Mul on igav (3)

Garderoobiukse tagant paistis valgus ja ligikaudu samast lähtekohast oli kosta ka vaikset pominat ja pahandatud ohkimist. Ukse taga istus Nilly oma silmipimestava värvikirevuse, mustritekaskaadi ja säraga garderoobi sisu keskel ja vaatas üsna ärritunult mõningaid tuhmimaid riidetükke, mida tal on õnnestunud selles Inktense tugevusega My Little Pony värvigamma seest üles leida. Nilly uuris neid ja seejärel lappis nad kõige hooletumal viisil üldse( loe: äärmiselt hoolikalt, vaid veidi vähem hoolikalt kui vetsupaberit) ja heitis pehme kaarega riidevirna peale tagasi. Seejärel tõmbas ta välja mingisuguse õhtukleidi ja otsustas toda selga proovida, misjärel avastas, et too on talle piha ümbert ja natuke ka mujalt liiga väikseks jäänud.

Ignoreerides fakti, et temast vasakut kätt on umbes 20 korralikku ja igas tegumoes õhtukleiti, ja et talle kättejäänud õhtukleit oli põhikooli lõpupeo järelpeo järelpeo kleit, kurtis ta valjul häälel oma äsja tagasi saabuvatele sõbrannadele: "Krt, mul pole mitte ühtegi normaalset kleiti!" Iso, kes oma kergelt napaka beibekõnnakuga garderoobi sisenes ja korraks värviküllusest pilves oli, kogus end lõpuks sedavõrd, et sai öelda: "Sul peaks just olema!" ning seejärel sõnas veidi tarmukamalt: "Ehkki.. ma tahaks uut mütsi - vana kadus ära." ja ta kehitas õlgu, riivates seejuures käeseljaga üht õhtukleiti ning silmitses seejärel tolle õhkõrnast tüllist volange üsna vesise näoga.

Jerru, kes ka uksele ilmus samal ajal, kui Iso oma mütsi asukoha määramatuse teatavaks tegi, lõi korraks õrnalt rohetama nagu kevadine kask, nähes niivõrd ilusaid salle nagide otsas rippumas, rebis end lahti ja ütles samasuguse teeseldud tarmukusega (varjates veel peletamata jäänud kadeduseraasu): "Ma vajaks uut pluusi. Äkki läheks poodi?"
Peale mõningast sättimist (näiteks rahakoti, mobiiltelefoni, huulepulga, vahepeal taas kaotsi läinud rahakoti otsimine ning kerge soengute sättimine ning meik) ja kahe sõbranna igatsevaid pilke Nilly garderoobi ukse suunas, kust paistis nende jaoks justkui värvide kaskaad õhkumas (tegelikult oli tuli sealt kustu pandud), jõudsid nad lõpuks autosse.

Autoga õnnestus neil ka linna saada ja seal navigeeruda Suure Ostukeskuse parklasse. Kolm sõbrannat sisenesid kaubamajja ning valisid peaaegu üksmeelselt välja sissepääsu, mille kohal ilutses suhteliselt lihtne silt "Riidemaailm". Sõbrannadele avanes umbes sarnane vaatepilt nagu Nilly garderoobis, ainult selle vahega, et riided olid üle terve poe laiali ning igaüks hoidis endast õhkuva erksatoonilise aura sees kohutavat okast nimega hinnasilt. Nillyle endale see pood oma garderoobi muidugi ei meenutanud, sest kõigil teistel on alati paremad keha katvad (või selle katmisest loobunud) elemendid.
Kõik kolm sukeldusid seejärel ahvatlevasse värvide maailma.

Nilly, kes endiselt uskus, et õhtukleite tal pole, jõudis sellest uskumusest kannustatuna kleitide juurde ning jäi seda vahtima ja mõtlema. "Millise kleidi ma küll võtaksin???" arutles Nilly, misjärel märkas ta sobivat, erkkollast hästilangeva õrna kangaga liivakellafiguuri rõhutavat kleidikest ja ta tõmbas selle koos riidepuuga välja.
Jerru oli leidnud endast meetri võrra kõrgemal asetseva pluusidevirna, mis teda ahvatles, ning uskudes, et seal otsas olev kokkuvolditud pluus on palju peenem ja ilusam kui selle koopiad all riidepuudel, urgitses ja nügis ta pluusivirna üsna jupp aega. Kui tal õnnestus kogemata teha liiga järsk nüke ettepoole, kukkus nii eesmärk kui ka kogu ülejäänud virn talle pähe ja ta ahmis suure ehmatusega õhku, piiksatades appi ning lõi koperdades läheduses olnud kingakarbid riiulilt maha.

Iso leidis suure vaevaga üles kübarariiuli, kus osad olid büst-mannekeenide peas nagu imelikud seened ja teised rippusid konksudega varraste küljes reas. Iso valis pika kaalutlemise ja proovimise järel välja ühe kübaralaadse ning läks veidi liiga hoogsalt kübarariiuli vahelt edasi, tõmmates endaga maha vardatäie mütse.

Nilly oli vahepeal jõudnud oma päikesekollase kleidihakatisega riietekabiini. Seal pani ta kleidi selga ning oli kleidist niivõrd võlutud, et unustas tähele panna märkimisväärset pitsitamist ja tema rinnapartii kuuldamatut ägisemist niivõrd ümber istuva tekstiili sees, ja ta sirutas käed laiali. Selle tulemusena kärisesid mitte õmblused, vaid rindade kohale jäänud õrn riie, ja rinnaesist ilustas kena rebend, mis tegelikult ei pidanud seal olema. Nilly, kes oli sellisest juhtumist selgelt õnnetu (talle ju meeldis see kleidike), tõmbas selle kiiresti seljast maha ja transportis vigase eseme võimalikult üksluise näoga kleitide sekka tagasi.

Nilly asus seal uut kleiti otsima ning sealjuures vaatas ka, et see kleit tema muljetavaldavat partiid nähes risti ette ei lööks, ja sel ajal tuli üks teine märksa peenem daam kleite valima. Too võttis peaaegu valimatult tollesama kollase õnnetuse ja läks seda uurimata proovikabiini, kust kostus mõne aja pärast kaikuv ja üllatavalt sügav röögatus, millest lõi vappuma pood, kui too oli kleidi selga pannud ja see tema partii paljastas. Nilly, Iso ja kõik teised kliendid ehmusid seda kuuldes ja kõik, Nilly välja arvatud, mõtlesid, mis seal juhtuda võis...

Nilly, kes ei arvestanud fakti, et see daam ei oskaks elu sees teda ja kollast kleiti seostada, otsustas oodata vähemalt senikaua, kuni see daam on riidekabiinist lahkunud.

Iso oli kübarad edukalt tagasi riiulisse varda otsa pannud, sealjuures kolme mannekeeni kahekordse peakattega õnnistades (ei mahtunud ju; ta pani mütsid vaheliti, üks sissepoole, teine väljapoole ja nii edasi). Jerru oli samuti pluusid tagasi kompaktsemasse vormi viinud ja selle, välja arvatud sihtmärgi, riiulisse asetanud kuidagi, end äärepealt ära venitades. Ta tegi seejärel üsna kiiresti minekut, kuid enne täiskiiruse sisse saamist jäi tal jalg aluspesuriiuli taha ja ta kukkus käpuli. Olles siiski üsna hea hoo sisse saanud, tõmbas ta aluspesude riiuli paigast ja kõik tolle peal olnud virnad jäid jõu mõjumise suunas umbes 15-kraadise nurga all viltu.

Jerru tõusis püsti, võttis endaga koos maandunud pluusi hellalt maast üles ja lonkas seejärel pükste osakonda ja redutas seal, oodates oma sõbrannasid. Iso, kes oli õnnistatud samasuguse kobakäplusega nagu Jerrugi, komistas ja kukkus , riivates vitriini, mis kandis enda küljes vöid ja metallist ehtekesi. Nimetatud objektid tegid päris hoolega lärmi otsekui arvates, et neid tahetakse varastada, tehes sealhulgas silmad ette turvaväravatele, ja Isol oli mõistagi äärmiselt piinlik. Nilly, kes kabiinist tuli, libastus vitriinilt maha kukkunud ümarama objekti (mis lähemal vaatlusel osutus kaelaehte kaunistuseks) peal ja kukkus, võttes viimases hädas kinni ühest riideesemest. See hilp oli aga tema hoo pidurdamiseks liiga õrn ja rebenes hästikuuldava kärinaga ja Nilly maandus selili põrandal.

Jerru, kleidi- ja seelikuinimene, kes pükste osakonnas teatava vastikusega neid kahe kaelaga hanesid vaatas, kuulis seda kilinat ja tajus selle seas ka mingisuguse riideeseme surmakarjet ja mõtles murelikult, mis seal küll juhtus ja kas seda riideeset on veel võimalik kuidagigi päästa. Mõtetes, sisenes ta pluusiga proovikabiini, mis püksteosakonnas oli, ja asus pluusi selga proovima. Poolel teel ta avastas, et ta oli kabiinis koos ühe sügavalt hämmastunud meesterahvaga, kes poleks osanud uneski näha, et talle ollakse nõus keset päeva striptiisi tegema.

Jerru tõmbas kabiinist tuld, tema kohalolekut jäi tunnistama vaid õõtsuv kardin.

Iso tõusis häbist punasena ja valutavaid kohti tundes ägisedes püsti ja kiirustas eemale, ka Nilly krapsas püsti ja kadus minekut, täpsemini oma sõbrannasid otsima, olles ilmselt jätnud tähele panemata fakti, et Iso oli just hetk tagasi ta lähedal.

Jerru kükitas öösärkide vahel, häbist punane kui koduaia roos, sügavas meelehärmis, ja ta kogus end jupp aega, kuni otsustas taaskord välismaailma palge ette ilmuda. Selleks valis ta õnnetul kombel üsna halva tee: ta võttis vaatamata kinni mingist riideesemest, mille sees tundis ta olevat midagi sooja ja pehmemapoolset ja ta heitis pilgu sinna ja ülespoole. Öösärkide vahelt nägi ta riideeseme, täpsemalt pükste omanikku, kes öösärkide vahel kükitavat indiviidi äärmiselt üllatunult vaatas. Jerru kael läks kangeks, ta lasi juba kellelegi kuuluvast riideesemest (millest oleks ta lootnud tuge, mitte ebameeldivat üllatust) lahti, ronis öösärkide pehmest pilvest kiirkorras välja ja jõudis sekundiga kleitide osakonda, mis oli teisel pool poodi, riivas kleidivitriini nii, et riidepuud kõlisesid, ja ta kükitas seal maha ja kogus end.

Peale kümmet minutit punastamist, ahastamist ja esialgu tulutut eneselohutamist oli Jerru suuteline lõpuks püsti tõusma ja kassaleti juurde minema. Eest leidis ta Nilly, kes oli õnnelikul juhusel leidnud sobiva kleidi. Nad jäid kahekesi Isot ootama.

Iso oli oma kübara ära kaotanud ja ta läks kübarariiuli juurde tagasi. Ta võttis mannekeeni peast talle meeldinud kübara ja enda peast pani teise kübara tagasi ning seejärel läks rõõmsana kassaleti juurde, ise tähele panemata, et need 2 kübarat olid samasugused.
Nad maksid oma asjade eest ja ka katkirebitud riideeseme eest kulinavitriini lähedal ja nad lahkusid poest.

Teel koju rääkisid nad omavahel ära kõik, mis neil juhtus, vürtsitades seda kõike mõningase fantaasiaga, et edasi anda seda piinlikkust ja ahastust, mida nad tol hetkel tundsid. Isole pakkus Jerru meesterahvaga juhtunud intsident palju nalja ning ta kõkutas naerda: "Tol mehel võis õige lõbus olla!"

Autori kommentaar »