Teema: Järjejutud / Noortejutud

Live in the problems 3 (0)

"Reili," tutvustas end üks kaksik.
"Reelika," ütles teine.
Vaatasin kaksikuid kadedalt. Mõlemal olid kartulikooreblondid, siidised ja pikad juuksed, mille tuka alt piilusid tumesinised saladuslikult säravad silmad, mida ääristasid pikad mustad ripsmed. Mõlemal olid virsikukarva huuled ja naeratuses nähtavale tulnud põselohud. Ja ka täiesti ühesugune ja vaieldamatult kadestamisväärne päevitus.
"Getter," pobisesin mina.
"Kena välimus," ütles Reili.
"Vean kihla, et poisid jäävad sulle kaugele järele vaatama," lisas Reelika.
Turtsatasin nende jutu peale. "Mina? See, kellele poisid kauge kaarega jäävad? Minge seenele oma jutuga! Mõlemad!"
Kaksikud ja ka Eneli lagistasid naerda ja isegi mina kukkusin lõkerdama.
"Kas käisite Kivilinnas põhikoolis ka?" küsisin mina, kui olime naermise lõpetanud.
Reili, Reelika ja Eneli noogutasid kõik kolmekesi koos pead. "Ühes klassis?" pärisin ma edasi.
"Jeeepp, just nii," ütles Reelika.
"Kuidas teil lood kenade kuttidega on?" uurisin ma äkilise mõttevälgatuse peale.
"Mitte just kehvad. Kaks on ülikenad, kolmas ei ole nii kena, ülejäänud jäävad juba maha," lausus Eneli ja itsitas.
"Ja üks on veel eriti jube," ütles Reili ja kukkus lõkerdama.
"Heii!" ütlesin nördinult. "Mis siin nii naljakat on?"
"Küll näed," ütles naermise lõpetanud Eneli ja pilgutas mulle silma.
"Mis mõni eriti nõme tüdruk ka on?" usutlesin edasi.
Tüdrukutelt kadus igasugune naerutuju. Reili ja Reelika vahetasid sünge pilgu.
"Jah, on küll," ütles Eneli pahaselt. "Heidi. Kahjuks on tal aga oma tüdrukutekamp, üsna sõjaväe moodi. Ja ta on ilus."
"Kui ilus?" uurisin ma.
"Mitte nii ilus kui sina," ütles Reili.
"Ära põe, sa oled niikuinii kohe klassi kõige popim tüdruk. Muretseda pole vaja," pomises Reelika.
Pööritasin silmi. "Mine metsa," laususin tüdinud häälega.
Eemal kõndis üks salkus tumepruunide juuste ja helesiniste silmadega ülikena, kuigi pisut kahvatu poiss. Heledad huuled olid asendis, mis ei väljendanud mingeid emotsioone. Ta nägi mind ning oli näha, kuidas tema silmad suureks läksid. Ta vahtis mind seni, kuni ta silmist kadus.
Ma teadsin, et oleksin võinud tema silmadesse ära kaduda. Ta oli minu silmis ülimalt armas ja sümpaatne, kohe esimesest pilgust. Mu süda kloppis ja trummeldas ning ma tundsin end kuskil üleval pilvedes hõljuvat.
"No näed," irvitas Reili, aga ma ei pannud teda kuigipalju tähele.
Eemal kõndis veel üks kogu, sedapuhku tüdruk. Tal olid pruunid juuksed ja türkiissinised silmad, päevitunud jume, mustad ripsmed, ja tumeroosad huuled, mis olid kaardunud põlglikuks naeratuseks.
Eneli, Reili ja Reelika ilmed muutusid ülimalt süngeks.
"Heidi," sülgas Reili.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!