Teema: Järjejutud / Noortejutud

Live in the problems 5 (1)

Nägin, kuidas Heidi üha lähemale kõndis, silmis vihane pilk. Markus ei pööranud talle tähelepanu, kuid mina küll. Tundsin pisikest hirmu, olin veidike pinges. Kuigi sain ise ka aru, et see oli absurd.
No oot-oot, MINA hakkan mingit üleslöödud, ülbet ja ennasttäis plikakest kartma? Ha-ha-haa. Unustage ära.
Teesklesin, et ei olnud teda märganud ja keskendusin Markuse jutule.
"Kas sa kolisid siia? Ma ei ole sind ennem siin näinud," küsis poiss.
"Jepsik," laususin naeratades. Markus oli ülikena poiss ja ma ei tahtnud talle halba muljet jätta.
"Kus sa varem elasid?" küsis ta, aga ma ei jõudnud vastata.
Heidi seisis minu ja Markuse ees, näol ilme, mis ei tõotanud midagi head.
"Minu poiss," ütles ta lihtsalt.
Tegin süütu näo pähe. "Kes?"
"Ära mängi loIIi," sisistas ta.
Haistsin sõnelust. No kas sellel tüdrukul mitte grammigi aru siis peas ei olnud? Kakelda poisi pärast poisi enese silme all? Girl, you are so...
"Isegi kui mängiksin, pole see ikkagi sinu asi," ütlesin ma julgelt. Tõusin kergelt püsti, demonstreerides oma saledat figuuri. Kui see plika vaidlust tahab, ta selle ka saab. Kuigi ma loodan, et talle meeldib kaotada... Las näeb, millise vastasega tal tegu on.
"Ah, jää vait," ütles ta enesekindlalt. "See on minu poiss."
Markus pööritas silmi.
"Oi, kui kahju," tegin ma. "Aga teeksime õige nii, et väike hale Heidi kobib tagasi lasteaeda lõunauinakut tegema ja ei möIise siin, eks?"
"Jää vait, Iitakas," sisistas ta julgelt.
"Teeme nii, et väike ennasttäis ja ülbe Heidi avaldab oma arvamust siis, kui seda kü#!?!#e, seniks hoiab ta aga oma kohutava väljanägemisega suukese kinni. Kebi minema," lisasin ma.
Ta pigistas nii oma suu kui silmad kokku, keeras kannapealt ringi ja tegi minekut.
"Lõpuks ometi," avas Markus viimaks suu.
"On ta alati selline hoor?" küsisin ma.
"Jepp," naeris ta. "Sa ei kujuta ettegi..."
"Tunnen kaasa," ütlesin lõbustatult.
"Tule," kutsus ta. "Ma tean ühte kohta, kust saab head jäätist. Ma teen välja."
Viisteist minutit hiljem kõndisime kõrvuti maantee ääres, suured jäätised käes.
Jutt keerles igapäevaelu ümber, naljakte/piinlike juhtumite ja anekdootide juures.
Õhtu liikus üsna lähemale ja ka jäätis ei olnud igavene. Teadsin, et mul tuleb koju minna, kell oli juba pool üksteist. Kuid ma ei tahtnud lahkuda, Markus tõmbas mind nagu gravitatsioon.
Siis kui ma seda kõige vähem oodata oskasin, tõmbas ta mind kõrvale ja surus oma huuled ootamatu ägedusega minu omadele.

Autori kommentaar »

Teavita ebasobivast sissekandest!