4. peatükk

                                              
Pühendus Puellale pidevate kommentaaride ja vote-ide eest :D
                          
_____
                          

                          

                          
„Angel?“ Paula pistis pea ümber minu lahtise kapiukse, tema näol tagasihoidlik naeratus ja kergendustunne üheaegselt. „Võin vanduda, et neid kappe on millalgi siia juurde toodud. Tead, kui kaua aega mul sinu otsimisele praegu kulus? Mina ei tea, ma ei vaadanud kella, aga see tundus ikka kõvasti rohkem kui vaja.“
                          
Naersin, lükates kapiukse kinni, et saaksin sellele toetuda ja tema poole pöörduda. Need olid minu kõrva jaoks esimesed sõnad täna Paula suust, ent juba kõlas ta enesekindlamalt kui too tasane tüdruk, kellega rääkisin eile.
                          
„Hommikust sullegi,“ kostsin, käed rinnal ristates. „Oleksin võinud ju ise sind otsima tulla. Sain alles täna endale kapi. Sinu otsimine selle järgi oleks võinud nurjuda.“
                          
Paula lõi käega, vinnates koti õlalt maha ja tuues enda ette. „Ma oletasingi, et täna. Ja kas sa mitte alles eile ei alustanud siin koolis? Arvad, et oleksin uskunud, et üksinda siin veel midagi leiad?“
                          
Ma ei hakanud vastu vaidlema, kuigi oleksin ehk saanud. Oodates vaatasin pealt, kuidas Paula oma kotis tuhnis ja sealt viimaks pooleks murtud ja kortsus servadega paberi välja tõmbas. Ta ulatas selle mulle.
                          
„Kellegi tunniplaani pole siin koolis sugugi kerge kätte saada. Täna minu venda. Mul pole aimugi, mida ta tegi.“
                          
Paberi oma sõrmede vahele haarates tundsin väikest ärevust. Olin kannatlik olnud kogu öö ning hommiku, kuni praeguse hetkeni, mil minu sõrmed puutusid seda kortsus lehte.
                          
„Ja Nathaniel ei tea sellest midagi?“ küsisin, kuna leidsin tundvat end ka teatud määral süüdi. Me ju nuhkisime tema taga.
                          
„Kui Artur tunniplaani temalt just otse ei küsinud.“
                          
Otsusega vaid loota, et nii ei olnud, avasin lehe. Minu jaoks tuli nähtavale tabel, milles kirjas nädalapäevad, kellaajad ja klasside nimed koos ruumide numbritega. Lehe ülaservas seisis tumedalt Nathaniel Templeton.
                          
Käisin tabelist silmadega kiiruga üle, viivitades vaid Paulale loomuliku mulje jätmiseks. Aga ei läinud kaua, kuni sain vastuse oma praegusele esimesele küsimusele.
                          
„Meil on nädalas vaid kaks ühist tundi,“ sõnasin. Tundsin midagi veidrat endast läbi uhtuvat. Taipasin hetk hiljem, et see oli pettumus. Ma tahtsin teada, kes ta on ja mis on meie seos – kui seda üldse on. Ma pidin temaga rääkima. Kuid et temaga rääkida, pidi mul olema võimalus temaga koos olla. Ja parim võimalus koos aega veeta oli olla koos tunnis. Seda sellisel juhul, kui ta tõesti minuga vestlemisest huvitatud ei ole.
                          
„Oled kindel?“ küsis Paula, küünitades lähemale, et ka ise lehele pilk peale heita. „Sa ei võrdlegi seda oma plaaniga?“
                          
„See on mul peas,“ vastasin, kuigi minu mõte alles mujal oli. Kaks tundi. Homme ja reedel. Geograafia ja füüsika.
                          
Paula vaatas, kuigi tema minu plaani tõenäoliselt ei teadnud. Ühtäkki tõmbus ta aga tagasi, tõstis sõrme ja sirutas käe tagasi oma kotti. „Mulle just meenus,“ ütles ta, ulatades mulle järgmise paberitüki, mis rebitud ruudulise vihikulehe nurgast. „Mul õnnestus üles märkida ka teie mõlema kehalise kasvatuse kavad. Need olid kirjas võimla uksel.“
                          
Vaatasin väikest lipikut, kuhu oli küllaltki viltuse ja kurvilise käekirjaga kritseldatud minu nime alla Teisipäev 11.00: võimla ja Reede 11.00: ujula, ning Nathanieli nime alla Esmaspäev 14.00: ujula ja Teisipäev 11.00: võimla.