Teema: Järjejutud / Seiklus / Põnevus

DnD #41 - Kurja võluri loss - Neljakümnes peatükk - Pättus - (0)

Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!

Neljakümnes peatükk - Pättus

Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre

Eelmises osas: Nõid kuuleb ähvardavat häält, kuid ei saa aru, kuulatab naisehäält, see palub vabandust nagu katkine grammofon. Taipab, et need on laulik Rivana mõtted. Malach räägib leiust teistele ning utistab minna üles korrusele. Tal tuleb hea mõte vaadata, kas koridori lõpus on äkki trepp, mis viib ringiga üles korrusele. Kuna mööda seda koridori vihiseb jõhker tuul, kui keegi sinna läheb, siis lööb võtab välja köie, lööb selle naeltega seina külge ning üritab minna nii vaatama. Enne kui ta midagi teha saab, neatakse Shamash ära, too istub maha ning hakkab õgima oma toiduvarusid ja uriseb vihaselt, kui keegi üritab teda keelata. Kui Malach alustab avastamisretke, siis paisatakse ta jalust ning puhutakse peaaegu vastu seina laiaks. Õnneks saab varem köiest kinni ning vahib ringi. Näeb, et jah, koridori lõpus on trepp, aga see viib alla, mitte üles. Vandudes hakakb tagasi ronima, teised aitavad teda teiselt poolt sikutada enda poole. Seltskond otsustab minna tagasi luugi juurde, kuid ei taha paladini üksi jätta. Randie kaalub Shamashi toidu ära varastamist ning oma nähtamatusse kotti peitmist.

On vaid õnn, et Shamashi absoluutselt kogu tähelepanu ja maailm koosneb vaid söögist ja söömisest ega kuule või näe mitte midagi muud. Tänu sellele õnnestub Randiel nähtamatuna pihta panna enamiku söögist, mis hetkel draakonisündinu käte vahel veel ei ole ning astub kaugemale. Nood näevad, et paladini juurest lohiseb eemale tolle väljavõetud söögikraam, hetk hiljem tõuseb õhku ja kaob (nähtamatu Randie nähtamatusse kotti). Vargaplika soovitab teistelgi eemalduda: “ta võib kurjaks saada, minge veidi eemale.”

Haldjas suundub põlenud toa poole ning astub raamatukogu uksest sisse, jättes teised koridori Shamashi üle imestama. Nõid kehitab õlgu ning läheb Lonewolfile järele. Druiid ja vargaplika samuti. Shamash jääb üksinda koridori oma viimast käte vahel olevat toiduportsjonit lõpetama.
See saab aga üsna kiirelt otsa ja siis saabub paanika. Draakonisündinu möiratab raevust, näeb kaugusest valguse kuma ning tormab selle poole. Aega pole palju möödunud, seltskond on alles raamatukogus. Paladin jõuab neile järele, haarab oma kahekäemõõga ning ründab esimest, keda näeb. Kuna Leyah ja Randie on nähtamatud, siis Malach on see, kes Shamashi raevu endale saab. Ja see on tema õnn.
Vargaplika jõuab kiiresti ennast koguda ning mõelda, haarab oma nähtamatust paunast toidupaki ja viskab paladini poole. Too märkab sööki, unustab hetkega ründamise, istub maha ja hakkab aplalt õgima.
“Kui sa kohe järele ei jäta, siis me tapame su ära!” üritab Leyah (üpris halvasti) ähvardada. Randie puhkeb naerma sellise tobeduse peale.
“Sa ei saa rääkida või?” nõuab druiid.
“Ta mõtleb ainult söögist,” arvab (õigesti) vargaplika.
“Siis tuleb talle teha mingi puhastus!” leiab Leyah.
“Kurjad vaimud,” pakub nõid, “mingi viiruk tuleb tal nina alla toppida… Või siis.. head isu ja läheme edasi? Kui lööme selle võluri maha, äkki see needus saab otsa ka siis.”
Haldjas nendib kah: “jah.” Ta on päris jutukas.

