DnD #42 - Kurja võluri loss - Neljakümne esimene peatükk - Tsirkus (0)
Hoiatus. Käesolev järjejutt põhineb Dungeons and Dragons seiklusel ning võib sisaldada vastavateemalisi ning -spetsiifilisi termineid. Jutustus sisaldab vägivalda ning üle-võlli huumorit. Ei ole sobilik nooremale lugejaskonnale!
Neljakümne esimene peatükk - Tsirkus
Tegelased: draakonisündinu paladin Shamash, haldjast vibukütt Lonewolf, poolhaldjast vargaplika Randie, pooldeemonist nõid Malach, kääbikust druiidineiu Leyah, inimesest kõrtsilauljanna Rivana Greywyre
Eelmises osas: Shamashile ei mahu mitte midagi peale söömise pähe, mis teeb Randiel tema söögi varastamise ülilihtsaks. Ülejäänud seltskond suundub raamatukokku, kuid mitte piisavalt kiiresti - paladinil saab söök otsa, hakkab metsiku raevuka röökima, tormab teistele järele, haarab mõõga ning ründab Malachi. Nähtamatu Randie saab kiiresti ennast koguda, krahmab kotist toiduportsjoni ja viskab sellega Shamashi. Too unustab hetkega ründamise, istub maha ja hakkab uut sööki aplalt kugistama. Malachi nõudmisel jäetakse draakonisündinu sinna sööma ning minnakse põlenud tuppa, et üles ronida. Pärast mõningaid viperusi saadakse köis koos küünlajalaga kolmanda korruse lauajala taha kinni. Nüüd saab ronida üles. Randie on esimene, kuid paraku jõuab vaid poolele teele. Tuleb sama targalt tagasi ja annab teatepulga edasi.
Druiid astub ka lähemale ja hakkab jõu- ja ilunumbreid tegema. Paraku ka tema ei jaksa kaugemale kui Randie ennast sikutada. Libistab end alla ja ütleb: “teate, see pole midagi nii lihtne kui alguses paistab.”
Nõid ohkab mürgiselt: “oeh, kui tahad, et midagi tehtud saaks, tee ise!” Annab põleva tõrviku haldjale, astub köiele lähemale, võtab sellest kinni, puhiseb ja müriseb valjusti, kuid ei liigu mitte mingis suunas. Keegi ei saa aru, mis toimub, miks ta ei roni. Natukese aja pärast laseb Malach köiest lahti, teeb kannapeal täispöörde ning kõnnib lihtsalt uksest välja. Küsimustele, kuhu ta läheb, nõid ei vasta. Ega keegi suuda sellist häbi taluda.
Haldjas muigab, sirutab käe tõrvikuga ette ja ütleb: “Leyah, võta minult see tõrvik, kui ma üles saan, siis seo see köie otsa, ma sikutan selle üles ja siis on üleval ka valge.” Miks ta lihtsalt kolmandal korrusel ise oma kotist suvalist valgusallikat võtta ei taha ega seda läita, jääb arusaamatuks.
Lonewolf paneb silmad kinni ja kujutleb, kuidas ta paari tõmbega kenasti üles ennast vinnab ja naeratab selle peale mõeldes. Teeb silmad lahti ja kuna ainukesed ruumisolijad on nähtamatud, siis ta nagu unustanuks need, arvab, et on üksi. Astub enesekindlalt, sirge seljaga köie juurde, parastab ja naerab valjult selle üle. Kui Leyah ja Randie oleksid nähtavad, siis nad kindlasti vahetaksid omavahel pilke sellist jaburdust kuuldes. Kuid paraku peavad nad omaette muigama.
Haldjas, kogenud kütt, on oma tegevuses täiesti kindel - ta seob köie ühe otsa ümber oma jala, et saaks kergelt üles lükata, võtab kätega kinni ja hakkab ennast vinnama. Aga mingi takistus on kuskil ikkagi, no ei lähe üles. Punnitab ja punnitab, läheb näost juba punaseks, kuid ei midagi. Peaaegu sama hull nagu nõial, kuid vähemalt tehnika oli paigas. Laseb köiest lahti ja hakkab eemalduma, kuid koperdab, kuna jalg oli kinni seotud, ja kukub maha. Vandudes ajab end püsti ja üritab seda salata: “ah, pole hullu midagi, kõik on ok”, arvates, et on üksi toas.
Randie teeb lõpuks suu lahti ning parastab: “me nägime seda!”
Haldjas läheb häbist näost nii punaseks kui saab ja läheb samuti uksest välja. Teel tuleb talle vastu enesekindla sammuga nõid, kes oli kuulnud varem ähkimist ja puhkimist, Randie parastamist ning saanud aru, et Lonewolf ebaõnnestus samamoodi. See annab talle motivatsiooni, lisaks sai ta oma mõtteid ja tegevusi koordineerida.
