Võsas kondamine (lugeja ei saa 10 SMS'i) (2)

Jõudsime läbi rägastiku tee peale ning me saime lõpuks veidi vabamalt käia, sest jalad ei takerdunud enam surnud rohttaimede taha. Kuulsime selja tagant, kuidas väikesed pöialpoisid ning tutt-tihased kooris ja väga valjusti säutsusid ning ma oletasin, et ilmselt nägid nad mõnda kulli. Jalutasime mööda kruusast teed edasi.

Sebast nägi, et tee kõrval sügava kraavi kaldal kõrgusid väga pikad pilliroovarred, neil kõigil oli otsas tagasihoidlik, kuid siiski lopsakas tutt. Ta palus mul minna ja üks pikem vars murda ning ma sain kätte ühe ligikaudu kolmemeetrise varre.

"Mõtleks, kui meil oleksid nii pikad tiivad," Sebast alustas ning ta hoidis pilliroovart rõhtsalt oma väljasirutatud käes. "Mjaa..." mõmisesin vaevukuuldavalt ning seejärel andis Sebast pilliroo minu kätte. Ma teesklesin, et see on üks mu tiib ja pilliroog on üks laba-hoosulgedest. Me astusime tee pealt maha ja hakkasime mööda väikest raielanku järgmise tee peale liikuma.

"Mul oleks vaja kergeid konte, kui ma sooviksin nendega ka õhku tõusta" ütlesin ma ning Sebast naeratas ning lisas: "Jah, ja paremat hingamist." Ja seejärel arutasime, kuidas suur osa kehamassist on meil jalgades ning ma pakkusin, et mingi osa massist peaks siis ka sealt kaduma ja et maandumiseks on selliselt kujundatud jalad veidi ebaturvalised.

Olles selgusele jõudnud, et tiibade jaoks peaks ise linnuks muunduma, jõudsime teisele kruusateele ning me jalutasime mööda seda edasi. Linnulaulu me enam ei kuulnud. Ainult teisel pool jõge asuval maanteel sõitvate autode müra kostus hästi. Tibutas udupeent vihma, mis vahepeal veidi jämedamaks muutus ja siis jälle taandus. Õhk oli niiske ja üsna jahe.

Pilliroog oli minu käes ja kui me vaikides edasi jalutasime, kujutasin ma ette kergena ja selliste pikkade tiibadega nagu pilliroog minu väljasirutatud käes. Ma jookseksin, et tuult tiibadesse saada ning enne ristmiku lõppu ma tõuseksin õhku, riivaksin jalgadega veel surnuid kõrsi ja talveunes vaarikavarsi enne, kui tõuseksin kõrgemale nii, et üksikute noorte puude ladvad enam ette ei jäänud. Kujutasin ette hoosulgi paindumas ja vihisemas ning ennast madallennul üle puude libisemas...

Enne suure kokkuaetud mullahunniku lähedusse jõudmist ulatasin pilliroovarre Sebastyle. "Soovid ka?"
Sebasty muigas.

Autori kommentaar »