Lonewolf ja Malach pakuvad, et läheks nüüd põlenud ruumi ja üritaks luugist üles korrusele saada. Druiid ei taha paladini niisama maha jätta, kuna midagi võib juhtuda, keegi rünnata või mis iganes.
Vargaplika on üpris skeptiline: “no me võime siin toas oodata, kui tal toit otsa saab, mida ta siis teeb? See on ju ohtlik!”
“Võtame ta kaasa lihtsalt noh!” ei anna Leyah nii kergelt alla.
“Ta on nii ohtlik. Vaata kui suur ta on!” vaidleb Randie vastu, “tal on see plekkkarp ümber ja on ohtlik. Mina kardan.”
“Sul on hea, kui sind maha jäetakse või?!” lööb druiid ässa lauale.
“Ei!” nõustub vargaplika, “aga ma olen vähem ohtlik!”
“No mis meil teha on?” sekkub nõid vestlusesse, “paneme ukse kinni vahepealt. Las ta olla seal raamatukogus.”
“Uks on kinni, ta lõi augu seina ju,” tuletatakse talle meelde.
“Jätame talle süüa siis,” pakub Leyah.
“Ei saa talle jätta, ta sööb kõik ära ju. Meil on piiratud kogus,” laidab Randie mõtte maha ja selgitab: “probleem on nii või naa, kui söök otsa saab. Mure on sellest, et ta süüa tahab ja on ogar. Me peame midagi välja mõtlema selles suhtes, et ta on peast segi.”
“Hm, aga anname talle neid elukaid süüa, mis meil siin teepeal oli?” pakub druiid.
Vargaplika üritab natuke suuremalt mõelda: “kas keegi ei tea mingit loitsu või palvet, millega saaks kedagi mõistuse juurde tagasi tuua.”
“Mul on haamer,” pakub nõid. Kõik puhkevad naerma.
“Aga kui me talle ühe kuldmündi paneksime?” pakub Randie.
“Ei,” on Malachil seekord ka vastus valmis, “see oleksid sina.” Teised naeravad taaskord.
“Ma arvan ikkagi, et läheme üles, vaatame selle kolmanda korruse ka kiirelt ära, las ta järab siin niikaua,” teeb nõid ettepaneku.
“No aga kui keegi ründab teda, siis ta ei saa ju midagi aru,” on vargaplika veidi õnnetu, “ot, mul on kotis peegel, ma näitan talle, kuidas ta sööb, äkki läheb söögiisu tal väiksemaks?”
Kui paladini nina alla tekib uhke hõbedane peegel, siis ta isegi ei pane tähele seda, silmad vahivad tühja ning matsutab täiega edasi.

“Lähme üles!” utsitab Malach, “köis on olemas.” Tal on plaan paigas. Võtab kotist tõrviku, süütab selle, annab haldja kätte, palub Leyahilt küünlajala, ütleb sellele: “ära põle!”, seob köie ümber nähtamatu valgusallika ning viskab luugi poole, lootusega, et see jääb millegi taha kinni. Visatu lendab vastu lage ning kukub kolinaga põrandale. Malach võtab peast kinni: “oi appi! Teeme vahetust! Ma ei oska visata.”
Haldjas annab tõrviku nõiale, võtab maast küünlajala koos köiega ja üritab olla nõiast parem. Seekord õnnestub tal see päris hästi. Küünlajalg lendab väga ilusa kaarega luugist läbi, üles ja jääb laua jala taha kinni. Tõmbab köit enda suunas ning kuuleb, kuidas üleval midagi lohiseb mööda põrandat. Natukese aja pärast käib jõnks ja tundub, et lauajalg on jäänud mingi kõrgema põrandaliistu taha kõvasti kinni.
“No nii, neiukesed, hakkake minema!” ajab nõid takka.
Vargaplikal on tee selge ja ütleb: “olgu, ma siis lähen.” Astub köie juurde, hakkab ennast üles vedama. Teised vaatavad, kuidas otsetee üleskorrusele vänderdab ning siis seisma jääb. Õnneks keegi ei näe, kuidas Randie vaid poole peale jõudis, sest võhm sai otsa. Ta libistab end alla ja ütleb õnnetult: “ma olen nüüd siin all tagasi, kui te ei näe, oli tore, aga jah …”
“Noh, nähtamatu tüdruk number kaks, sinu kord!” käsib nõid Leyahil end liigutada.

Järgmine osa "Neljakümne esimene peatükk - Tsirkus" ilmub reedel, 14. oktoobril

Lugu jätkub siin: "DnD #42 - Kurja võluri loss - Neljakümne esimene peatükk - Tsirkus" »

Teavita ebasobivast sissekandest!