8. peatükk

                                              
Jõudsin Nathanielile järele täpselt koolimaja tiibade ristumispunktis – teisel korrusel oli kolme eri suunda viivat koridori. See oli lai trepp, mis peale kella helisemist vaid sekunditega õpilastest pungile jõudis minna. Nathaniel manööverdas oskuslikult läbi massi, nagu oleks see midagi, mida ta oma elu jooksul piisavalt harjutanud. Poleks minu pea olnud nii hõivatud mõtlemisega kõigele, mida öelda kavatsesin, oleks see ehk minulgi välja tulnud. Selle asemel aga komistasin enam-vähem igaühe otsa, kes mulle alt üles vastu tuli. Ma ka ei teadnud, kas Nathaniel minu järgnemist märganud oli, enne kui trepi lõpus, just kui ta vasakule keeras, tema randmest haarasin ja ta peatuma sundisin. Nathaniel pöördus ja vaatas taha. Vaid üks kiire pilk üle minu, pealaest jalatallani, ja ta rapsas oma käe vabaks, nagu võiks ta minu puudutusest pisikuid külge saada.
                          
"Nathaniel... ma arvan, et peame rääkima." Hammustasin huulde neid sõnu lausudes.
                          
Poisi nägu ei andnud esialgu midagi ära, peale selle vidutatud silmadega põrnitseva pilgu, mis ükskõikse maskiga sulandunud oli. Tema huuled tõmblesid hetkeks, ta vaatas mulle otse silma, justkui otsiks midagi, ja kui ta seda ei leidnud, tundis ta pettumust. Jah, pettumust. Ma ei saanud seda mõista, see ei avaldunud tema näost, aga ma tajusin seda läbi õhu.
                          
Toetades oma keharaskuse ühele jalale, hakkas ta rääkima, kõlades peaaegu igavlevalt. "Mul pole selleks tuju, isegi kui oleks, millest rääkida." Samal ajal klammerdusid tema sõrmed ümber kotirihma tema õlal. Suutsin vaid vaevu tajuda, et ta oli iga hetk valmis selle kätte haarama, aga ma ei taibanud, miks. Minu kulm tõmbus kortsu. Proovisin neist pruunidest silmadest midagigi välja lugeda, kasvõi näha tema mõtetesse.
                          
"Mul on küsimusi," sõnasin nii kindlamelselt, kuivõrd suutsin oma tooni hoida.
                          
Nathaniel hingas nina kaudu kuuma õhupahvaku välja. Talle ei meeldinud see vestlus. Ta eemaldas käe kotisangalt, tõstis mõlemad ette ning paljastas oma kerge päevitustooniga käsivarred. Need olid tugevad käed, sellest sain pealevaadateski aru. Kellegi, kes võiks ära teha mis tahes töö, mis talle kätte anda. Märkasin heledaid jälgi vanadest armidest, nii tema käelabade juures kui ka käsivartel. Musta ja hõbedaga peen käekell seisis tema paremal randmel. Arusaamatu pilguga vaatasin neilt üles tema näkku.
                          
"Juhitaval pole üle ühe juhi. Ja mina pole see üks." Ta lükkas varrukad alla. "Meil pole millestki rääkida. Isegi sina peaksid mõistma."
                          
Ma ei saanud mitte midagi aru, aga Nathaniel hakkas juba eemale astuma. Ent ma ei lasknud tal. Veel mitte. Mis iganes see ka oli, millele ta just viitas, pidi sel olema tähendus.
                          
"Sa ütlesid, et me pole varem kohtunud. Ma tean, et see on vale." Vastust oodates ristasin rinnal käed, et mitte näidata, kui ebakindel ma endas tegelikult olin. Ma polnud kunagi varem ebakindel olnud. Mitte enne Nathanieliga siin koolis kohtumist.
                          
Nathaniel vaatas tagasi minu poole, esialgu ütlemata sõnagi. Ootasin, et ta annab alla. Tunnistab, et mul on õigus.
                          
Aga ta vaid ohkas, nagu seletaks midagi väikesele lapsele juba kümnendat korda. Tema hääl oli vaiksem kui enne. Võib-olla isegi ähvardavam. "See pole vale. Sa ei tea mind, pole kunagi teadnud ega saa iialgi teadma." Ta vaikis hetkeks. "Kes teab, võib-olla oled lihtsalt segane."
                          
Juba teist korda pööras ta mulle selja, ning enam ei teadnud ma ka, kas ongi mõtet rohkem proovida. Aga enne kui ta kaks meetritki astuda jõudis, tormas eestpoolt koridorist talle vastu Paula, alles viimasel hetkel märgates Nathanieli ning äärepealt talle otsa komistades. Nad mõlemad tõmbusid tagasi, Paula silmad suured, just nagu oleks ta vaimu näinud, Nathaniel vaid kergelt kulmu kortsutamas.
                          
"Angel, ma... lihtsalt tahtsin öelda, et..." Ta nägi vaeva, et silmi poisilt eemale ja minule tirida. "Tahtsin öelda, et teised sööklas ootavad, et... tead küll." Et rääkida Nathanieli taga nuhkimisest.