoore lihaga kogu jõulupühade ajal lauale, näidates, et ka teenijatele antakse pühiks liha. Muidugi ei tahtnud keegi toorest liha süüa. Isa ütles, et tema lõiganud viimase jõulupüha lõunal selle liha õhemateks liistudeks ja käskinud perenaist see siis ahju küpsema panna, et saaks küpsenud liha süüa, kuid seda lihapanni polevat nad peale selle enam näinud. Nähes, et väljaspool kodu polnud elu ka hea, olevat isa siis jälle koju tulnud.
Sellest tean ma õige vähe kui vana isa siis oli, kui ta võõrasisa suri, kuid et peres rohkem
poegi ei olnud, sai tema võõrasisa surma järele peremeheks.
Abiellunud Aaviku talu tütrega, kellega sündis kolm last: Jaan, Maria ja Juuli.
Peale kolmanda lapse aga haigestunud nende ema (vist tuberkuloosi) ja surnud. Oli ju selge,
et isa ei saanud kolme lapsega ilma naiseta edasi elada ja abiellus neljakümne aastase
lesena meie emaga, kes oli kahekümne aastane ja teenija-tüdruk Nasa talus.
Sellest abielust sündis üheksa last, kellest mälestuste algul juba kirjutasin.
Peeter, vanem vend, pidi saama isa asemele, Uue-Näriba talu peremeheks. Õed abiellusid ja läksid mujale elama. Asutasid oma kodu ja perekonna. Mind isa soovitas rätsepaks õppida. Sellel ajal käisid küla-rätsepad ühest talust teise ja õmblesid peaasjalikult kodus kootud riideid, kõigile pereliikmetele. Ränd-rätsepate oskused ei olnud ju kuigi suured, tegid riideid, nagu nad oskasid. Niisuguse ränd-rätsepa õpilaseks tahtis isa mindki panna. Isal oli ikka oma tõekspidamine, ütles: "Mis ilu seal tarvis, kui aga mõistad midagi valmis õmmelda, et saab selga panna!"
Mind siiski ei huvitanud niisugune rätsepa elukutse, sest teadsin, et linnas
olid niisugused rätsepad, kes mõistsid hästi sobivaid riideid õmmelda.
Siis oli isal uus plaan. Ta ei mõistnud muud lahendust leida, tahtis minust
saunamehe teha. Pakkus mulle "Alt-välja" ja lubas aidata väikese maja ka ehitada.
Ehituse plaan oli vana, umbes 100-aastane ait maha lõhkuda, sealt saadavad terved palgid
ja uusi palke ka juurde tuua ja nendest ehitada väike rehetoaga maja,
"nii et oleks koht, kus elada; ega siis väikese maa pidamiseks pole suurt talumaja vaja..."
Midagi muud ei mõistnud ta vist välja mõelda, või ei tahtnudki, sest ta ütles tihti:
"Mina olen oma elu niimoodi ära elanud, teie ei või nii edasi elada, teil on paremat vaja !"
Koolipoisi põlves õpetas üks koolivend mulle õunapuude pookimist, tema isal oli puukool ja kasvatas noori õunapuid müügiks. Et meie kodus oli õunapuid üsna vähe ja selle tõttu ei tohtinud ühtki õuna puu küljest võtta, enne kui õunad päris valmis ja siis võeti nad puude küljest ära ja viidi aita, kust siis ema neid jao-pärast andis, et kõike saaksid, muidu oleksid nooremad lapsed nad kindlasti kõik järjest ära söönud, sest õunasaak oli üsnagi väike.
Lapsed tohtisid õunu võtta ainult neid, mis olid enne valmimist maha kukkunud. Seda juhtus ju ka iga päev. Mõni kukkus tugevama tuule raputusest, teine selle tõttu, et uss oli seda uuristanud. Mäletan, kui tulime Valliga lõuna ajal karjaga koju, lehmad laudas lõõga pandud, oli esimene tegevus võidujooks õunapuude alla, et leida mõni maha kukkunud õun. Palusime tihti tugevamat tuult, et see raputaks mõne õuna maha. Ka juhtus seda, et käisime ümber õunapuu ja mõttes "nõiutasime", et järgmisel päeval rohkem õunu maha kukuks. Kas see "nõiumine" aitas, seda küll ei mäleta, ega vist ei olnud sellest midagi tulu.
Niisugune olukord tekitas mul mõtte hakata ise õunapuid kasvatama. Korjasin õuna seemneid ja külvasin kevadel peenrale, lootes õunapuu aluseid saada, millele kultuur peale pookida. Ei tärganud aga ühtki taime sellel kevadel, tärkasid aga alles järgmisel kevadel. Sellest taipasin, et õuna seeme tuleb sügisel külvata. Nii tegingi edaspidi. Kasvatasin niipalju noori õunapuid, et istutasin kodu-aeda aiatäie õunapuid. Siis rääkisin isale, et kui ta tahab mulle maad anda, siis andku ainult niipalju, et saaksin õunapuu aia asutada ja oma maja ehitada. Sellega siis isa nõustuski. Kinkis mulle ja Vallile kõrvuti aia krundid ja Peetrile Uue-Näriba talu.
Olen kogu elu kasvatanud oma aias õuna- pirni- ja ploomipuu istikuid. Õunu kasvab meie aias niipalju, et ei jõua neid ära tarvitada...
Alg-allikas: Arvi Aaslo poolt käsitsi kirjutatud mälestuste-kaustik - 72 lehekülge (36 lehte)
Teksti sisse trükkinud ja isa käsitsi-joonistuste põhjal graafikat lisanud - Aivar Aaslo 2003
Parandatud ainult mõned selged kirjavead, muus osas sõnastus samaks jäetud.
Isa mälestuseks - tema 90-sünniaastapäevaks - 17.10.2003
Lisaks:
