Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #15 - Kurja võluri loss - Neljateistkümnes peatükk - Vähem (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Neljateistkümnes peatükk - Vähem

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Elukas ründab Shamashi. Pihta ei saa. Randie joob võlujooki, kõik hakkavad helendama, ka liblikad. Silmadel valus. Haldjas ründab liblikaid. Midagi ei juhtu. Shamash pihta ei saa. Malach kasutab võimsat loitsu, mis paneb suure eluka toast välja lendama ja too sureb. Shamash tunneb, et keegi lendleb ikka tema ümber.

Laulikuneiu Rivana hakkab äkitselt sädistama: “jaaa, meil oli samamoodi eelmine kord, me saime neist jagu, kui kasutasime tuld ja tuult, igal juhul on need väiksed vaja eest ära saada!”
Shamash märkab, kuidas tema poole sööstab selline suuremat sorti kogu, mille lõuad käivad nina ees klõpsti kinni ja eemaldub taas.
Druiidineiu pöördub liblika pilve poole, hakkab midagi sõnuma ja vehkima. Leyahi käe kohale õhku tekib väike leegike (loits: “Produce Flame”) ning ta viskab selle toa suunas. Õudusega vaatab ta pealt, kuidas tulekera lendab läbi liblikate pilve ja väikesed olendid ära põlevad. Loodussõbrast druiidi sees on valu hukkunud mutukate pärast, kuid lohutab end sellega, et need ei olnud ju päris, pigem maagilised. Kas sellel tõsi ka taga, ei tea keegi.
Igal juhul on parve sees suur auk. Draakonidündinu ei ole selle servast väga kaugel, kallutab end, näeb uksel seisvat Leyahit, kellel käsi tema poole veel sirutatud on, naeratab lollakalt. Hetke pärast on avaus täitunud liblikatega, keda on küll vähem, kuid siiski üpris palju. Nähtavus on veidi paranenud - nüüd on juba näha umbes meetri kaugusele. Kuid sellest ei ole eriti abi, sest suurt elukat näha ei ole ning kuulda on vaid liblikaparve tiivalöökide rabinat.
Sellest hoolimata haarab Shamash ustava sõjahaamri käepidemest, keerutab seda ja lajatab kuhugi, kus võiks olla hiigelliblikas. Ta saab pihta! Elukas kukub maha, kisendab valust, kuid haav on surmav.
Hetk hiljem tunneb paladin, kuidas tema ümber tiirleb närviliselt viimane ellujäänud hiigelliblikas.
Randiel tuleb meelde varem ruumis viibimise detailid ning hakkab paaniliselt purgist leitud kollast kivikest otsima. Seda leides tõstab ta käe aardega võidurõõmsalt kõrgele üles. Seepeale osad liblikad hakkavad vaikselt tema poole koonduma. Vargaplika saab aru, et see vist ei olnud ellujäämise mõttes kõige parem otsus, ja hakkab vaikselt paanikasse sattuma. Ta võtab oma jõu kokku ning viskab kivi võimalikult kaugele. See lendab suure kaarega vastu seina, põrkab tagasi ja maandub peaaegu sealsamas. Liblikate pilv ei koondu enam uksel seisvate seiklejate poole, vaid veidi eemal oleva kivikese ümber. Kergendatult hingates hiilib vargaplika koridori esimese tõrviku juurde.
Haldjas Lonewolf läheb uuele katsele, seekord peaks olema üpris lihtne rünnata - nähtavus palju parem. Astub püstipäi sinna suunas, kus Shamashi viimati nägi. Uksel olijate jaoks kaob vibukütt liblikate seina sisse lupsti ära. Haldjas jääb seisma, vaatab ringi, kuid ei suuda läbi pilve midagi eristada. Kehitab õlgu, pöörab end ümber ja kõnnib sama targalt tagasi. Teised vahivad kummalise pilguga talle otsa ning keegi küsib: “mis juhtus?” Haldjas jääb napisõnaliseks: “ei midagi.”
Nõid Malach on järgmise loitsu välja valinud, hakkab midagi sosistama ja vehkima. Tema käte vahelt lendab pilve sisse veidi särisev joon (loits: “Eldritch Blast”), kuid ei taba kedagi, ei hiiglaslikku elukat ega Shamashi. Mõned õnnetud pisikest liblikat saavad pihta ja kukuvad surnult maha, aga see on ka kõik. Ruumis läheb ehk veidi selgemaks küll, aga nähtavus ei parane ikka. Malach peidab end druiidineiu selja taha, noh, kuivõrd ta peita saab, sest too on pea kaks korda lühem. Igal juhul jääb sinna seisma ning vaatama, mis edasi saab.
Laulikuneiu võtab üles väikse viisi, mängib ukuleelet ja laulab sillerdava häälega naeratades haldja poole. Sedaviisi üritab ta oma oskustega ergutada ning inspireerida Lonewolfi paremini oma järgmist tegevust läbi viima.
Kauni laulu lõhestab kole valukarje.

Järgmine osa "Viieteistkümnes peatükk - Valu" ilmub teisipäeval, 12. juulil

Lugu jätkub siin: "DnD #16 - Kurja võluri loss - Viieteistkümnes peatükk - Valu" »

Teavita ebasobivast sissekandest!