5. peatükk

                                              
Vabandust, et aega võttis. Käisin Berliinis ja kuigi kolmeks päevaks vahepeal sain interneti kätte, ei olnud mul eriti aega juttudega tegeleda :/ Aga siin ma siis olen, püüdes järele jõuda :D Sellest järgmine osa peaks teile juba huvi pakkuma ;)
                          
_____________
                          
Nüüd tuli mul uus plaan välja mõelda.
                          
Tüdrukute riietusruumis oli kisa ja naeru. Keegi pritsis kedagi veega, keegi teine lasi parfüümi nii umbselt, et ülejäänud köhima hakkasid ja uks laias kaares lahti löödi, vaatamata nende protestidele, kel parasjagu riiete vahetamine poole peal oli.
                          
Pööramata suuremat tähelepanu segadusele minu ümber, seisin peegli ees, patsikumm ümber randme, kammides juukseid kõrgesse hobusesabasse. Pidin järele mõtlema, mida edasi teha, kui Nathanieli saalis näen. Ma ei uskunud väga, et niisama lihtsalt juttu alustada oleks parim idee. Esimesel korral ei õnnestunud see just hästi ja ma ei tahtnud, et asi jälle luhta läheb. Pidin mingit muud moodi tema tähelepanu püüdma.
                          
"Noh, tüdrukud, rutem rutem!" hüüti ukse tagant koos kannatamatust väljendavate koputustega. Seepeale vaadati üksteisele otsa, haarati kiirelt viimased asjad, lisati viimast lihvi oma välimusele – mõtisklesin, kas põhjalikkus oli tingitud poiste kohalolust või oli see alati nii – ning juba tungiti ühtse massina läbi kitsa ukseprao. Tõmbasin endal kummi kähku ümber juuste ja läksin nende järel, kõige viimasena, astudes esimest korda suurde saali.
                          
Hääled kajasid ruumis hajutatult ja segamini. Selle koha lagi paistis kõrgem kui kaks tolle maja korrust kokku ning seinad minu ees ja taga olid umbes sama vahemaaga, seinad paremal ja vasakul veel kaks korda seda pikkust. Kohe kindlasti oli see kõige suurem ja avaram ruum, kuhu kunagi jalga olin tõstnud. Vähemalt selle järgi, mida mäletan. Mitte et oma uudistamisel välja oleksin lasknud paista. Aimasin ka ise, et mõne koha peal on mul parem vait jääda ja õppida, enne kui endast rumala mulje jätan. Nii vähemalt oli Paco soovitanud.
                          
Niisiis selle asemel, et võimlale korralikum pilk peale heita, süvenesin hoopiski läbisegi räägitud ja hüütud sõnadele. Poisid olid juba saalis, ristküliku teise poole peal, kambakesi koos ja paistsid midagi arutavat, vanem meesõpetaja nende keskel.
                          
Vajasin vaid üht tuttava häälekõlaga öeldud sõna, et teha kindlaks Nathanieli asukoht. Leidsin ta sealt samast, seismas teiste juures. Minu mõningaseks imestuseks ei olnudki ta tavapäraselt ilmetu ega isegi musta riietatud. Nathaniel kandis valget särki ja musti, külgedelt halli triibuga lühikseid pükse. Kuigi kehaga oli ta pööratud meie poole, oli ta mõttega oma kamba juures, kuulates vanemat meest tähelepanelikult ning vahepeal öeldes sõnagi sekka, nagu teisedki poisid.
                          
Nüüd pidin vaid teadma, mida edasi teha. Väga ahvatlev oli saada ta kuidagi minu vastu huvi tundma. Ainult et teadsin sisimas, et ei saanud kasutada lühemat teed. Selle alla käis siis lihtsalt tema ette astumine ja tema sundimine, mida, ma olin kindel, oleksin võimeline tegema.
                          
Üle saali kõlas kriipiv vile. Ümberringi vaadates taipasin viimasel hetkel, et see oli meile, tüdrukutele. Kiirustasin teiste järel rivisse, kus meie ette astus vanemas eas, kuid siiski mingil veidral moel noorusliku välimusega naisterahvas. Läbilõikavad silmad paksude kulmude all jõudsid olla vaid kübemekeseks hoiatuseks tema karmi olemuse eest.
                          
Peagi mõtlesin, kas oleks aeg tänada oma 'puudust', nagu seda kord nimetasin, kui Danielaga vaidlema kukkusin, sest kui oleksin võimeline tundma hirmu või piinlikkust, oleksin tõenäoliselt juba ammu läbi puitpõranda maakoore alla vajunud.
                          
"Vabandust, tirel?" küsisin. Mis asi on tirel?
                          
"Oh, palun! Andke tüdrukule sõnaraamat!" naeris keegi minu selja taga, ent ma ei hakanud hääle omanikule tähelepanu pöörama. Häbi pole mulle kunagi probleemiks olnud, vähemalt nii kaua kui mäletan, ent praegu, teades, et asun Nathanieliga samas ruumis, oli mul suur tahtmine sellest lihtsalt mööda pääseda.