Nõid võtab hoogu, jookseb, kasutab voodit hüppelauana, rabab kinni köiest ning käte jõul, jalgu kasutamata, vinnab ennast üles nagu parkuuri professionaal muiste. Ta maandub sujuvalt jalgadele ning hakkab kiiresti kohe ringi vahtima, et keegi ootamatult rünnata ei saaks.
Oma pimedas nägemise võimega (inimdeemonitele omane "Darkvision”) näeb ta hallides värvides põhimõtteliselt samasugust pilti nagu vargaplika varem - aknaid ei ole, keset tuba laud, mille peal küünal, köis küünlajalaga on lauajala taga kinni, maas laip, laiba kohal nutab Rivana.
Malach sosistab luugist alla, mida ta näeb ning utsitab kedagi veel üles tulema.
Randie süda muretseb draakonisündinu pärast ja läheb kiikab, kuidas tollel läheb. Piilub august sisse ning näeb, kuidas Shamash aplalt õgib viimaseid tükke viimasest portsjonist. Kuigi ta tempo on kõvasti kahanenud, sest kõht on väga täis.
Randie nendib lõpuks: “peame jah ikkagi üles minema”.
Malach saab kinnitust, et tema mõtet hakatakse järgima ning jääb ootele ja valvesse. Ehk siis Rivanal silma peal hoidma. Niipea kui ta jõuab seda mõelda, pöörab laulik korraks oma punase pisaratest nõretava näo nõia poole ning siis tagasi laiba poole. Malach saab aru, et Rivana mõistab, et ruumis on keegi veel, kuid ei hooli sellest.
Haldjas on oma häbi välja elanud ning tuleb nukrutsedes tuppa tagasi. Koos Randie ja Leyahiga peavad nõu, kuidas saaks kõige paremini üles ronida.
Kolme peale nad suudavad niipalju utsitada ja üksteist aidata, et saavad lõpuks ilma eelnenud tsirkuseta kolmandale korrusele. Ja see on ka viimane aeg.
Draakonisündinul on söök otsa saanud, aga kuna tal on metsik vajadus süüa, siis hakkab seda meeleheitlikult otsima. Shamash tormab põlenud tuppa, vehib oma mõõgaga vasakule-paremale, et kedagi tabada ja tolle kotist toiduportsjonid ära võtta. Eks tal võtab omajagu aega, kui jõuab pärale, et kõik ülejäänud on kuhugi juba läinud. Tänu draakonisündinu tühjale rabelemisele saavad ülejäänud köie üles tõmmata, et paladin ei saaks neile järele tulla ega rünnata.
Shamash lõpetab üks hetk rapsimise, taibates, et siit ta süüa ei saa, ning jookseb põlenud toa uksest välja.
Vargaplika ahhetab: “oi appi!”
Druiid ei saa aru: “miks see halb on?”
“- No siis ta läheb hulkuma kuhugi maja peale ja.. hukkub?”
Haldjas paneb ka tarka: “no ta on suur, jookseb ennast surnuks?”
“Vaene Shamash,” ohkab Rivana.
Malach pahandab: “tal on kõige rohkem elu meist ja kõva raudrüü, mida te ajate, et vaene.”
“No ta on näljane ju ogar…”
Tõrviku kahvatus valguses on näha nüüd see ruum paremini - tundub, et see ei ole elamiseks mõeldud ruum, seinad on löödud laudadest, ei mingit isolatsiooni, soojendust, siseviimistlust, lihtsalt midagi kokku klopsitud.
Seltskond astub Rivanale lähemale, nüüd on ka laip paremini näha. Vilunud silmaga vargaplika näeb kohe, et tolle käes on pealuu ning kummalisel kombel näevad surnu riided üpriski sarnased sellele garderoobile, mida kannab laulik.
Nõid küsib Rivanalt: “mis teed?”
Too ärkab oma lummusest ja vastab nutta tihkudes: “palun vabandust! Ma ei tahtnud teid petta, aga ma ei teadnud siiamaani, mis värk on. Mind on viimased aasta aega siia lossi tõmmanud ja mingil põhjusel ma olen pidanud siia saama. Ja nüüd lõpuks ma tean, miks. Kõik tuli mulle meelde.”
Järgmine osa "Neljakümne teine peatükk - Tõde" ilmub teisipäeval, 18. oktoobril
Lugu jätkub siin: "DnD #43 - Kurja võluri loss - Neljakümne teine peatükk - Tõde" »
Teavita ebasobivast sissekandest!
Lisa kommentaar
Kommenteerimiseks pead sisse logima
Kommentaarid